Kadri Hansalu: mis paneks sind vaktsineerimise osas ümber mõtlema?
Paljud on oma sotsiaalmeediast vaktsiinivastased inimesed lihtsalt ära kustutanud. Aga ma ei saa üle ega ümber mõttest, et neid inimesi kuhugi ääremaale surudes ja antivaxxeriteks sõimates ei jõua me mitte kunagi ühise eesmärgini, milleks on viiruse leviku peatamine ja normaalse elu juurde naasmine, kirjutab Kadri Hansalu.
Pidin olema ilmselt 12- või 13-aastane, kui ei lasknud kooliõel endale leetrite, punetiste ja mumpsi vastast vaktsiini teha.
Ma ei mäleta täpset sündmuste käiku, aga peamiseks põhjuseks oli selle õe suhtlemistoon, mis oli olnud minu jaoks täiesti vastuvõetamatu juba pikemat aega. Ta rääkis minuga ülbelt ja ebaviisakalt, karjus, et mu lapsed sünnivad puudega, kui ma seda süsti teha ei lase. Kui ta seda teksti täna loeb, siis võtku teadmiseks: ei sündinud, täitsa terved on õnneks teised.
Kindlasti oli selles olukorras peamine süüdlane tegelikult varateismelise möllav ajukeemia, aga siiski olen seda ebameeldivat juhtumit endaga kaasas kandnud kogu elu ja aeg-ajalt teistelegi sellest rääkinud. Kas ma natuke kartsin esimest last oodates, et ma olen ta kuidagi ohtu seadnud? Muidugi.
Viimastel päevadel, pärast seda, kui valitsus teatas täiendavatest piirangutest vaktsineerimata inimestele ja samal ajal sulgesid haiglad plaanilise ravi, on minu sotsiaalmeedia täis vihaseid, anuvaid ja motiveerivaid postitusi, mis on suunatud "antivaxxeritele". "Minge ja vaktsineerige ennast lõpuks ometi ära," kõlab kokkuvõte emotsionaalsete pajatuste tagant.
Mõni soovitab loobuda riigil vaktsineerimata inimeste raviarvete tasumisest. Kindlasti tahaks osa nad lihtsalt riigist välja saata. Mõni rõhutab, et vaktsineerimata inimeste surm on nende endi süü ja kaasa pole vaja tunda.
Olen viimasel ajal lugenud seoses oma tööga kommunikatsioonivaldkonnas mitmeid raamatuid käitumisteadusest ning sellest, kuidas suunata inimesi oma käitumist muutma. Ühest asjast olen aru saanud: käsk "muuda oma käitumist" või "mine ja vaktsineeri ennast lihtsalt ära" ei toimi peaaegu mitte kunagi.
Inimesel tekib väga tugev loomulik vastupanu, kui ta saab aru, et sõnumitooja ainus eesmärk on tema käitumist muuta. Kõik lapsevanemad on seda praktikas kogenud oma laste peal. Ütled: "ära noki nina, see ei ole ilus" ja ühe sõrme asemel lähevad ninna kaks korraga.
Vaktsineerimine on äärmiselt keeruline teema, millel on juba üsna pikk hirmude ja vandenõuteooriate ajalugu. Vaktsineerimisest on üksikisiku tasandil väga lihtne loobuda: ma olen terve inimene, ma ei pruugi selle haigusega kunagi kokku puutuda, miks ma peaksin laskma endale mingit ainet sisse süstida?
Hiljuti kuulsin joogatunnis pealt vestlust, kus naine ütles, et käis kunagi ühe arsti juures, kes ütles talle, et ta ei tohiks igaks juhuks ennast kunagi vaktsineerida. Tema sõbrannal olevat palju allergiaid ja temagi ei taha vaktsiiniga riskida. Vaktsiinist loobuvad inimesed väga erinevatel põhjustel, need inimesed ei ole kõik vandenõuteoreetikud.
Teadlased on vaktsiinivastastega vesteldes sageli küsinud, kust pärinevad inimeste hirmud või teadmised vaktsiinide ohtlikkuse kohta. Tüüpiline vastus on, et internetist, täpseid lehekülgi nimetada ei osata või taheta. Seega on tegemist infoajastu probleemiga, konfliktne ja himutav info levib internetiavarustes kulutulena, palju kiiremini kui teaduspõhine ja selgitav materjal.
Tõestatud on seegi, et kui vaktsiinivastastele näidata teaduslikest uuringutest pärit fakte, mis näitavad, et vaktsiinid pole kahjulikud, võib vaktsineerimisvastasus neis isegi süveneda.
"Usklikega pole mõtet vaielda," on kogenud kolleegilt saadud soovitus, mis on ennast minu elus igati õigustanud. Olen alati mõtestanud seda nii, et ma parem ei hakkagi üldse vaidlema. Nüüd aga olen aru saanud, et on ka teine tee: neid nn usklikke ehk laiemas mõistes lihtsalt sügavate veendumustega inimesi võib proovida ka ära kuulata.
Kui eesmärk on inimese käitumise muutmine, siis on psühholoogide, sotsiaaltöötajate ja paljude teiste varamus meetod, mille nimi on "motiveeriv intervjueerimine". Selle eesmärk on empaatiliselt kuulates suunata inimene ise ennast ümber veenma.
Seda tehnikat hakati kasutama 1980. aastatel alkohoolikute ravis, aga on nüüdseks levinud väga paljudesse valdkondadesse, näiteks kasutatakse seda edukalt USA-s äsja sünnitanud naiste puhul, kes ei soovi oma lapsi vaktsineerida.
Organisatsioonipsühholoog Adam Grant kirjutab oma raamatus "Think Again: The Power of Knowing What You Don't Know", et motiveeriv intervjueerimine on nagu inimese ees peegli hoidmine: inimese veenmise ja lolluses süüdistamise asemel küsid neilt avatud küsimusi, aitad neil omaenese mõtteid selgemini lahti mõtestada ja kui nad leiavad endas soovi muutuda, siis juhid nad plaanini. Kusjuures otsus peab tulema inimeselt endalt ja ta peab tundma, et sa siiralt usaldad ja toetad tema valikut.
Kindlasti ei toimi see iga inimese peal ja kindlasti ei ole see meetod, mida riik saaks endale ajapuuduse ja kriisi sügavuse tõttu lubada. Küll aga soovitaks ma sellise lähenemise kasutamisele mõelda kõigil neil, kes mõnd oma lähedast või tuttavat tahavad hakata vaktsiinivastasuse pärast maha kandma.
Küllalt oleme saanud lugeda, kuidas inimesed on oma sotsiaalmeediast vaktsiinivastased inimesed lihtsalt ära kustutanud. Aga ma ei saa üle ega ümber mõttest, et neid inimesi kuhugi ääremaale surudes ja antivaxxeriteks sõimates ei jõua me mitte kunagi ühise eesmärgini, milleks on viiruse leviku peatamine ja normaalse elu juurde naasmine.
Kui see kooliõde oleks minult 20 aastat tagasi rahulikult küsinud: "mis paneks sind vaktsineerimise osas ümber mõtlema?", siis oleksin ilmselt öelnud talle, et ma ei tea.
Kui ta oleks öelnud, et võin võtta rahulikult endale aega ja seda näiteks vanematega arutada ja igal hetkel tema juurde tagasi tulla, siis oleksin ilmselt rahunenud ja kui mitte samal, siis järgmistel päevadel lasknud selle vaktsiini ära teha. Aga selle ähvardava ja tõreda inimese juurde ei oleks ma tahtnud minna enam isegi siis, kui ma oleks käeluu katki kukkunud.
Toimetaja: Kaupo Meiel