Indrek Kiisler: tehke midagigi, tardunud terviseametnikud

Indrek Kiisler
Indrek Kiisler Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kui koroonalaine iseenesest ei taandu, siis tuleb valitsus haiglajuhtide hädaldamisele vastu ja hakatakse ka vaktsineeritud inimeste igapäevaelu piirama. Sest ainult nii saab näidata, et töö käib ja hirmutamise abil saab vahest ka mõned tuhanded inimesed vaktsineerima, kirjutab Indrek Kiisler.

Koroonanakatumiste arv on Eestis rajus tõusus. Koroonaviiruse uus laine on tegelikult kerkimas kõikjal Läänemere ääres, ka Soomes on muuseas suund ülespoole juba sügisesest pööripäevast alates. Aga milline on üle lahe kulgeva ja siinse põhiline erinevus? Soomes sureb mõni üksik inimene nädalas, oktoobris pole olnud siiani ühtegi koroonasurma. Eestis on aga viimastel päevadel juba harjutud, et koroonasurmade arv kõigub viie ja kümne vahel. Miks eestlased surevad?

Sest meil on umbes 100 000 riskirühma kuuluvat inimest, kes pole vaktsineeritud. Viimaste nädalate üha hangunum vaktsineerimistempo saab ju jõudu nooremate inimeste kaitsepookimisest.

Meie probleem ei ole noored ja terved vaktsineerimata inimesed või see, et viirus levib laste seas koolides. Meie ainus suur mure on liiga suur vaktsineerimata riskirühm. Soomes on need inimesed juba kaitstud, nagu näitab igapäevane surmade statistika.

Olukorra haput nägu peegeldab perearstide võimetus oma patsientidega suhelda, kõikidest septembrikuu doosidest saab kanda perearstide arvele alla kümne protsendi. Ja terve suve vältel räägiti, et las perearstid puhkavad, küll nad sügisel hakkavad oma riskirühma kuuluvate patsientidega suhtlema ja neid veenma. Nüüd tuleb nentida, et seegi lootus oli asjatu.

Sotsiaalministeeriumi juhid laiutavad käsi, öeldes, et nemad on teinud peaaegu kõik, et tuua vaktsineerimine inimestele lähedale ning parema meelega räägivad pressikonverentsidel kolmandatest tõhustusdoosidest.

Ja räägivad nädalaid sellest, et Soomes inimesed usaldavad oma riiki. Mida on eriti halenaljakas kuulda Eesti riigiametnike suust. Uus sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler vaid naeratab iga teravama küsimuse peale ja ütleb, et peame kõik pingutama.

Mitte ühtegi uut avangut enam ei suudeta pakkuda. Katsetada, proovida ja otsida uusi võimalusi. Kindlasti ka eksida, sest kes ei proovi, see ei eksi. Isegi prääniku pakkumisest rääkides tabab vastutajaid mingi sõnulseletamatu tardumus. Ja ma ei taha uskuda, et präänikute puhul jääb asi kitsiduse taha.

Miks mitte kaaluda Leedu eeskujul vanematele inimestele vaktsineerimise järel sularaha maksmist. Vähemalt arutada seda käitumisteadlastega? Teha vähemalt üks katse kuskil maakonnakeskuses, kus vaktsineerimisnäitajad on kehvad. Näiteks Valgas. Maksta sada eurot peo peale igale üle 60-aastasele inimesele, kes tuleb vaktsineerima? Palju meil kuluks, kui kõik riskirühmainimesed ära vaktsineerida? Kümme miljonit eurot!

Vabandust, palju me kulutame testimisele ja palju saame kahju juba kehtivatest koroonapiirangutest? Ma ei räägi haiglakuludest ja sellest, et eeloleval sügisel ja talvel läheb looja karja sadu inimesi, kes jääksid elama, kui nad oleks kaitsepoogitud.

Aga millega see lõpeb, kui jätkame kollektiivset kätelaiutamist? Kui koroonalaine iseenesest ei taandu, siis tuleb valitsus haiglajuhtide hädaldamisele vastu ja hakatakse ka vaktsineeritud inimeste igapäevaelu piirama. Sest ainult nii saab näidata, et töö käib ja hirmutamise abil saab vahest ka mõned tuhanded inimesed vaktsineerima. Me oleme seda juba näinud eelmisel talvel piisavalt. Ehk aitab?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: