Eesti Ravimihulgimüüjate Liit juhib tähelepanu, et Eesti strateegilise ravimivaru planeerimisel on oluline hoiduda tegevuste ja varude dubleerimisest, mis ei ole meie riigile, inimestele ega ettevõtetele võimete- ja taskukohased.

Strateegiliste ravimi- ja meditsiiniseadmete kättesaadavuse tagamisega tegeleb paralleelselt ka Euroopa Liit, panustades järgmistel aastatel ravimite ja meditsiiniseadmete kättesaadavuse tagamisse miljardeid eurosid.

Kuna ressursid on piiratud igal pool, siis peame kindlasti arvesse võtma ka meie Euroopa kolleegide algatusi. Eestis tuleb igal juhul vältida olukorda, kus luuakse ebamõistlikult dubleerivaid ravimivarusid nii Euroopa kui ka meie riigi eri ametkondades või võetakse kohustusi, mille täitmiseks puuduksid piisavad ruumid ja vahendid. Tähtis on meeles pidada, et varude kohustus üksnes paberil ei aitaks mitte kedagi.

Ravimite hulgimüüjad esitasid on oma seisukohad varude loomisega seotud probleemide kohta riigile juba eelmise aasta augustis, uuesti ka 2021. aasta jaanuaris. Oma muresid tutvustasid ka ravimitootjad.

Sisuliste läbirääkimisteni osapooled veel ei jõudnudki, kui diskussioon peatus. Küll aga võttis riik juulis 2021 vastu uue seaduse, millega pannakse elanikkonna ravimivaru loomiseks üldine korraldusülesanne riigiettevõttele AS Eesti Varude Keskus. Kohtusime käesoleval sügisel ka nende esindajatega ning leidsime ühisosa edasisteks tegevusteks.

Suured küsimused varudest ei piirdu siiski kaugeltki üksnes kompensatsioonimehhanismi kokkuleppimisega.

Esmalt tuleb ka teiste riikide parimaid praktikaid kaaludes otsustada, kes ja mil moel üldse varude loomisega mõistlikult saab ja peaks tegelema. Eeskätt tuleb tagada, et varude pidajal oleks reaalselt võimalik need varud luua.

Paberil kohustus jääkski pelgalt tühjaks deklaratsiooniks. Hulgimüüjad saavad aga varuda üksnes seda, mis neile kättesaadavaks on tehtud. Seepärast on näiteks Soome varude mudel loodud sel viisil, et varude olemasolu on pandud ülesandeks ravimitootjatele, kelle kulud riik kompenseerib ja kellele hulgimüüjad omalt poolt pakuvad varude säilitamisel tuge.

Varumise kohustuse panemine hulgimüüjatele eeldaks seevastu selget kohustust ka ravimitootjatele täita hulgimüüjate tellimused, sest tihti tuleb praktikas probleeme ette ka siin. Kuna ravimi kättesaadavuse probleemid on eelkõige globaalsed ja ravimitootmise juurtega, siis ei pruugi pelgalt hulgimüüjate kohustamine soovitud tulemust anda. Varuks hoida ei saa aga midagi, mis ei ole kättesaadav. Ka riigikohus on tõdenud, et seaduse käsk, mida praktikas ei ole võimalik täita, ei saa olla põhiseaduspärane.

Teine oluline moment on arvestada Eestis juba olemasolevate varudega. Meie suuremate hulgimüüjate juures on igapäevaselt hoiul pea kuu aja varu ravimitest, mida hulgimüüja turustab. Meile teadaolevalt peaks võrreldavas suurusjärgus mõistlikud varud olema ka apteekidel.

Kui kohustused ja kulud kasvavad ebamõistlikult suureks, siis võib küll küllale liiga teha küll. Meenutame, et ka jätkuva tervisekriisi jooksul ei ole Eesti elanikkonna ravimitega varustamine kordagi katkenud. Kuigi tuntud käsimüügiravimi paratsetamooli puhul kehtestati ostupaanika ohjamiseks ravimi apteegist väljastamisele eelmisel kevadel ajutised piirangud, siis ei jäänud ükski inimene ravimist tegelikult ilma.

Kolmandaks tuleb rõhutada, et riigi esialgsete möödunudaastaste mõtete järgi juba olemasolevate varude kahe- kuni neljakordistamine nõuaks märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Räägime suurusjärgust mitukümmend kuni poolsada miljonit eurot. Üksnes ravimite hoidmise kulude takkajärgi kompenseerimine ei taga kuidagi investeeringuvajadust nende ravimite väljaostmiseks.

Neljanda kriitilise punktina toome välja ravimite säilitamiseks vajamineva ruumi. 2020. aasta kevadise eriolukorra ajal võtsid Eesti hulgimüüjad riigi palvel vabatahtlikult ülesande suurendada ajutiselt enda kulu ja kirjadega ravimite laokoguseid. Koos ülejäänud tervisesektoriga andsime endast parima, tegutsesime võimete piiril. Sel suvel tulime riigile viivitamatult appi ka terviseameti külmlao õnnetuse järel.

Pikaajaliselt selline lahendus ei tööta. Vajaminevaid ruutmeetreid, sealhulgas eritingimustele vastavaid külmruume, spetsiaalsete turvanõuetega hoiukohti narkootilistele ja psühhotroopsetele ravimitele, ei oleks varumahtude mitmekordistamiseks praegu piisavalt ning pelgalt käsuga paberil neid ei suurenda. Need tuleks alles planeerida, ehitada ja tänapäevase laosisseseadega varustada. Selleks vajaminevat aega ega ressurssi ravimite säilitamise kompensatsioonimehhanism katta ei saa.

Eelviimane tähtis otsustuskoht varude arutelus on kogutava sortimendi piiritlemine, piiritlemine mõistlikult vaid nende ravimitega, mille kättesaadavuse tagamine on igal ajahetkel elanikkonnale kriitilise tähtsusega ning mille puudumist ei ole kuidagi võimalik kompenseerida teiste ravimite või raviplaani muutmisega. Euroopa ja kogu maailma riikide aruteludes jõutakse tavapäraselt kuni paarisaja erineva nimetuseni.

Lõpuks tuleb varuplaanide ja tegevuste väljatöötamisel arvestada ka ravimite hoidmise kulude kompenseerimisega, nagu väga õigesti märgib sotsiaalministeerium.

Kuna varude loomise diskussioonides on jutuks võetud ka meditsiiniseadmed, siis paar sõna ka neist.

Ravimite ja meditsiiniseadmete valdkonnad paiknevad küll kõrvuti, kuid on ometi ka selgelt lahus, alustades tõsiasjast, et nende tootmise ja turustamisega tegelevad ettevõtted kattuvad omavahel üksnes osaliselt. Seepärast tuleb meditsiiniseadmete ja -tarvikute varu loomist käsitleda ravimitest eraldi, just nende toodete eriomaseid reegleid ja asjaolusid arvestades.

Samade põhimõtete mehhaaniline ülekandmine ühest valdkonnast teisele ei oleks tark. Eesti ravimihulgimüüjate hinnangul on ravimivarude loomise plaan riigile üksi hetkel üle jõu käiv. Erasektori kaasamine ning olemasolevate ressursside optimaalse kasutamine on planeerimises ja eriti tervisekriisis vältimatu. Selles oleme riigile ka partneriks olnud.