Presidendivalimiste aegu kõlas hääli, et valimiste korda tuleks muuta. Nüüdseks näivad valimistega seotud emotsioonid, rahulolematus ja mure valimisreeglite pärast olevat suures osas kustunud.

Meedia tähelepanu on koondunud kohalike omavalitsuste valimistele, nende tulemustele ning kohaliku võimu jagamisele. Kas juhtub nagu varemgi on juhtunud? President tegutseb Kadriorus ning uute valimisteni on viis pikka aastat.

Arutelud presidendi valimise korra üle

Presidendi otsevalimiste eesmärgil põhiseaduse muutmist ei taotleta esimest korda. Presidendi valimist reguleeriv säte on kõige enam rahulolematust tekitanud põhiseaduse säte, kuid kõik katsed seda muuta on nurjunud. Eriti viimasel ajal on kõige järjekindlamad presidendi otsevalimiste toetajad olnud keskerakondlased. 2013. ja 2015. aastal olid vaid nemad algatajad, 2016. aastal lisandusid EKRE saadikud ning 2021. aastal ka üks sotside esindaja.

Aegamööda on kasvanud ka algatajate arv. 2013. aastal oli neid 21, 2015. aastal 25, 2016. aastal 31 ja sel aastal 45. Algatajate arvust pole ühelgi korral piisanud põhiseaduse muutmise menetluse käivitamiseks. Kõige lähemal ollakse põhiseaduse muutmiseks riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt, mille esimeses etapis peab põhiseaduse muutmise eelnõu saama riigikogu koosseisu enamuse ehk 51 saadiku toetuse.

Juba põhiseaduse assamblees saatis põhiseaduse eelnõu arutlusi üksmeele puudumine, milline on Eestile kõige sobivam presidendi valimise kord. Hääletusel 31. oktoobril 1991 toetas esimeses voorus presidendi valimist riigikogus 16, valijameeste kogus 21 ja rahva poolt 14 põhiseaduse assamblee liikmetest. Teises voorus otsustati valijameeste kogu kasuks.

6. detsembril 1991 arutati Ain Kaalepi ja Kaido Kama apellatsiooni. Esimene soovis, et presidendi valiksid kodanikud, teine eelistas riigikogu.

Peet Kask hoiatas, et valimisõiguse andmine rahvale sisaldab sisemise konflikti tekkimise allika, mida on väga keeruline lahendada. Kama nägi valijameeste kogus ohtu selles, et tolle hetke kokkuleppe põhjal antakse kohalike volikogude valimistel hääleõigus ka mittekodanikele. Hääletati uuesti ning seekord kaldus assamblee liikmete eelistus riigikogu kasuks.

6. veebruari 1992. aasta istungil kuulati eksperte. Nende nimel esinenud Rein Lang teatas, et ekspertide ühise arvamuse kohaselt tuleks president valida vabariigi kodanike poolt. Hääletuse tulemusena jäädi siiski selle juurde, et presidendi valib riigikogu.

7. veebruaril 1992 tuldi redaktsioonitoimkonna ettepanekul uuesti valimiskorra juurde. Toimkond pakkus seekord valimist kahel erineval viisil. Juhul kui riigikogu ei suuda oma koosseisu 2/3 häälteenamusega kolmes hääletusvoorus valida presidenti, siis läheb valimine valimiskogusse. Nii see ka põhiseadusse kirja sai.

Arutelud presidendi valimiskorra üle on jätkunud, mida ka eespool mainitud põhiseaduse muutmise taotlused näitavad. Keskerakond ja EKRE toetavad presidendi otsevalimist, mis nende eelnõu tutvustuse järgi vastab ühiskonna ootustele ning annab rahvale täiendava võimaluse osaleda riigi jaoks oluliste otsuste langetamisel, lähendades sellega rahvast riigile.

Võrdleva poliitika professor Piret Ehin märkis ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris "Praegune presidendi valimise süsteem vajab muutmist", et võrdluses teiste Euroopa Liidu riikidega on presidendivalimiste protsessi sisse ehitatud palju ebakindlust ja ettearvamatust.

Ehin pakkus loobumist valimiskogust ning pidas mõeldavaks presidendi otsevalimisi. Alternatiivina näeb ta leppimist "riigikogu täisenamuse ehk koalitsioonierakondade toetatud presidendiga". Öeldut võib mõista ettepanekuna asendada riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus koosseisu enamusega.

Kuid pakutud on ka valimisi valimiskogus. Sellist lahendust pooldas tollase justiitsministri Urmas Reinsalu kokku kutsutud põhiseaduse asjatundjate kogu 2018. aastal ning riigireformi sihtasutus. Ka hiljaaegu väitis tunnustatud õigus- ja riigiteadlane Jüri Raidla, kelle mõttetegevuse jälgi võib leida põhiseadusest, et presidendi valimine peaks toimuma ainult valimiskogus.

Olen isegi kirjutanud, et valimised valimiskogus võib olla kompromiss. Piret Ehin seevastu kinnitab, et valimiskogud sobivad föderaalsetele ja kahekojalise parlamendiga riikidele, mistõttu ei olevat põhjust, miks unitaarne väikeriik peaks moodustama eraldi kogu piirkondade esindatuse parandamiseks. Kuid ta mõistab, et kui jätta valimine riigikogule, siis mingist hääletusvoorust alates tuleks leevendada häälteenamuse nõuet.

Põhiseaduse mõtte järgi tuleb leida konsensuskandidaat

Kahe kogu kombineerimine põhiseaduse assamblees oli tõenäoliselt tingitud soovist säilitada suur konsensus presidendi valimisel, kuid millega kaasnes oht, et ükski kandidaat ei saa riigikogus 2/3 häälteenamust.

Mida aga ette ei nähtud, oli võimalus, et valimiskogu teises hääletusvoorus on küll vaid kaks enim hääli saanud kandidaati, kuid ükski neist ei pruugi saada valimiskogu liikmete häälteenamust.

Nii juhtus see 2016. aasta presidendivalimistel. Põhiseaduse mõtte kohaselt peab presidendivalimine igal juhul lõppema valimiskogus. Võimaluse, et presidendi valimine jõuab tagasi riigikokku, nägi ette presidendi valimise seadus, mitte põhiseadus.

Liia Hänni suu läbi rõhutati põhiseaduse assamblees mitmel korral, et 2/3 häälteenamuse nõue väljendab taotlust, et president oleks konsensuskandidaat. See tähendab, et ükski erakond ei peaks mõtlema, kuidas erakond saaks presidendivalimistest kasu lõigata, vaid mõtleks ühiselt teiste erakondadega, kes meie inimestest on väärikas kandidaat riigipea ametisse.

Erakondlikud huvid tuleb maha suruda. Piisavat konsensust ei pruugita saavutada esimeses hääletamisvoorus, nagu näitasid viimased valimised, kuid konsensuse saavutamiseks on kolm hääletusvooru.

Oluline on rõhutada, et konsensuskandidaadi nõue eeldab teatud poliitilist kultuuri ning kõigi erakondade poolt mõistmist, et põhiseaduse koostajad lootsid saada parima tulemuse kokkuleppe teel.

Viimased presidendivalimised näitasid, et kõik erakonnad ei mõista põhiseaduse mõtet ega ole valmis loobuma oma erakonna huvidest ühise huvi kasuks.

Konsensuskandidaadi leidmist ei soodusta ka võimaliku kandidaadi ülekuulamised küsimustes, mis ei kuulu presidendi pädevusse ning arvamuse kujundamisel tema vaadete võrdlemine erakonna poolt omaksvõetud vaadetega mõnele küsimusele. Konsensuskandidaadi leidmise teeb keeruliseks ka meedia surve, mis erakondade juhtide turja rõhub.

Kui presidendi valimine riigikogus ei õnnestu, siis peab olema kogu, mis valimise lõpule viiks. Valimiskogu on selleks sobilik kogu, kuid tingimusel, et president saab selles kogus valitud. Valimiskogus valimise korral piseneb konsensuse saavutamise võimalus, kuid mingil määral suureneb valitud presidendi legitiimsus.

Selleks, et valimised lõpeksid valimiskogus, tuleks muuta põhiseaduse seda tingimust, et ka teises hääletusvoorus valituks osutub kandidaat, kelle poolt on valimiskogu liikmete häälteenamus. Teises hääletusvoorus tuleks valituks tunnistada kandidaat, kes saab kõige enam hääli.

On tõsi, et 2/3 häälteenamuse nõue riigikogus ja sellest tulenevad konsensuskandidaadi otsingud tekitavad pinge rahva ja meedia ootustega saada võimalikult vara teada kandidaadi või kandidaatide nime.

Ootus on mõistetav, sest rahvas tahab teada, keda nende esindajad eelistavad, meedia aga võimalust tutvustada kandidaate rahvale. Sestap peaksid erakonnad alustama konsultatsioone aegsasti ning kandidaadi ülesseadmine tuleks tuua ettepoole. Kui ei leita kohe ühist kandidaati, võiks algul üles seada mitu kandidaati. Esimene hääletusvoor võib sel juhul viia lähemale kahekolmandikulisele konsensusele.

Tundub, et parlamendi ja valimiskogu kooslus annab kõige parema tulemuse. Kõik valitud presidendid on olnud Eestile head presidendid, kuigi on presidendirolli täitnud erineva rõhuasetusega. Nagu pole ideaalset valimiskorda, pole ka ideaalset kodanikku presidendirolli jaoks.

Presidendi otsevalimistest

Põhiseaduse muutmise taotluse esitanud saadikud toonitavad, et presidendi valimine otse rahva poolt vastab ühiskonna ootustele. Selle kinnituseks esitavad taotlejad erinevate uuringufirmade küsitlused. Argument näib veenev, kuid üksnes siis, kui seda vaadata isoleeritult põhiseadusega kujundatud riigi ülesehitusest.

Presidendi otsevalimised tähendavad loobumist põhiseadusega kujundatud konsensuskandidaadi otsingust. Domineerima hakkavad tõenäoliselt erakondade kandidaadid ning valimiskampaania väljub presidendi pädevuse raamidest.

Olulisem on aga mõju võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttele, mida põhiseadus rõhutab. Traditsiooniliselt eristatakse parlamentaarset ja presidentaalset valitsemissüsteemi.

Me oleme valinud parlamentaarse valitsemiskorra. Parlamentaarses süsteemis kuulub täitevvõim peaministrile ja valitsusele, mis on aruandekohustuslik parlamendi ees ning täidab oma ülesandeid vaid niikaua, kuni valitsusel on parlamendi usaldus.

Parlamentaarses demokraatias on vaid parlamendil vahetu demokraatlik legitiimsus. Presidentaalses riigis on täielik täitevvõim rahva poolt valitud presidendil.

Prantsuse poliitikateadlane Maurice Duverger leidis 1970. aastatel, et kaksikjaotus pole täpne ning pakkus poolpresidentaalse režiimi kahe nimetatu kõrvale. Sellel valitsemisrežiimil on erinevaid vorme, mida aga iseloomustab presidendi valimine üldistel valimistel ning tema märkimisväärne võim.

Seega on ka poolpresidentaalses riigis kaks demokraatlikult legitimeeritud institutsiooni. See võib aga muuta riigikogu, valitsuse ja presidendi tasakaalu.

Parlamentaarses riigis võib rahva valitud presidendil olla kiusatus hakata jagama täitevõimu koos valitsusega. Naabermaad Soomet peeti kuni 2000. aasta põhiseaduseni poolpresidentaalseks riigiks, kus olid mõjukad presidendid Paasikivi, Kekkonen ja Koivisto, kes välispoliitika vallas haarasid juhtrolli. 2000. aasta põhiseadus säilitas presidendi rolli välispoliitikas, mida ta peab siiski jagama valitsusega. Valitsus teeb senini osa otsuseid koos presidendiga.

Põhiseaduse järgi esindab president riiki rahvusvahelistes suhetes, valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat. Loodetavasti on presidendi tegevus senini toimunud kooskõlastatult välisministeeriumiga.

Kas aga see koostöö säilib, kui president tunneb, et tal on rahva mandaat? 2011. aasta põhiseaduse muutmise käigus revideeriti riigikaitse peatükki. Muutmata jäi aga säte, et president on riigikaitse kõrgemaks juhiks. See säte annab erinevaid tõlgendamisvõimalusi ja vajadusel ka õigustuse presidendile jõulisemalt sekkuda sellesse valdkonda.

Lühidalt, presidendi otsevalimine mõjutab erinevate võimude vahelisi suhteid, mida ei saa kaalumata jätta ka siis, kui rahvas väga tahab õigust ise president valida.