Venemaal algasid neljapäeval riigiduuma valimised. Ametlikult toimuvad valimised 19. septembril, kuid hääletamisprotsess kestab nüüd kolm päeva. Esimest korda valivad Vene kodanikud oma parlamenti nii kaua.

Muide, kolme päeva pikkuse hääletamise kogemus valijatel juba on, sest just nii kaua kestis eelmisel aastal hääletamine põhiseaduse muudatuste kohta. Muidugi, siin ei ole mingit võimu kuritahtlikkust, kõike tehakse selle nimel, et korraga oleks valimisjaoskonnas võimalikult vähe valijaid koroonaohu tõttu. 

Riigiduumat valitakse niinimetatud segasüsteemi järgi. Parlamendis on 450 kohta, neist 225 täidetakse parteinimekirjade järgi, veel 225 on mõeldud niinimetatud individuaalidele. Nii et ühest valimissedelist leiab valija 14 parteid, teisest aga hunniku tundmatuid kandidaate. Tundmatuid, sest vaevalt tavaline venelane teab, kes konkreetselt esindab teda parlamendis.

Hea seegi, et teleekraanilt kodanikele pidevalt tuletatakse meelde, et riigiduumas on neli fraktsiooni: Ühtne Venemaa, kommunistid, liberaal-demokraadid Vladimir Žirinovskiga eesotsas ja Õiglane Venemaa, mille juht Sergei Mironov ise ei tea, mis tema erakond duumas teeb.

Üleüldse, sellest infost täiesti piisab, arvestades sellega, et neljasaja viiekümnest kohast on Ühtsel Venemaal üle kolmesaja, nii et teistest parteidest ei sõltu suhteliselt midagi. Kõik näitab, et Kreml tahaks, et duuma jätkaks oma tööd praegusel kujul ka edaspidi.

Kõige lihtsam tee sellele eemärgini on mitte valida parlamenti vaid pikendada praeguste saadikute volitusi veel viieks aastaks presidendi ukaasiga. See aga näeks kuidagi liiga imelik välja, nii et valimistest kui sellistest Kreml ei loobu. Tekib aga küsimus, kuidas korraldada valimisi nii, et nad jätaksid mulje nagu kõik võiks muutuda, kuid tegelikult ei muutuks mitte midagi? 

Ülesanne on seda tähtsam, et 2024. aastal tulevad juba presidendivalimised, millel suure tõenäosusega kandideerib Vladimir Putin jälle presidendiks. Sellepärast peab parlament olema sajaprotsendiliselt kontrolli all, et isegi lubatud ehk lojaalne opositsioon, nagu ülalmainitud kommunistid, ei julgeks suud lahti teha võimu vahetuse või jumal hoidku selle üleandmise teemal. Samuti on vaja demonstreerida rahvale, et parlament peegeldab ikkagi ühiskonda ja peegeldab adekvaatselt. 

Tulemuseks oli valimiskampaania, mida võib vabalt nimetada kõige igavamaks kogu duuma ajaloos. Debatid toimuvad, neis osaleb isegi Ühtne Venemaa, kuid vähesed vaatajad oskavad öelda, millest kandidaadid räägivad ja mida valijatele lubavad. Pole ime, debatid on eetris kell 7 hommikul. Vaevalt et suur osa rahvast suudab alustada oma päeva nii vara ja nii igava saate vaatamisega.

Sama jama on valimisreklaamiga. Mingit huvi tekitavad vaid juhuslikud juhtumid, nagu äsja Saratovi oblastis, kus kõrvuti olid pandud Õiglase Venemaa ja Rodina ehk Isamaa partei plakatid. Ühel oli loosung "Me seisame meie laste eest!", teisel aga "Me seisame teie laste eest!"

Tekkis kohe tunne, et Rodinal oma lapsi pole, niisiis on ta sunnitud seisma teiste laste eest. Veel naljakam on see, et mõlemad plakatid leiutas sama reklaamifirma, kes müüs oma ideed erinevatele poliitilistele jõududele. Märkimisväärne on aga see, et ei Rodina ega Õiglane Venemaa ei esitanud reklaamitootjale mitte mingeid pretensioone.

Selge, et normaalne inimene jääb taolises olukorras koju ning valimisjaoskonda ei lähe - milleks minna, kui tema hääl ei muuda mitte midagi. Kui isegi niinimetatud opositsiooniparteid ei tunne mingit huvi tema hääle vastu, Ühtsest Venemaast rääkimata? Kuid Kremli eesmärk ongi, et kõik, kes ei ole valmis praeguse süsteemi toetama, jääksid koju ja jätaksid poliitika rahule. Ja valijad ise tulevad siin Kremlile appi, neil on täiesti ükskõik, kes uues parlamendis istub. 

Duumavalimised on alati pälvinud vähem tähelepanu kui näiteks presidendivalimised, mille kohta on samuti algusest peale teada, kes need võidab. Point on aga selles, et venelased tunnevad, kes on majas peremees - see on president, mitte mingid 450 tundmatut inimest keset Moskvat seisvas ilusas hoones, mille peal on uhkelt kirjas "Riigiduuma".

Kui aga inimesed tunnevad, et neil on võimalus midagi muuta, kaob kogu nende apaatia kohe ära. Nii oli 2011. aastal, kui Moskvas toimusid suured protestimiitingud võltsimise vastu tollastel duumavalimistel. Nii oli ka kaks aastat tagasi, kui Moskva kuberner Sergei Sobjaninile alluv linna valimiskomisjon ei lubanud linnaparlamendi valimistele pärisopositsioonilisi kandidaate. 

Lõpuks luban endale oma väikse valimistulemuste prognoosi. Ühtne Venemaa saab parteinimekirja järgi umbes 40 kuni 44 protsenti häältest, kuid tema fraktsiooniga duumas liituvad inidividuaalmandaatidega saadikud, nii et kokku on Ühtse Venemaa fraktsioonis jälle üle kolmesaja, näiteks kolmsada kakskümmend saadikut, ehk konstitutsiooniline enamus. Kommunistid saavad üle kahekümne protsendi, kuid võltsimise tõttu kirjutatakse neile ametlikult umbes 18-19 protsenti ehk alla saja koha. Ülejäänu jagavad omavahel Žirinovski ja Õiglane Venemaa. Mingit uut parteid uues duumas ei ole.

Kõik jääb samaks ja president Vladimir Putin tänab jälle valijaid mõistliku valiku eest ning nimetab toimunu stabiilsuseks. See ongi stabiilsus - stabiilsem on olukord vaid kalmistul.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.