Idamaade uurija Martti Kalda tegi hiljuti ühes meeleolukas kirjutises¹ igati tänuväärse üleskutse alustada debatti võimaluste üle demokraatiasüsteemi täiustada, veel enam, ta kutsus väga tabavalt üles pead tööle panema.

Samal ajal tegi Kalda kohe otsa lahti, pakkudes välja absoluutse otsedemokraatia ja tarkade kogu, mis praegusi institutsioone täiendaks. Need kumbki ei ole muidugi täiesti uudsed mõtted ning ka poolt ja vastuargumendid peaksid olema tuttavad või lihtsalt leitavad. Seega pakutakse siinkohal välja teistlaadne võimalus: demokraatia pingutuse kaudu.

Martti Kalda ettepaneku aluseks on vaikimisi esitatud tõdemus, et demokraatia on otsapidi kriisis. Kriisi iseloom on viimaste aastate leheveergudelt hästi tuttav: demokraatiast on välja kasvanud suletud hoiakuga vastandlikud suundumused, mis kokkupõrkekursil liikudes on hakanud nüüdseks ühiskonna tasakaalukeset paigast lükkama.

See nähtus on tuntud ka polariseerumise nime all. Suurte leeride vastastikusele sulgumisele eelnesid mäletatavasti teravdatud kõhklused tõe kui sellise üle. Ka praeguses polariseerumiskatlas jätkab tõejärgsuse ja alternatiivfaktide probleemistik innukat podisemist. Õigupoolest just selline pinnatu tõehoiak meelevaldse polariseerumise võimalikuks teebki, nii et pigem ongi probleemi tuum just selles.

Ka tõejärgsusest on räägitud palju, kuid alternatiivtõe ja päristõe vahekorra kujutamine on sageli jäänud deklaratiivseks. Muu hulgas väärib märkimist see, kuidas poliitika ja muude avalike asjade suhtes nõutakse rangeid fakte ja karmi tõde, ehkki reaalteaduste puhul, mis on kogu selle tõendusentusiasmi eeskujuks ja ideaaliks, ei olda faktide ja tõdede suhtes sugugi nii sirgjoonelised ega ka optimistlikud. Ilmselt on just lihtsameelne tõe- ja faktiidealism see, mis praegust pööritust võimendab.

*

Tegelikult on tõde ja faktid keerulised asjad, mis sõltuvad muudest ühiskondlikest suhetest. Selline tõdemus võib tunduda vajumisena veelgi sügavamale konstruktivistlikku määramatusse, kummatigi võimaldab see suuremat selgust. Kui metafüüsilist painet vähemaks võtta, saab tõe ja alternatiivtõe vahele tõmmata üsna täpse piiri; piisab ühestainsast kriteeriumist, mida selleski tekstis on juba korra nimetatud: selleks on pingutus.

Paralleeltõed, alternatiivfaktid jne on kaalult kerged, nad tulevad pingutamata. Selleks, et lapikust maast mõttekalt rääkida – tõepoolest, ka see ei tule päris niisama –, on vaja vähemalt viis-kuus talve koolis käia, aga teaduslikus debatis osalemiseks tuleb päriselt vaeva näha.

Nagu on öelnud uusaegse teadusfilosoofia käilakuju Karl Popper, seisneb teadusliku meetodi kogu saladus valmiduses oma vigadest õppida². See tähendab, et õppimise puhul, olgu see siis meenutamine, loomine  või veel midagi kolmandat, ei olegi tegelikult nii tähtsad mitte omandatavad teadmised, mis on ajutist laadi, vaid selle käigus tehtav jätkuv pingutus – seda ju Popperi falsifitseerimispõhimõte üldjoontes mõista annab.

Faktid tulevad ja lähevad, aga pingutus nendega ümber käimisel jääb. Selge on, et inimühiskond on jõudnud siia ja püsib koos tänu meie kõigi ühisele ponnistusele, isegi kui see, mille nimel keegi ponnistab, võib kellegi teise perspektiivist näida mõttetu.

Kui aga jõupingutus on see, mis aitab tõealternatiivsuse probleemi ületada, tuleks leida võimalus panna inimesed ühiskonna nimel demokraatia protsessi käigus pingutama.

Demokraatlik poliitikasüsteem annab selleks ise institutsionaalse võimaluse - valimised - ja haridussüsteem tehnika - eksam. Justnimelt selles ühise pingutuse kaudu loodav demokraatia seisnekski: valijana valimistel osalemiseks tuleb iga kord enne valimisi läbida teadmiste kontroll³.

Olgu kohe öeldud, et säherdune õppimispingutus erineks põhimõtteliselt tarkade või paremate võimust, kuna sellega ei antaks võimu teistest võimekamatele, vaid nõutaks kellelt tahes võimujagamise mängudes osalemiseks teatatavat pingutusohvrit⁴.

Mõttele, et vähene rühm targemaid teeks parema otsuse kui rahvas tervikuna, on demokraatia episteemilise väärtuse teooria nii või naa kriipsu peale tõmmanud: kõige muu halva kõrval tähendaks see ühiskonna takerdumist elitaarsesse konsensusesse.

Kuid, veelkord, probleemiks ei ole demokraatlike rahvahulkade vähene kompetentsus, vaid suur mõjutatavus kõige madalamate instinktide tasemel ja see, et poliittehnoloogia koos suurte andmesüsteemidega on neile küüsi taha saamas.

Teadmisi ja kompetentsust kipub tänapäeva tõenduspõhisuse religioon üle tähtsustama: oluliste otsuste tegemiseks ei ole keegi kunagi piisavalt kompetentne.

Eksam ise võiks olla mahukas, ent jõukohane, sisaldades küsimusi peaasjalikult riikluse ja poliitikaloo kohta, ent miks mitte ka käimasolevate või ka eelnenud valimiste ja nendel osalevate ja osalenud kandidaatide ja erakondade seisukohtade kohta⁵.

Igal juhul peaks eksam keskenduma faktiteadmistele ja vältima igasugu hinnangulisust, et hoida ära poliitilist kallutatust ja osalejate kehutamist ühe või teise mõtteviisi suunas. Samuti on faktikohased teadmised kõigile enam vähem võrdselt rasked ja samas omandatavad – ei küsitaks mingeid ühiskonnaõpetuse baasteadmisi ega palutaks ühiskonna aluseid analüüsida, vaid palutaks esitada isegi veidi sisutuid fakte (mitu kandidaati oli ühel või teisel parteil mõnes piirkonnas).

Faktide tõesuse tagaks Eesti riik oma ressursside ja vaatepunktide piires, küsimused tuleks koostada poliitiliselt tasakaalukalt. Mõlemad ülesanded võiks usaldada mingi tarkade kogu kätte, kus on esindatud kõik parlamendis olevad poliitilised jõud ja keda võiks alustuseks juhtida näiteks Siim Kallas. Enne valimisi tehtaks eksamimaterjal kõigile kättesaadavaks. Eksamile lubataks kõik Eesti Vabariigi kodanikud ja alalised elanikud ehk need, kes praegugi valimistel osalevad.

Pingutusdemokraatia peaks niisiis aitama seista vastu aatelise ja ratsionaalse poliitsubjekti taandumisele ja populismi pealetungile. Demokraatia lagunemine on tagajärg sellele, et paljud neist, kes on haiget saanud, näevad oma suhet ühiskonda agressiivses ja hoolimatus revanšismis, mida teised enam mahendada ei oska. Nõue pingutada võib aidata sellest puntrast välja. Pingutus tekitaks huvi ja huvi omakorda hoolimist.

Valijad, kes on valimistel osalemise võimaluse nimel pingutanud ja omandanud ühtlasi teatava ülevaate senisest poliitikategemisest ja praegustest valikutest, ei ole enam nii altid laskma end valimistel kanda puhtalt destruktiivsest emotsioonist. Olgu siis või austusest omaenda pingutuse vastu. Olles omal nahal kogenud süsteemi mitmekesisust, ei tohiks enam olla nii lihtne valida neid, kes lubavad peaasjalikult madalate ihade otsekohest rahuldamist.

Loomulikult võib selline põhimõtteline uuendus tekitada kõhklusi. Esimese hooga meenub neist kolm: kas ei või see mitte lüüa uppi kogu demokraatliku võimu legitiimsust? Kas ei või see mõjuda laastavalt inimeste motivatsioonile ühiskonnaelus kaasa lüüa? Kuidas oleks võimalik sellist korda kehtestada?

Pealiskaudselt vaadates võib tõepoolest paista, et selline samm kahandaks võimu legitiimsust. Pannes demokraatiaprotsessis osaleda soovijatele taaga, pööratakse justkui ringi liberaalse demokraatia alusveendumus, et riik on miski, mis on olemas vaid kodanike jaoks, mitte vastupidi.

Suhe kodanike ja riigi vahel muutuks nii tõesti kahepoolsemaks, mis aga ei tähenda legitiimsuse kadu. Vastupidi, selle ettepaneku tuum on püüd saavutada senisest suurem legitiimsus subjektide pingutuse kaudu.

Legitiimsus ei ole ju mingi kabinetiteoreetikute meelisklus, vaid ennekõike väljendub selles poliitsüsteemi vahekord tegeliku jõuga – legitiimsus on moraalne jõud, mis hoiab masse mässamast; võime leida vähemalt idee tasandil võimalikult paljudele mingi kaasatulemise võimalus, nii et valitsetute hulgas ei pääseks prevaleerima lämmatav ebaõiglusetunne ja soov hävitada.

Kaasatulemise võimalust see mehhanism pakub ja on valmis oma hüvesid kõigile subjektide seas leidutavatele kõhklejatele selgitama.

Pingutuse näol nõutaks kodanikelt küll teatavat vooruslikkust, ent see ei tähenda sekkumist kodanike moraalsetesse valikutesse, sest see voorus on kindla sisuta. Siinkohal tuleb uuesti korrata asjaolu, et valimispingutusega ei tõrjutaks kedagi mingi püsiva omaduse põhjal ega vähendataks kellegi rolli.

Erinevalt nookraatiast, geniokraatiast, epistokraatiast ja muudest platonlikku algupära võimufantaasiatest võimaldaks selline korraldus igaühel alati poliitika kujundamisel kaasa lüüa. Ilmselt on õige see, et kuidas seda eksamit ka ei tehtaks, mõnele jääks see lihtsamaks kui teistele, aga arvestada tuleb, et mingid barjäärid on ka praegusel valimissüsteemil igal juhul.

Paljud jäävad meditsiinilise seisundi, teised sotsiaalse ebakohasuse tõttu valimistest eemale. Samuti kehtib demokraatias enamasti majanduslik tsensus, mis teispool inimeste individuaalset võrdsust väljendub kampaaniakulude ja valimistulemuse tugevas korrelatsioonis.

Pingutus võib sellist kallutatust hoopiski tasakaalustada, luues igasugusele poliitikategemisele teatava lisalävendi. Pealegi aitaks see valijatel teha senisest palju sisukama valiku, muutes nad motiveeritumaks ja parandades üldist kodanikusuhet ühiskonda.

Demokraatliku võrdsuse põhimõte jääks tagatuks ja muutuks tegelikult sisukamaks ja võimestavamaks. Inimesed, kes on seatud tõkke ületanud, võivad tunda ennast tõeliselt asjasse pühendatud poliitsubjektidena, ühiskonna osana.

Just selleks, et vältida poliitilise kapitali koondumist ja selle alusel püsivate kategooriate ja kihistuste tekkimist, on vaja teha demokraatiaeksam iga kord uuesti. Seda ei saa siduda tavalise hariduskäiguga ega sooritada ühekorraga kogu eluks ära. Igaüks, kes on korra kõrvale jäänud, saab järgmine kord uuesti proovida.

Kord tehtud pingutus ei vabasta edasisest ega tee seda lihtsamaks, kui siis vaid psühholoogiliselt. On meil ju igati põhjust nõuda iseendalt, et me ennast oma avalike asjade ajamisel tagant nügiksime.

Ehkki valimiste nimel tehtav pingutus võib tuua mingi osa elektoraadist poliitikale lähemale, võib tõepoolest karta, et teise osa elanikkonnast tõrjuks see ühiselu küsimuste otsustamise juurest veelgi kaugemale. Kui inimene on kahel-kolmel eksamil põrunud, siis võib ta edaspidi üldse kõigele käega lüüa. See aga avaks poliitilistele liikumistele võimaluse teha tööd oma võimalike valijatega.

Kuna parteidel tekib huvi võimalikult suur hulk oma potentsiaalseid toetajaid valimisteni välja vedada, oleks neil mõistlik hakata ise oma valijaid eksamiteks treenima ehk teisisõnu neile poliitika mõistmiseks vajalikke teadmisi jagama. See kergitaks erakondade suhte oma valijatega täiesti uuele, palju sisukamale tasemele.

Lõpuks võib see aidata uuendada ka ideoloogilist raami. Võib loota, et selline koolmeisterlik nõudlikkus võimaldab kokkuvõttes suuremat kaasavust kui populaarsed visioonid klõpsamise teel toimuvast pingutusevabast otsedemokraatiast. Pingutus võib olla üsna ligitõmbav – raskeks tehtud ligipääs tekitab hasarti. Kokkuvõttes on muidugi ennatlik öelda, kuidas selline mehhanism valijakäitumist täpselt mõjutaks, eks anna arutust aeg.

On muidugi selge, et sellise mehhanismi kehtestamise teel on raskusi. Esiteks muidugi puhas rahvalik inertsus: põhimõtteline psühholoogiline tõrge ja hirm, et äkki võetakse midagi väärtuslikku käest ära. Või ka lihtsalt vaimulaiskus.

Teisalt võib kujutada ette tugevat formaalset-institutsionaalset vastuseisu, sest kõiki demokraatia aluseks olevaid põhimõtteid ja väärtusi saab kujutada selliselt, et pingutusdemokraatia paistaks kõlvatu vastuoluna.

Kolmandaks on objektiivselt olemas poliitilised jõud, kelle huvides on sellise süsteemi tulek ära hoida. On ilmne, et need ringkonnad, kelle praegune edu seisneb justnimelt selles, et nende valijad ei tee vähimatki omapoolset vaimupingutust, koonduks selle algatuse vastu; hakkaks nimetama seda enda vabatahtlikult orjusesse müümiseks jms. Teistel jälle ei pruugi olla selge, kas see ikkagi oleks neile kasulik.

Ühesõnaga kindlasti oleks selle idee käikulaskmine raske. Võimalik, et alustada saakski alles siis, kui praegu silmapiiril kuhjuvatest turbulentsuspilvedest on kärgatus ära käinud ja loomishoos tuleb mingis mõttes uuesti nullist alustada.

Siiski ei ole see algatus sugugi keerukam kui praegu populaarsust koguv otsedemokraatia. Ülaltoodud argumentatsioon peaks olema piisav, et algatust mõistetavaks teha; ja vastuargumendid ei tundu oma tuumas eriti tugevad ("Me ei taha millestki midagi teada, nõuame lihtsalt raevukalt õigust oma lihtsameelseid ihasid teistele peale suruda!"). Et selleni jõuda, tuleb pingutada.

*

Siinne arutlus läks käima tõe ja pingutuse vahelise suhte fikseerimisest, aga paistab, et seda saaks veelgi laiendada. Nagu öeldud, aitaks selline mehhanism muuta poliitika ja demokraatiasüsteemi palju sisukamaks, ent lõpuks ei ole küsimus niivõrd demokraatias ega ka tões, vaid see tabab meie ühise olemise kõige põhilisemat mõtet.

Oleme ka inimesed (võib-olla) ainult sedavõrd, kuivõrd ennast ühiselt avalikkuse ees kokku võtame. Pingutusest saaks seega hoopis inimsuse küsimus ja nähtavale tuleks see, kuidas demokraatia on ikkagi inimsuse enese võrse, mitte lihtsalt mingis geograafilises piirkonnas tekkinud komme.

Demokraatia ja isikliku osaluse nimel tehtav pingutus aitaks lükata inimesi õppimise teel edasi inimlikkuse poole, poliittehnoloogiliste algoritmide pakutava passiivse nautija rollist välja isikustatud aktiivsusesse. Ühtaegu saama ja jääma kellekski, kes püüab oma maailma asjades endiselt ise kaasa rääkida.

Selleks on muu hulgas vaja ka teadmisi, milleni õppimispingutus lõpuks ikkagi viib. Olgu need kui tahes ebakindlad ja ajutised, need aitavad kaasa uutele pingutustele. Peaasi, et nägu sealjuures naerul püsib.