Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu on suvel esinenud mitmete huvitavate avaldustega, mis justkui ei kuulu tema pädevusse. Muuhulgas on ta pakkunud mõtet rajada Siberisse mitmeid täiesti uusi miljonilinnu ja ehk isegi viia pealinn Uuralite taha. Tema avalduste taust on eraldi teema, kuid mainitud mõtted ei ole tegelikult uued.

Venemaal on olnud ja on mitmeid mõttehoovuseid, mis püüavad riiki ning olemist ja identiteeti paika panna. Oli ja on puhtalt revanšiste, kes nõuavad "iidsete vene alade" tagasivõtmist, on mõjukas Euraasia mõtteviisi koolkond, on Euroopa suunda eelistavad "läänlased", monarhistid, isolatsionistid ja palju muid nähtuseid ning vooluseid.

"Suure ja murdmatu liidu" lagunemise kahetsejatekoori taustal oli aga üks mõtleja, kelle arvates oli see lagunemine Venemaale ja venelastele puhas lotovõit. Jutt on Vadim Tsõmburskist, kes avaldas aastal 1993 ajakirjas Polis kirjutise "Venemaa kui saar" (originaalis "Ostrov Rossija").

Aastal 2009 siitilmast lahkunud Tsõmburski jõudis küll mainitud kirjutise ilmumise järel oma seisukohti korrigeerida, kuid põhitees jäi samaks: Nõukogude Liidu lagunemise järel jäi alles "tuumik-Venemaa", mille kontuur sarnaneb paljuski 17. sajandi Venemaaga Siberi liitmise järel.

Just Siber on Tsõmburski arvates Venemaa jaoks võtmetähtsusega. Venemaa ei ole tema jaoks Euraasia, see on enese vajadusi rahuldada suutev "saar", omaette tsivilisatsioon, mida eraldab muudest tsivilisatsioonilistest platvormidest niinimetatud "Suur Limitroof" ehk "Väina-riikide" ahelik.

Termin "limitroof" tuleneb prantsuse keelest, kus on piirnevate riikide kohta termin "les pays limitrophe". Nende "väinadeks" nimetamine aitab aga kaasa "saareriigi" kuvandile.

Need väinad või piiririigid ulatuksid Baltikumist läbi Valgevene, Moldova ja Ukraina Musta mereni, sealt ida suunas läbi Kaukasuse Kesk-Aasiasse ja edasi Mantšuuriani. Nende väinade taha jääks läänes Euroopa ehk romano-germaani tsivilisatsiooniline platvorm, lõunas islami ehk araabia-pärsia platvorm ja kagus hiina tsivilisatsioon.

Tuumik-Venemaa ehk "saar" peaks oma prioriteedid ümber hindama ja tõstma esikohale sisemise geopoliitika. See oleks suunatud "saare" regioonide arendamisele, põhirõhuga seni unarusse jäetud Siberil. Ka Venemaa keskus tuleks viia Siberisse ja pealinn Novosibirskisse.

Venemaa peaks lähtuma sellest, et alad, mis pikka aega tagasid juurdepääsu põlis-Euroopale, on nüüd eraldamas "saart" maailma mereäärsetest piirkondadest ja eelkõige Euroopast. Euroopa jaoks oleks aga vahetu kokkupuute kaotamine vene aladega võib-olla isegi tähtsam kui liberaalsete normide omaksvõtt venelaste poolt.

Nii olevat ka paljude eurooplaste omaaegne soovimatus näha Venemaad Euroopa Nõukogus ajaloolise kogemuse plaanis õigustatum kui Venemaa soov sinna pääseda. Ida-Euroopa muutuvat aga Tsõmburski arvates Euroopa jaoks igaveseks peavalude allikaks.

Hiljem Tsõmburski täiendas oma nägemust, tuues sisse "saare" šelfi mõiste. Osad nende väina-riikide alad olevat nimelt Venemaa julgeolekule vajalikud, sest kujutavad enesest saare "šelfiala" – nagu Lõuna-Osseetia, Krimm ja Ida-Ukraina.

Kui algselt viitas ta ohtlikkusele, mida kujutavad enesest teesid, nagu "maade kogumine" ja "endiste liiduliste alade re-integreerimine", siis aastal 2008 toetas Tsõmburski Gruusia alade annekteerimist. Kui ta oleks veel elanud, oleks ta tõenäoliselt selle šelfiteooria turvil toetanud ka Krimmi ja Ida-Ukraina annekteerimist.

Teatud mõttes langevad Tsõmburski seisukohad kokku Aleksandr Solženitsõni poolt omal ajal välja pakutuga.

Kuid tänapäeval on "saare" kuvand hakanud elama oma elu. Kuna Venemaa on end kuulutanud sisuliselt eraldi tsivilisatsiooniks ja on hakanud üha rohkem enesesse tõmbuma, siis on mõttelaadid, nagu isolatsionism, "ümberpiiratud kindluse" kuvand ja muu selline laiemalt levinud.

Mõni aeg tagasi tuli riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin isegi välja teesiga, et Venemaa on "viimane vabaduse saar". Kui lisada sellesse nimistusse president Vladimir Putini hiljutine ajalooteemaline taies ähvardustega Ukraina aadressil, siis näikse "saare" kuvand laienevat. Näib, et vähemalt osa neist "šelfialadest" tasuks mõnede "saarepealike" arvates saare osaks muuta.

Kui Tsõmburski üks põhiteese oli loobumine impeeriumlikest ja pseudo-impeeriumlikest pürgimustest, siis praegune "saare" kuvand näikse olevat palju laiem. Sellele on juurde keevitatud "ümberpiiratuse" mõte, mistõttu iga vene kodanik peaks aktsepteerima, et piiramisrõngas olevas saarekindluses pealikke ei valita demokraatlikel valimistel ja antud korralduste üle ei targutata. Kõik peavad koonduma ühiseks kaitseks. Kahtlejad ja kõhkluste levitajad tuleb aga elimineerida.

Praegune Venemaa püüab rajada muust maailmast sõltumatut elu, kuid impeeriumlik pärilikkus lööb välja. "Saare" kindlustamise kõrval jätkuvad seda ümbritseva "turvavööndi" loomise ja ka laiendamise katsed, samuti nii läänepoolse tsivilisatsiooni ehk Euro-Atlandi ühenduse kui ka lõunapoolse Araabia-Pärsia platvormi mõjutamise pürgimused.

Kui Tsõmburski saarekuvand näis algul katsena öelda lahti agressiivsest välispoliitikast ja keskenduda siseprobleemidele, siis praegune käitumine tundub pigem saarekuvandi kasutamisena agressiivsuse õigustamiseks.

Tagatipuks ei saa jätta märkimata, et kui Venemaa ajaloost Euroopa mõjud maha arvata, siis jääks sinna veel vähem positiivset järele. Rääkimata pisiasjast, et tänapäeval on enese muust maailmast isoleerimine samaaegselt selle maailma ähvardamisega raskelt teostatav. Kuid sellised probleemid ei ole Kremlile kunagi peavalu valmistanud.

Viited lugemishuvilistele

• В.Л.Цымбурский  "Остров Россия. Геополитические и хронологические работы 1993 – 2006." – Москва, 2007
• Cultural and Political Imaginaries in Putin's Russia on JSTOR
• Картография русского европеизма — Русская idea (politconservatism.ru)
• В элитах снова востребована мифологема "Остров Россия". Что это значит для всех нас? (znak.com)