Seekord sai president riigikogus ära valitud – tänu jumalale! Või siiski – pigem tänu nelja erakonna poliitikutele, kes järgisid põhiseadusesse kirja pandut. Erilise kiituse on mõistagi ära teeninud Kaja Kallas ja Jüri Ratas, kes olid kogu selle keeruka protsessi eestvedajad.

Opositsioonierakondade juhid püüdsid kritiseerides küll esialgu odavat populaarsust teenida ja iseenese tähtsust rõhutada, kuid lõpuks jäi riigimehelikkus ka nende puhul peale. Ainsana boikoteeris põhiseaduse kohaselt toimunud presidendivalimisi EKRE. Sellest erakonnast oleks olnud raske ka midagi enamat oodata.

Kui opositsiooni puhul võis esialgset vastandumist valitsuskoalitsioonile mõista, siis ajakirjanduse valdav pahatahtlikkus pani imestama. Selle asemel, et üritada presidendivalimistele kaasa aidata, keskenduti kõikvõimalike puuduste otsimisele, vältimatu ebaõnnestumise ettekuulutamisele ning rahva seas ebareaalsete ootuste õhutamisele.

Mida arvata poliitikaajakirjanikust, kes käib ühe erakonna esimehe juurest teise juurde ja aina pärib: "Kas teil oma erakonnas ei olnud piisavalt häid kandidaate, keda üles seada?". Seda, milleni viib iga erakonna keskendumine vaid oma kandidaadile, nägime piisavalt hästi 2016. aasta presidendivalimiste ajal ning oleme näinud ka varem.

Põhiseaduse mõte on leida erakondadeülene kandidaat, kelle poolt on valmis hääletama kaks kolmandikku riigikogu koosseisust. Ühelgi erakonnal parlamendis sellist enamust (õnneks) ei ole.

Kaeveldi selle üle, et valimised on "nõukaaegsed", kus valida midagi polegi, sest on vaid üks kandidaat. Tegelikult oli kandidaate siiski rohkem. Erakondade poolt "prooviti läbi" küll vaid kahte neist, kuid ettepanek kandideerimiseks tehti enamatele.

Mõned neist keeldusid, mõne puhul aga sai otsustavaks asjaolu, et riigikogus poleks neil olnud võimalik saada vajalikku hulka toetushääli. Seetõttu jäeti kõrvale ka ametis olev president Kersti Kaljulaid, kes kindlasti oleks väärinud võimalust jätkata.

Paraku ei ole ükski poliitiline amet eluaegne ning selle pidamine sõltub poliitilisest reaalsusest. Hääletamiseks riigikogu saali on mõtet viia ikkagi vaid see kandidaat, kellel on lootust valituks saada. Kas tema kõrval on üles seatud ka keegi teine, ei oma enam mingit tähtsust, kui erakonnad on omavahel ühe kandidaadi toetamises kokku leppinud.

Kersti Kaljulaidi välistamine tekitas kõige enam frustratsiooni sotsiaaldemokraatides, kes võrdlesid seda lausa Afganistani hülgamisega USA presidendi Bideni poolt. See mõtteavaldus oli küll sisult sama rumal nagu Mart Helme poolt Valgevene ja Põhja-Korea demokraatia Eestile eeskujuks seadmine.

Sotsiaaldemokraadid rõhusid sellele, et avaliku arvamuse küsitluste põhjal oli Kersti Kaljulaid kõige enam toetust leidnud kandidaat. Tundes avaliku arvamuse kujunemisloogikat, on see aga ametis oleva presidendi puhul igati loomulik ja ootuspärane.

Võrdluseks võib meenutada, et näiteks 2016. aasta presidendivalimiste eel pälvis avalikkuses suurima toetuse Marina Kaljurand (teada soovis mais 2016 järgmise presidendina näha 29 protsenti valimisealistest kodanikest), järgnesid Siim Kallas (14 protsenti), Indrek Tarand (üheksa protsenti) ja Edgar Savisaar (kaheksa protsenti). Mart Helmet ja Jaak Jõerüüti toetas viis protsenti, Arnold Rüütlit kolm protsenti; Urmas Paeti, Jüri Luike ja Allar Jõksi kaks protsenti ning Eiki Nestorit, Tunne Kelamit, Alar Karist ja … Kersti Kaljulaidi üks protsent kodanikest (küsitluse tegi Turu-uuringute AS Ekspress Meedia tellimusel 2016. aasta maikuus).

Kui aga Kaljulaid pärast valimiskogu äpardumist riigikogus presidendiks valiti, väljendas oma usaldust uuele presidendile juba oktoobris 2016 tervelt 48 protsenti elanikkonnast ning ebausaldusväärseks pidas presidenti vaid kümme protsenti (enam kui 40 protsenti oma hinnangut presidendile tema ametis oleku esimestel nädalatel veel öelda ei osanud).

Märtsis 2017 usaldas Kersti Kaljulaidi presidendina juba 66 protsenti elanikkonnast (ei usaldanud 17 protsenti). See aga on juba tavapärane presidentide usaldusväärsuse tase, mis esines nii Lennart Meri kui ka Toomas Hendrik Ilvese presidentuuri ajal. Vaid Arnold Rüütli usaldusväärsus oli tema presidendiks oleku ajal kõrgem, küündides mõnel kuul isegi üle 80 protsendi.

Presidendi institutsiooniga kaasas käiv kõrge usaldusväärsus ei ole midagi iseenesest mõistetavat, see kujunes välja esimese taasiseseisvumisjärgse presidendi Lennart Meri ametiajal. Kui Lennart Meri riigikogus presidendiks valiti, hindas tema tegevust heaks või väga heaks 31 protsenti ning halvaks või väga halvaks 30 protsenti elanikkonnast. Veel 1993. aasta kevadel ja suvel olid negatiivsed hinnangud Meri tegevusele positiivsete ees ülekaalus. Ning alles 1993. aasta sügisest alates hakkasid hinnangud presidendi tegevusele jõudsalt kasvama.

Alates 2000. aasta jaanuarist on kaitseministeeriumi tellimusel tehtud avaliku arvamuse monitooringut "Avalik arvamus ja riigikaitse", kus on küsimus ka riigi institutsioonide usaldusväärsuse kohta. Tänu selle monitooringu tulemustele saame jälgida Eesti presidentide usaldusväärsust alates Meri presidentuuri lõpuaastatest kuni praeguseni.

Lennart Meri, kes kujundas ja töötas sisse presidendi institutsiooni koos selle protseduuride ja tavadega ning saavutas 2000. aasta esimesel poolel koguni kolme neljandiku elanikkonna usalduse, andis teatepulga edasi järgmistele presidentidele, kes seda taset hoidsid.

Arnold Rüütli ajal tõusis presidendi usaldusväärsus isegi üle 80 protsendi, põhjuseks asjaolu, et Rüütli usaldus oli suur ka venekeelse elanikkonna seas, samal ajal kui näiteks Toomas Hendrik Ilvese puhul domineeris venekeelse elanikkonna seas usaldamatus usalduse üle.

Pole mingit põhjust arvata, et presidendi institutsiooni usaldusväärsus uue presidendi Alar Karise ametiajal traditsioonilisest tasemest madalamaks jääks. Eesti Vabariigi presidendi institutsioon on omandanud avalikkuse jaoks tähtsa koha, presidendilt oodatakse ühiskonnas oluliste teemade tõstatamist ja probleemidele tähelepanu juhtimist.

Küllap seetõttu tõusis ka seekordsete presidendivalimiste ajal taas esile presidendi otsevalimiste teema.

Vastav ettepanek oli arutusel juba 2013. aasta rahvakogus. Mäletatavasti toodi rahva tehtud ettepanekud rahvakogule arutamiseks koos ekspertide hinnangutega ning tookord jäi rahvakogu nõusse ekspertide välja käidud seisukohaga, et presidendi otsevalimised moonutaks liialt Eesti parlamentaarsele demokraatiale omast riigikorraldust ja võimude tasakaalu.

Katse presidendi otsevalimiste teel riigis osalusdemokraatiat tugevdada on vaid mõne poliitiku poolt rahvale pakutav petukaup. Riigikogul ja valitsusel on palju muid ja paremaid võimalusi, kuidas senisest enam võimestada vabakonda ning suurendada kodanike võimalusi riigis tehtavates otsustes kaasa rääkida.

See, kui rahvas saaks valida presidenti, ei muudaks Eestit mingil moel rohkem demokraatlikuks. Küll aga võiks presidendi otsevalimistega seotud suurte ootuste nurjumine tuua kaasa pettumuse ning kodanike veelgi suurema võõrdumise riigist.

Eesti Vabariigi presidentide usaldusväärsus

Lennart Meri algus (1992-1994, Emor)

Aastatel 1992–1994 korraldas Emor koos Läti ja Leedu partneritega võrdleva küsitluse "Baltic Omnibus", kus sisaldusid küsimused selle kohta, kui hästi või halvasti on oma tööga toime tulnud president, peaminister ja parlamendi esimees. Hinnang anti neljapallisel skaalal: väga hästi, hästi, halvasti, väga halvasti. Graafikul on toodud positiivsed ja negatiivsed hinnangud summeerituna.

Lennart Meri lõpp (2000-2001, Turu-uuringute AS)

Alates 2000. aastast on avaliku arvamuse küsitlustes küsitud hinnangut riigi institutsioonide usaldusväärsusele. Hinnang on taas neljapallisel skaalal: täielikult usaldan, pigem usaldan, pigem ei usalda, üldse ei usalda. Graafikutel siin ja edaspidi on usaldavad ja mitteusaldavad hinnangud summeritud.

Arnold Rüütel (2001 – 2006, Turu-uuringute AS; Uuringukeskus Faktum OÜ)

Toomas Hendrik Ilves (2006 – 2016, Turu-uuringute AS, Saar Poll OÜ)

eestlased

muud rahvused

Kersti Kaljulaid (2016 – 2020, Turu-uuringute AS)