Ilmselt on kõik Eesti kütusetarbijad jälginud hingevärinaga viimaste kuude rekordhindasid meie tanklates. Kui arusaadavalt närib kallis mootorikütus arvestatava augu meie inimeste rahakotti, siis veelgi närvilisemaks on üle aastate kõrgeim nafta maailmaturuhind muutnud USA presidendi Joe Bideni. Oma reitingute pärast muretsev riigipea on jõuliselt sekkunud naftaturule, et pretsedenditu lükkega tuua alla kõrgustes purjetavad musta kulla hinnad.

Ajalooliselt on üheks enim Ühendriikide presidentide populaarsust mõjutavaks faktoriks olnud tanklates inimestele vastu vaatav kütuse hind. Hetkel USA-s valitsevad viimase seitsme aasta rekordhinnad on demokraadist presidendi toetusnumbrid viinud täielikku madalseisu.

USA-s ootavad ees järgmise aasta vahevalimised, milles kõigi eelduste kohaselt jagatakse kohad väga pingelises valimisvõitluses. Selleks, et nappi esindajatekoja enamust kaitsta, peavad ambitsioonika kliimapoliitika lubadusega ametisse valitud demokraadid oskuslikult ja ettevaatlikult laveerima.

Mäletatavasti oli algselt kuraasi täis president Bideni vaat et esimesteks otsusteks uue Keystone XL nafta transiittoru rajamise keelamine ja föderaalmaadel uute naftatootmise lubade väljastamise lõpetamine.

Loomulikult vihastas president sellega totaalselt välja kohalikud tootjad ja kuna viimased arusaadavalt ei soovi aidata kaasa Bideni siseriiklike poliitiliste ambitsioonide realiseerimisele, siis peab USA administratsioon kütusehindade langetamiseks oskuslikku naftadiplomaatiat juurutama.

Pärast 2020. aasta aprillis toimunud hinnakollapsi, kui musta kulla hind liikus ajutiselt negatiivsele territooriumile on OPEC+ kartelli koondunud nafta suurtootjad näidanud üles hämmastavat ühtsust ja pannud globaalse naftaturu oma taktikepi all laulma. Kartelli senist hinna- ja tootmispoliitikat saab pidada edukaks: maailmaturu hind oli oktoobri lõpu tipus aasta algusega võrreldes kerkinud koguni 66 protsenti.

Hinnakasv saavutati kartellisisese tootmisdistsipliini järgimisega, lepiti kokku, et tootmist suurendatakse vaid väikeste sammudega. Teiselt poolt on OPEC+ strateegiat toetanud ka USA kildanaftasektori prognoositust aeglasem tootmismahtude kasv. Selmet investeerida uutesse maardlatesse, on USA tootjad keskendunud investoritele tulu toomisele.

Loomulikult on hinnakasvule samal ajal kaasa aidanud seegi, et nõudlus maailma tähtsaima tooraine vastu on taastunud praktiliselt COVID-19 pandeemia eelsele tasemele. Nii on naftaturg viimastel kuudel toiminud ränga tootmisdefitsiidi tingimustes, mis on naftatoojad muutnud õnnelikuks, ent suured tarbijariigid väga ärevaks.

USA algne strateegia oli survestada OPEC+ riike, et kartell oma tootmismahte planeeritust rohkem suurendaks. Ebaedukas naftadiplomaatia pani aga USA administratsiooni uusi lahendusi otsima ja nii orkestreeriti hinnatippude langetamiseks harvanähtav tarbijariikide rünnak, kui USA, Hiina, India, Jaapani, Lõuna-Korea ja Ühendkuningriigi valitsus otsustasid naftat turule lubada oma strateegilistest reservidest.

Kuigi analüütikud on pidanud seda suureks diplomaatiliseks võiduks, siis teiselt poolt on lahknenud arvamused selle osas, et mida see tegelikult lühemas ja pikemas plaanis hindadele ja naftaturu tervisele tähendab.

Juba on OPEC+ teiselt poolt rindejoont jõuliselt märku andnud oma plaanist vaadata üle ka oma tootmise suurendamise kokkulepped. Turud on aga pretsedenditule naftareservide avamisele reageerinud hoopiski teistpidi USA presidendi soovitule, nii Brenti kui ka WTI toornafta hinnaindeksid lendasid uudise peale järsult ülespoole.

Tegelikult on turuosalised hinnanud, et järgmise aasta keskpaigas jõuab naftaturg tagasi pakkumise ülekaalu, mis loomulikult toob ka hinnatasandi tagasi allapoole. Nii saab USA naftadiplomaatilist avangut pidada üsna hulljulgeks manöövriks, millel võivad olla ettenägematud tagajärjed.

Võib juhtuda ka see, et naftakartelli vastukäik on sedavõrd jõuline, et tarbijaid lohutanud lootus helgemast tulevikust läbi naftapakkumise kasvu nihkub võimuvõitluse tõttu hoopis kaugemale horisondi taha.

Palju sõltub sellestki, kas USA piirab välja kuulutatud reservide avamise meetme raames ka oma toornafta eksporti, nagu on kapitooliumilt vihjeid kuulda olnud. Kui lühikeses perspektiivis võiks selline täiendav klausel tuua kaasa madalamad hinnad koduturul, siis pikemas perspektiivis võib see negatiivselt mõjuda niigi Bideni ametiajal mitme tõsise löögiga pihta saanud USA kodumaisetele tootjatele.

Valdavalt ongi spetsialistide suurim kriitika Bideni naftapoliitikale olnud see, et kodumaise tootmise suurendamiseks võimaluste otsimise asemel on müts pihus mindud suurte naftariikide käest abi paluma. Sellel võivad olla lõpuks demokraatide jaoks nii vahevalimiste kui ka presidendi järgmise ametiaja kontekstis üsna traagilised tagajärjed.

Loomulikult tuleb naftaturu osalistel arvestada ka teiste muutujatega. Siiani avaldab turu stabiilsusele mõju COVID-19 pandeemia ja selle puhangud võtmetarbijate juures. Kui Austria eeskujul rakendab naaberriik Saksamaa ulatuslikke liikumispiiranguid, siis vähemalt Euroopa turupiirkonnas on sellel arvestatav mõju mootorikütuste hindadele hulgiturul.

Teiseks tähtsaks tarbimist mõjutavaks faktoriks on eesootav talv, mis tõi juba esimesed lumesajud Euroopasse. Pikk ja krõbedate külmakraadidega talveperiood põhjapoolkeral suurendab arvestatavalt nõudlus kütteõlide järgi, mis omakorda tõstab ka nafta turuhinda.

Geopoliitilistest muutujatest on pikemas perspektiivis suurima kaaluga Iraani tuumaprogrammi dialoog. Pikalt kalevi all olnud läbirääkimiste edukas tulemus tooks suure Islamivabariigi naftabarrelid taas maailmaturule ja leevendaks hinnasurvet. Ärevaks teevad aga uudised Ukraina piirilt, sest igal juhul paiskaks igasugune Venemaaga seotud agressioon kogu naftaturu taas kaosesse.

Ühte on USA ja teiste suurtarbijate lüke igal juhul näidanud: riigid ei karda naftaturule sekkuda ja nad üritavad iga hinna eest hinnatippe madalamaks lihvida. Taas kord näitab see riikide pragmaatilist lähenemist energia- ja kliimapoliitikale - kui kaalukausil on majanduse tasakaal ja valijate hääled või teiselt poolt kliimameetmed, siis ka sõnades väga kliimasõbralike suurriikide otsused on selgelt teisele poole kaldu.

Naftaturul ootavad igal juhul ees huvitavad ajad ja tulevik näitab, kas Joe Bideni gambiit tasub ennast ära ja viib demokraadid vahevalimiste võidule või kõrbetakse mitmel rindel. Julge hundi rind on rasvane (või haavleid täis).