"Pakkuda on üks valija hääl." Nii kirjutas minu sõber oma sotsiaalmeedia seinal. Nagu ikka ei pakutud ka seekord midagi niisama. Vastutasuks ootas ta oma koduvallas kandideerijatelt vastust sisulisele küsimusele. See puudutas vananevat elanikkonda, innovatsiooni ja valla toimimise võimalusi väheneva tulubaasi tingimustest.

Uurisin, kuidas jäi mu sõber vastukajaga rahule ja kas nüüd on hääle omanik otsustatud. Tal tuli tõdeda, et tegelikult ei jõudnud ta oma küsimusega piisava hulga kandideerijateni. Paar-kolm kandidaati esitasid küll arvestatavaid seisukohti, aga see oli ka kõik. Valijana tahaks ta aga pidada arutelu enne, mitte pärast hääle andmist.

Tuleb välja, et meil on hädasti vaja parandada aruteluoskust, et edendada laiapõhjalist demokraatiat, vähemalt nii ütleb Eesti inimarengu aruanne. Selles tõdetakse, et arutelu kehv kvaliteet on infoajastu suurimaid probleeme.

Selles mõttes peaksid või võiksid kohalikud valimised olla see, kus kultiveerida head aruteluoskust. Lõpuks käib ju võistlus valijate hääle ja sealt edasi parema elujärje pärast. Üha enam pannakse meile kodanikena hingele, et ärge andke oma häält ära pelgalt kondoomipaki või taskulambi eest. Kõlavad õpetused: küsige, uurige, tahtke teada, teie otsused mõjutavad teid.

Järgmine küsimus on: kus? Kus on see koht, kus küsida, uurida ja teada tahta.

Usinamad kandidaadid proovivad saada kohaliku lehe arvamusküljel ruumi oma ideede edastamiseks, aga seal jäävad mõtted ühepoolseks. Kandideerijad kasutavad osavalt ka sotsiaalmeediat, kuid enamasti selleks, et postitada endast ilus pilt ühes numbriga. Arutelu tekib vaid nende vahel, kes on kandidaadi sõbralistis.

Suuremates kohtades küll toimuvad organiseeritud debatid, aga kui valija elab Peipsiääre vallas, siis pole talle Tartu linnapeakandidaatide mõtete kuulamisest mingit kasu. Tal on vaja teada saada, kuidas mõtlevad tema omavalitsuses kandideerijad.

Niisiis on valimiste eel asjad jätkuvalt nii nagu ikka, et nimekirjad pannakse välja, sinna-tänna suurematesse keskustesse ilmuvad nägudega plakatid, kohalikul laadal tõmmatakse püsti pannkoogitelk ja ongi kõik.

Kui sa juhtud aga elama väiksemas kohas kui näiteks Põlva või Võru, siis võid valijana vaid unistada, et sul tekiks laiapindsem arusaam, kes on sinu piirkonna kandidaadid, mida ja kuidas nad mõtlevad. Või kas üldse mõtlevad. Sest väikestes kohtades - ja olgugi et peale haldusrefomi need polegi enam nii väikesed - ei ole ei plakateid, pannkooke ega üleüldse mingit märki sellest, et valimised oleks käimas.

Meil puudub paik, kus valimiste eel saaks tekkida kestuselu valijate ja kandideerijate vahel. Elame digiriigis. Kogu meie elu on üles ehitatud e-teenustele. Valimised käivad meil aga jätkuvalt nii nagu poleks tiiger veel hüppama hakanudki.

Ja siinkohal ei pea ma silmas valimiste seda momenti, mil otsustaval hetkel tuleb teha klikk hiire vasaku nupuga. Ikka seda osa, kus oleks vaja pidada arutelusid, teineteist tundma õppida, välja selgitada, kas kandidaat lihtsalt kandideerib või on seal ka midagi muud.

Aga mis oleks, kui erakondade kohalikud rakukesed ja valimisliidud pakuksid ise oma piirkonnas välja kohtumise? Ei mitte kultuurimajas, sest kes see jõuab või üldse saabki kaugelt kohale minna. Aga tehkem üks kohtumine Zoomis või minupoolest Facbookis ning hakkaks nüüd kohe kultiveerima head arutelu kultuuri.

See võimaldaks kokku tulla neilgi, kel liikumine raskendatud. Saaks toimuda aus mõtete vahetus: valija küsib, tunneb muret ja kandidaat vastab. Vastab ilma loosungite ja vahuta. Ausalt. Küsimused jääksid üles ja kohtumine järelvaadatavaks. Ehk tekib kogukonna-sisene jagaminegi. Ja need, kes küsida ei julge, neile jääb lootus, et keegi teine küsis nende küsimuse ära.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.