Ajaloolasena tean, et tulevikus mäletatakse meist peamiselt seda, mida me ise olevikus tallele paneme. Eesti Rahvusringhääling teeb iga päev valikuid, millised sündmused saavad tähelepanu ja keda peetakse kuulamisväärseks. Selle kaudu saame teada, mis praegu toimub, kuid aastate pärast vaadatakse samu salvestusi, et mõista meie ajastut. See vastutus nii oleviku kui ka tuleviku ees on üks põhjusi, miks soovin ERR-i nõukogus aktiivselt kaasa mõelda.

Varasem töö nõukogudes on mind õpetanud eristama strateegilist juhtimist tegevjuhtimisest. Nõukogu ülesanne on nõudlikult küsida, millist rahvusringhäälingut me soovime viie või kümne aasta pärast ning kas praegused otsused viivad meid valitud suunas.

Soovin seista selle eest, et juhatus annaks regulaarselt aru ERR-i eesmärkide, rahakasutuse ja strateegiliste valikute kohta, samal ajal kui toimetuste programmi- ja saateotsused jäävad nende endi vastutusalasse. Selle piiri hoidmisest sõltub avalik-õigusliku meedia usaldusväärsus.

Mille järgi siis hinnata, kas ERR teeb oma tööd hästi? Vaatajanumbrid näitavad, kuhu tähelepanu liigub, kuid ei ütle, kas ERR täidab ülesandeid, milleks ühiskond teda ülal peab. Eraväljaanne saab oma sihtrühma valides lähtuda ärilistest kaalutlustest.

ERR peab endalt küsima ka seda, kelleni ta veel ei jõua. Kas noor inimene leiab usaldusväärse eestikeelse käsitluse teemast, mille kohta ta muidu saab infot mujalt veebist? Kas Võrus või Kärdlas elav inimene tunneb ERR-i vaadates, et tema kodukoha elu kuulub Eesti ühisesse loosse? Kas lapsevanem leiab lastele sisukat ja eakohast meediasisu? Nõukogu peaks ka neile küsimustele vastuseid otsima.

Eesti ühine avalik ruum ei teki sellest, et kõik vaatavad samu saateid ja mõtlevad ühtemoodi. See tekib siis, kui erinevate kogemustega inimestel on võimalik üksteise elust teada saada ning olulistes küsimustes tugineda usaldusväärsele teabele.

Seepärast pean ETV+ ja Raadio 4 tegevust ERR-i põhitegevuse oluliseks osaks. Kui vene keelt kõnelev Eesti elanik otsib selgitust teda puudutavale otsusele või soovib osa saada kohalikust kultuuriloomest, peab tal olema põhjust pöörduda Eesti rahvusringhäälingu poole. Ükski kanal ei kaota ühiskondlikke lõhesid, ent ERR saab aidata eri keeltes elavatel inimestel üksteisest rohkem teada ja aru saada.

Samal ajal vajab ühine avalik ruum enamat kui uudiseid. Eesti keel ja kultuur vajavad kohta ka argises meediatarbimises, sealhulgas head dokumentalistikat, lasteprogramme, kultuuri- ja teadusajakirjandust, oluliste sündmuste ülekandeid ning arutelusaateid, mis teevad keerulised teemad arusaadavaks neid ülemäära lihtsustamata.

Teadus- ja kultuuriväljaannete toimetamise kogemusest tean, kui palju aega nõuab kvaliteetsete kaastööde hankimine ning et nende väärtus ei avaldu tingimata kohe suurtes lugejanumbrites. Mõni saade või artikkel jõuab õpetaja kaudu klassiruumi, teine leiab uue publiku alles aastaid hiljem.

ERR-i puhul tuleks osata märgata ja hinnata ka niisugust pikaajalist ja haralist mõju. Rahvusringhääling saab ühtlasi avada võimalusi teistele Eesti kultuuriloojatele, tellides neilt kaastöid ja jagades oma oskusi; nii ulatub avaliku raha mõju kaugemale ERR-i enda kanalitest.

Sama pika vaate üks olulisemaid mõõtmeid on ERR-i arhiiv. Seda kiputakse nägema eeskätt hoidlana, kust saab mõnd vana saadet uuesti vaadata või kuulata. Tegelikult on ERR aastakümnete jooksul kogunud erakordse audiovisuaalse allikakogu eesti keelest, kultuurist, inimestest ja ühiskonna muutumisest. Suur osa sellest pärandist on kasutaja jaoks siiski endiselt raskesti leitav ja kasutatav. Salvestis, mida ei saa sisuliselt ja mugavalt otsida, jääb avalikkuse ees suuresti varjatuks.

Kõne- ja pildituvastus ning muud digivahendid lubavad muuta arhiivi senisest palju kasutajasõbralikumaks. Kujutlegem õpetajat, kes leiab mõne minutiga eri kümnendite saated Ida-Virumaa tööstusest, või uurijat, kes saab võrrelda, kuidas on avalikus ruumis muutunud suhtumine eesti keelde. Selleks ei piisa failide veebi laadimisest. Vaja on sisukat kirjeldamist, töökindlat säilitamist, selgeid kasutusõigusi ning koostööd uurijate ja teiste mäluasutustega. Nii võiks ERR-i arhiivist saada oluline töövahend hariduses, teaduses ja kultuuriloomes.

Tehisaru teeb selle töö korraga pakilisemaks ja keerulisemaks. Tehisaru võib aidata saadet transkribeerida, märksõnastada, analüüsida ja üles leida, kuid ta võib ka eksida või segi ajada kõnelejad.

Mida rohkem audiovisuaalset sisu tekib, seda olulisemaks muutub võimalus kontrollida, kust üks pilt, hääl või väide pärineb. ERR-il on põhjust olla selles valdkonnas nõudlik, katsetada uusi tööriistu, säilitada toimetuslik vastutus ning muuta oma materjalide kasutusvõimalused võimalikult selgeks ja läbipaistvaks.

Kõik see vajab raha ja töörahu. Uus telemaja, tehnoloogiline taristu, arhiivi arendamine ja võime teha head ajakirjandust väljaspool Tallinna ei mahu üheaastase eelarve loogikasse.

Nõukogu peab aitama teha valikuid ja selgitama avalikkusele nende hinda. Samuti peab ta seisma selle eest, et ERR-i rahastus oleks piisavalt pikalt etteplaneeritav: kui iga aasta algab teadmatusest, millest tuleb loobuda, kannatavad kõige kergemini need tegevused, mille mõju selgub alles pikema aja jooksul. Avaliku raha eest tegutsev asutus peab omakorda suutma näidata, mida selle rahaga saavutati, ilma et hakataks iga saadet taandama odavusele või vaatajanumbrile.

Seepärast sooviksin, et nõukogu lepiks juhatusega igal aastal kokku mõne selge strateegilise eesmärgi ja tuleks nende täitmise juurde järjekindlalt tagasi.

Kui hästi jõuab ERR eri vanuses, eri kodukeelega ja Eesti eri paikades elavate inimesteni? Kas kultuuri-, teadus- ja haridussisu on piisavalt kvaliteetne ja mitmekesine? Kas arhiivi kasutamine muutub päriselt lihtsamaks ja süsteemsemaks? Neile küsimustele saab anda avalikke ja ausaid vastuseid. Nii oleks ka kodanikel võimalik hinnata ERR-i tegevust enama kui viimase skandaali või ühe populaarse saate põhjal.

Ma sooviksin aidata kujundada sellist ERR-i, mis on oma otsustes sõltumatu, oma avaliku ülesande suhtes nõudlik ja kogutud pärandi kasutamisel uuendusmeelne. Rahvusringhääling peab leidma uue publiku üles ka uutel platvormidel ja säilitama temaga vahetu sideme. Ühtlasi peab tal olema kannatust teha seda, mille väärtus selgub alles pikema aja jooksul.