Koostöömõtted naaberriigiga said innustust 1995. aastal, kui ratifitseerisime piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni. Tänu sellele saigi võimalikuks piirivete ühiskomisjoni moodustamine ja praktilise operatiivse töö korraldamine. Vaatamata kummagi riigi keskkonnaõigusaktide erinevusele, oleme leidnud oma ühiste piiriveekogude tarvis maailmas ainulaadse ja eeskujuks oleva koostöövormi, mis on hästi toiminud peaaegu 25 aastat.

29. septembril kogunevad maailma keskkonnaministrid Genfi veekonventsiooni osapoolte kohtumisele, tehes seda Eesti ja ÜRO kutsel. See on ÜRO piiriveealase koostöö kõrgetasemeline tippsündmus, mis toimub iga kolme aasta tagant.

Nii üllatav kui see ka ei tundu, pole sarnane koostöö nagu meil idanaabriga, levinud sugugi mitte igal pool. 153 maailma riigist, kes jagavad veekogusid, teevad veevarude majandamiseks operatiivset piiriülest koostööd vaid 24 riiki, nende hulgas Eesti.

Hindasime Peipsi järve seisundit aastaid erinevalt

Viimastel aastatel oleme harjunud uudistest lugema, kuidas Peipsi järve ja sinna suubuvate jõgede seisund pidevalt paraneb. Nüüd kujutlege aga ennast tagasi 1997. aastasse, mil koostöö Peipsi järve ja Narva jõe majandamiseks algas.

Staažikad kolleegid on mulle meenutanud, kuidas kahe riigi teadlased ning ametnikud murdsid tõsiselt pead, mil moel teha koostööd partneriga, kes lähtub mõnevõrra teistsugustest standarditest. Kui Eestil olid Euroopa Liidu veekogude kvaliteedi mõõdikud, siis Venemaal omad, ning nii ei suudetud aastaid üheselt hinnata piiriveekogude seisundit.

Ühiskomisjoni varasematest protokollidest võib lugeda, et Eesti hindamiskriteeriumide alusel oli piiriveekogude seisund mõõdukas või halb, Venemaa standardi alusel aga hea. Hiljem asuti välja töötama kriteeriume, mille abil ühiselt hinnata veekvaliteeti ning rakendada mõlemal pool piiri selle parandamiseks vajalikke meetmeid.

Tänu mahukatele puhastusseadmetesse tehtud investeeringutele mõlemal pool piiri jõuab Peipsi järve aasta-aastalt aina vähem reostust. Viimase 15 aastaga on muudetud puhastusseadmed oluliselt tõhusamaks. Tänu sellele näitavad fosfori, lämmastiku ja heljumi koormused Peipsi järvele vähenemise tendentsi.

Kuna suurte linnade reoveepuhastid on korras, tegeldakse aina rohkem väiksemate alevike ja külade kanalisatsioonisüsteemide ning kohalike reoveepuhastite kordategemisega. Näiteks 2020. aastal investeeriti Narva jõe piiriülese vesikonna reoveepuhastitesse 10,5 miljonit eurot.

Piiriülest veekoostööd teeb Eesti ka lõunanaabri Lätiga. Hindame ühiselt piirivete seisundit ning teeme koostööd majandusanalüüside, ühise seireprogrammi ja meetmekava koostamisel.

Mil moel on Helsingi nagu Pariis?

On täiesti selge, et veekogude piiriülene majandamine kahe riigiga ei ole kergete killast ülesanne ning peab põhinema selgel õiguslikul raamistikul.

Venemaaga sai 1997. aastal kokku lepitud, et koostöö peab olema kooskõlas piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooniga, mille koostamine ulatub ligi 30 aasta tagusesse aega.

Nimelt, 1992. aasta kevadel kogunesid valitsused Helsingisse, et luua rahvusvaheline raamistik piiriülese veekoostöö edendamiseks. Pärast sisulisi läbirääkimisi võeti vastu piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon ehk veekonventsioon. See oli pöördeline hetk, Helsingi tähendab piiriülese veekoostöö jaoks sama, mida Pariis kliimakokkuleppe jaoks.

Paraku ei tee praegu veel sugugi kõik piiriveekogusid jagavad riigid operatiivset koostööd veeressursside majandamiseks. Veekonventsiooni osaliste kohtumisel aitab Eesti piiriülese veekoostöö edendamisele hoogu anda. Maailma riigid peavad tugevdama piiriülest veekoostööd, et saavutada tasakaal veega seotud majandushuvide ning kasvava veenõudlusega.

Piirijõed ja -järved on meil ühised, seega peab ka hool nende eest olema ühine.