Harri Tiido: Euroopa päritolust ja olemusest
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Euroopa olemus. Euroopa identiteedi jaoks nähakse migratsioonis ohtu. Euroopa identiteet on aga omakorda kasvanud kogu Euroopa projekti omaette tugisambaks, märgib Tiido.
Kui eelmises taustajutus oli kõne all Euroopa jagunemine lääneks ja idaks, siis seekord mõni sõna Euroopast tervikuna, eurooplaste päritolust ning arengust.
Geograafia
Alustame geograafiast. Euroopa lõuna-, lääne ja põhjapiir on kaardil eristatav ümbritsevate merede poolt. Idas on küsimus keerulisem. Kus on Euroopa piir?
Geograafiast mäletame, et peaks olema kusagil Uuralite kandis. Kuid tunnetuslikult, tsivilisatsiooniliselt ja poliitiliselt on seda raske paika panna. Seega on Euroopa pigem meie kujutluste kontinent kui geograafiline üksus. Ja Euroopa määratlus on tihti vastandumises idaga, ükskõik mida selle all mõelda.
Lisaks on Euroopa justkui poolsaar, millel on omakorda poolsaared. Seetõttu ei ole ükski punkt Euroopas merest kaugemal kui 2500 kilomeetrit ja valdaval enamusel Euroopa riikidest on vahetu juurdepääs merele. See on tohutu eelis ning ilmselt üks Euroopa kiire arengu põhjuseid.
Selle geograafilise eripäraga on mitmete uurijate arvates seotud ka tõik, et ühelgi jõul ei ole õnnestunud valitseda kogu Euroopat. Euroopa on mitte niivõrd geograafiline määratlus kui idee. See idee on arenenud läbi mütoloogia geograafiasse ja sealt edasi religiooni ja kultuuri. Meie ajastul on ta aga kujunenud poliitiliseks kontseptsiooniks.
Kuid Euroopast tähtsamgi on küsimus eurooplastest, eriti praeguses vastandumises võõraste kultuuride, religioonide ja rassidega.
Paleontoloog Tim Flannery määratleb üheselt, et Euroopa ei ole kunagi olnud rassilise või ökoloogilise puhtuse ala. Maailma ristteedel paiknevana on teda alati iseloomustanud muutused. Kui kaugesse minevikku vaadata, siis on teadlaste sõnul kõik eurooplased tegelikult segaverelised, mitme antiikse migratsiooni järeltulijad.
Jääajast alates on meie kontinent olnud üks suur sulatustiigel. Kui algallika mõttes on inimesed arenenud ürgsest, Aafrikast lähtunud migratsioonist, siis kitsamalt Euroopa geenipank moodustus viimase 7000 aasta vältel kolme rände segunemisest. Ehk lühikokkuvõttena: Euroopa on immigrantide kontinent.
Migratsioon
Kuid migratsioonivood on meile lähemas minevikus olnud erinevad. Kui koloniaalajastul oli Euroopa rände läte, kust inimesed siirdusid kolooniatesse, siis alates möödunud sajandi keskpaigast muutus ta valdavalt sisserände piirkonnaks. Dekoloniseerimine tähendas muuhulgas ka suure osa varem lahkunute ja nende järglaste tagasipöördumist emamaale.
Alates 1960. aastatest kujunes omalaadseks immigratsioonikeskmeks Lõuna-Euroopa, seda geograafilise läheduse tõttu lähteriikidele. Pärast Berliini müüri langemist muutusid aga Lääne-Euroopa majandusele tööjõudu pakkuvateks maadeks senised idabloki riigid.
Euroopa migratsiooniteema taustaks on ka üldine rände lähteriikide hulga kasv pärast dekolonisatsiooniajastu algust. Aastani 2000 kasvas nende arv 124-lt 148-le, sihtriikide arv kahanes aga 102-lt 78-le. Ja suur osa Euroopa riikidest olid muutunud sihtriikideks.
Praegu kurdetakse Euroopas elanikkonna vananemise üle ja väidetakse, et sellest tulenevalt on tööjõu sissetoomine vältimatu. Vananev elanikkond on aga ka demokraatia üks näitaja, jättes kõrvale küsimuse sellest, kumb on primaarne, kas vanus või demokraatia.
Freedom House tegi huvitava uuringu, vaatamaks seoseid elanikkonna vanuse ja demokraatia vahel. Ja seos on päris tugev. Kui rahva mediaanvanus on alla 25 eluaasta, siis võib end tinglikult "vabade" hulka lugeda vaid iga neljas riik. Kuid maades, kus mediaanvanus on üle 36 aasta, on tõenäosus olla "vaba" ühiskond rohkem kui 90 protsenti.
On ka hälbeid, kus kõrge mediaanvanus kaasneb autokraatiaga, näiteks Venemaa, Valgevene, Hiina, Kuuba ja Tai. Kuid üldiselt ehk ei maksagi nii väga vanuse üle kurta, sest nagu keegi ütles: "vanainimene kodus – hea Feng Shui".
Religioon
Immigratsiooniga kaasneb ka nähtusi, mis mõjutavad Euroopa identiteeti. Kasvõi religiooni vallas. Ajaloos oli Euroopal tegemist kristluse kõrval kahe usundiga, judaismi ja islamiga. Ajaloo keerdkäikude tõttu oleme praegu jõudnud olukorda, kus enamus juute elab väljaspool Euroopat.
Samal on aga märkimisväärselt kasvanud moslemite arv ja selles nähakse paljude poolt ohtu. Tegelikult väidavad mitmed uurijad, et lääne tsivilisatsioon on üldse ilmalik projekt, mida ei määratle niivõrd kristlus kuivõrd ilmalik traditsioon, mis on kasvanud kriitilisest dialoogist kristlusega ja on selle partner.
Euroopa Liit
Kuid nii või teisiti, Euroopa identiteedi jaoks nähakse migratsioonis ohtu. Euroopa identiteet on omakorda aga kasvanud kogu Euroopa projekti omaette tugisambaks. Algselt olid Euroopa Liidu lätted ju eelkõige majanduslikud, juriidilised ja bürokraatlikud, ilma suurema emotsionaalse laenguta.
Euroopa Liit on aga kujunenud Euroopa sünonüümiks. Liitu kuulumine on justkui kvaliteedimärk eurooplaseks olemisele. Seetõttu ongi näiteks Venemaa puhul järjest vähemaks jäänud neid arvajaid, kelle silmis see riik on Euroopa osa ja euroopalik. Ka Venemaa ise on viimastel kümnenditel andnud parima, et lääne, eelkõige Euroopa tsivilisatsiooni kuulumist eitada. Valitud on omaette tsivilisatsiooni tees ja kui nii soovitakse, no olgu siis pealegi.
Kuid Euroopas kõlavad juba hääled, et aeg on ka Euroopa Liidul muutuda demokraatlikumaks. Nagu nähtub hollandlase Luuk van Middelaari kirjutistest, peetakse silmas konsensuse põhimõttest loobumist. Et aeg oleks õhutada teisitimõtlemist ja demokraatliku opositsiooni teket ühises liidus. See oleks üks võimalus asendada praegune niinimetatud fundamentaalopositsioon (ehk populistid) demokraatliku variandiga. See sobiks Euroopa olemuse ja liberaalse demokraatiaga paremini kokku.
Eks aeg näitab. Loodetavasti ei seisa me aga uue, kogu inimkonda mõjutava migratsiooni künnisel. Pean silmas järgmist massilist rahvaste rändamist virtuaalsusesse ehk metareaalsusesse. Kuigi ka online pidavat olema offline'i peegeldus.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
