Raul Rebane: muretseme presidendile viimaks ometi residentsi

Foto: Kairit Leibold/ERR

Raul Rebane teeb Vikerraadio päevakommentaaris ettepaneku muretseda Eesti Vabariigi presidendile residents. Presidendil endal on raske selleteemalisi ettepanekuid teha, sest kohe hakatakse süüdistama, et vaat kus nüüd tahab endale elamist ehitada. Tegelikult on aga residents samasugune töövahend nagu arvuti või auto, märgib Rebane.

Praegu on hea aeg presidendi residentsi teema esile tõsta, sest keegi ei saa enam kahtlustada Kersti Kaljulaidi, et ta tahaks endale midagi ehitada. Alar Karis ei saa seda asja mõjutada. Presidendid on mängust väljas, asi on meis endis. Kas peame vajalikuks või mitte? Mina pean.

Praegune presidentidele pakutav ametikorter asub 1938. aastal valminud Alar Kotli projekti järgi ehitatud kantseleihoones. Konstantin Pätsi ametikorter ja esindusruumid olid tol ajal hoopis Kadrioru lossis, kus praegu on muuseum. Lisaks oli presidendil kasutada suveresidentsina Oru loss Toilas. Seda kasutati ka riigisiseste ja diplomaatiliste vastuvõttude jaoks.

Midagi sellist praegu ei ole, kõik on mahutatud tolleaegsesse kantseleihoonesse ehk sisuliselt peab president elama Pätsu adjutandi omaaegses korteris. Või siis oma kodus, nagu on ka juhtunud. Kuni 2007. aastani kasutati presidentide suveresidentsina ja külaliste kutsumiseks maja Noarootsis Paslepal. Sellest loobuti paljudel põhjusel, eelkõige seetõttu, see ta ei olnud funktsionaalne, tegu oli lihtsalt ühe tavalise suvemajaga.

Presidendi ametikohustuste hulka kuulub suuresti ka esindamine ja seda kõige erinevamatel tasanditel. Praegune olukord tähendab, et külaliste kutsumiseks ja suuremate diplomaatiliste vastuvõttude korraldamiseks tuleb üürida kuskilt ruumid. Toomas Hendrik Ilvese ajal kasutati teiste presidentide võõrustamiseks ka presidendi oma kodu, aga selline praktika pole kindlasti õige.

Teistes riikides jaguneb residents reeglina töö- ja isiklikuks tsooniks. Meilgi võib presidendiks saada nii vana mees kui ka noorepoolne lastega naine. Kohe tekivad erinevad vajadused. Öelda, et ametiaja jooksul tuleks lapsed saata kuskile mujale kasvama, sest riigil pole selleks ruume, on piinlik mõte. Ka ei oleks õige, et nad jookseksid ringi kantseleis.

Minu meelest on praegune olukord riiklik odavlend ja ei ole iseseisva riigi vääriline. Mis sellise rumala olukorra on tinginud, on raske seletada, erinevaid variante on ju arutatud, aga alati on asi seisma jäänud. Presidendil endal on raske selleteemalisi ettepanekuid teha, sest kohe hakatakse süüdistama, et vaat kus nüüd tahab endale elamist ehitada. Tegelikult on aga residents samasugune töövahend nagu arvuti või auto.

Riigi kõrgeid ametiisikuid tuleb valvata. Katsed sellest mööda viilida või säästuvariante valida võivad lõppeda väga halvasti. Rahvuslikud šokid ja tragöödiad lähevad reeglina kallimaks maksma kui kokkuhoiuga säästetakse. Et meil seni pole juhtunud, ei ole argument. Rootslaste turvalisuse illusioonid lõppesid peaminister Olof Palme tapmisega 1986. aastal. Sellele järgnes välisminister Anna Lindhi mõrv 2003. aastal.

On tõsi, et Põhjala riikides tuleb poliitiliselt motiveeritud mõrvu või rünnakuid ette väga harva, aga hulludest pole ei neil ega meil puudus. Spetsiaalselt residentsiks kohaldatud hoones saab valvet organiseerida efektiivsemalt ja ka turvainimestele inimlikumalt. Neilgi peavad olema korralikud töö- ja puhkeruumid.

Vahest on suhtumises presidendi töötingimustesse võimalik õppida meie põhjanaabritelt? Mäletan Soome Televisiooni ülevaadet presidendi suveresidentsist Kultarantas, kus uhkusega näidati, kui soliidse koha on Soome arhitektid ja kunstnikud oma riigi esindamiseks valmistanud. Lisaks on seal ööbinud maailma tipp-poliitikud, mis annab täiendavaid diplomaatiavõimalusi.

Meil on see täiesti välistatud, magamise kohta pole. Lisaks on Soome presidendi käsutuses esinduskorter Helsingi presidendilossis ja ametimaja Mäntyniemis. See on muide 2300 ruutmeetrit suur ja ka kunstisaavutus.

Ajan asja veel hullemaks. Arvan, et oma töömaja peaks lisaks Stenbocki majale olema ka peaministril. Kujutage ette, et keegi uus peaminister on pärit Lasnamäe kortermajast. Siis tuleks turvalisuse põhjustel häirida paljude naabrite elu ja oleks logistiline hullumaja. Kui peaminister ei ole pärit Tallinnast, mis on samuti võimalik, siis kaasneb sellega jälle üks probleemihunnik. Seda aitaks vältida lihtne lahendus, mida mina ei kutsu residentsiks, vaid töömajaks, Seda kasutatakse täpselt niikaua, kui peaminister on ametis.

Nüüd küsivad kõik, et mis see maksab. Maksab palju maksab. Riigis, kus majanduskasv on 13 protsenti ja eelarvega pandi 300 miljonit mööda, ei ole see väga suur kulutus. Asi on ainult meie mõtlemises ja meie suhtumises oma riiki, ehk kui uhked ja mille üle uhked me tahame olla.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: