Venemaa on kaduv võim, loojuv impeerium. Seda väidet on viimaste aastakümnete jooksul ikka uuesti ja uuesti korrutatud. Paljuski ongi see õige, sest võrreldes aina tugevamaks muutuva Hiinaga või ennast ikka ja jälle uuendada suutva Ameerika Ühendriikidega, ei tundu Venemaal pikemas perspektiivis olevat tõesti mingit konkurentsieelist.

Vähenev ja vananev rahvas, napilt kõrgetasemelist tööjõudu, vähene tööstuspotentsiaal ja kahvatu teadus- ja arendustegevus ning ebapiisav infrastruktuur meeletult suure territooriumi kohta ei anna mingit alust näha tugevat vundamenti hüppeliseks kasvuks.

Tuumarelvadega tanklakett

Praegu on Venemaa režiimi trumbiks vabalt käes olev tooraine ja arendatav sõjaline jõud, ehk tuumarelvadega tanklakett, nagu ütles USA suurkuju John McCain. Just see kombinatsioon koos autoritaarse juhtimise ning igasuguste rahvusvaheliste reeglite jalge alla trampimisega ongi võimaldanud Venemaal viimaste aastate jooksul ikka ja jälle pääseda maailma tähelepanu keskpunkti.

Kas tõesti võib Venemaad praegu valitsev klikk sarnaselt vananevale popstaarile arvata, et ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu?

Ega kainelt vaadates polegi Venemaa praegusel juhtkonnal oma ambitsioonide elluviimiseks mingeid erilisi tegevusvariante ja nende meeletust hirmust võib ka mingil määral aru saada. Nõukogude Liit, mille õigusjärglaseks ennast peetakse, oli ummiktee. Totaalne riik, tsentraalse planeerimise ja täidesaatmisega, ei ole vabade riikidega võrreldes konkurentsivõimeline ning saab elus püsida üksnes totaalse kontrolli ja terrori abil.

Hirmu kadumine toob kaasa iseseisva mõtlemise ja vabaduse. Inimnäoga sotsialism on iseenesele vasturääkiv mõiste ja ainult tugevat Stockholmi sündroomi põdevad inimesed on võimelised kokku kukkunud impeeriumi härdusega meenutama.

Vaevalt ka Venemaa praegune juhtkond nõukogude riiki tagasi soovib, kuid on selge, et olukord neid ei rahulda. Viimaste aastakümnete jooksul on tehtud vaid omakasupüüdlikke otsuseid ning mõeldud vaid oma taskute täitmisele ja valitseva seltskonna võimu säilitamisele. Võimu tuleb säilitada, sest sarnaselt vangilaagri mentaliteediga ei ole võimu rahumeelne üleandmine võimalik - juhtkonna isiklik rikkus on rajatud riigi röövimisele, sellele piiri panemine toob koheselt kaasa ka isikliku rikkuse kadumise.

Reformimisele ja moderniseerimisele kasutada olev aeg ja võimalused on luhta lastud ning Venemaa mõjuala on vähenenud kohutava kiirusega.

Venemaa juhtkonna paranoia mõistmiseks tuleb mõnikord vaadata Euroopa kaarti 1980. aastate lõpust. Kui ilus võib see kõik impeeriumimeelsele vaatajale paista. Tahad, sõida Bulgaariasse puhkama, Prahasse õlut jooma või Berliini ooperit nautima. Praegu on see kõik välistatud, piirid on suletud ning sind koheldakse tehtud sigaduste pärast kui paariat.

Venemaa on ümber piiratud ja silmus tõmbub koomale. Sõda juba käib ning peetakse agressiivset ja vihast kaitselahingut. Vähemalt selline tundub Venemaa liidrite meelestatus olevat, kui tutvuda ametlikku retoorikaga või põgusalt jälgida riiklikke telekanaleid.

Autoritaarset võimu saab säilitada kas kruvide kinnikeeramisega, välis- või sisevaenlase vastu mobiliseerimisega või mõjujõu nähtava laienemisega. On selge, et kõik need meetmed on oma olemuselt ajutised ja nende mõju mööduv.

Survet lõputult suurendada ei saa ning terrori kadumine rahva meelepaha allikate kõrvaldamiseta toob kaasa võimu kaotamise. Kõikjal vaenlase nägemine kurnab ja väsitab, seda enam, kui see vaenlane eksisteerib vaid oma ettekujutuses. Ka vallutuste eufooria kaob kiiresti ning järjest rohkem venemaalasi ei saa aru, miks peaks Krimmi ja Ida-Ukraina okupeerimine andma õiguse neid valitseda. Mida järgmiseks?

"Rahumeelne" tähendab hoopis "sõjakat"

Venemaa kindralstaabi praegune ülem kindral Valeri Gerassimov oli enam-vähem kolmkümmend aastat tagasi samuti kindral Gerassimov ning juhatas Tallinnas paiknenud esmalt Nõukogude ja siis Vene Föderatsiooni 144. motolaskurdiviisi. Tema diviisi ülesanne oli teises ešelonis jätkata nõukogude vägede pealetungi kuskil Prantsusmaa keskel.

Kui toona oli plaanis maailmavallutamine, siis kõige paremaks arusaamiseks Venemaa juhtkonna praegusest mõtlemisest võib äsja lõppenud suurõppuse Zapad baasil vaadata, milliseks sõjaks Venemaa valmistub.

Õppusel läbiharjutatud strateegilise kaitseoperatsiooni üldine eesmärk oli säilitada mõjuala ja välistada sekkumised "Venemaa siseasjadesse", kus "siseasjad", lisaks õigusele jätkata oma riigi röövimist, sisaldavad ka mõjuvõimu tekitamist "lähivälismaa" üle.

Rohkete jutumärkide kasutamise tingib Venemaa ametliku propaganda hästi omandatud orwellik topeltkeel. Venemaa retoorikas tähendab "rahumeelne" hoopis "sõjakat". Kaitse tähendab rünnakut. "Venemaale peale sunnitud" tähendab "Venemaa poolt tekitatud". On tähelepanuväärne, et Venemaa juhtkond on loobunud "maailmavallutamise" plaanidest ja muretseb eelkõige iseenda võimu säilitamise pärast. Loomulikult on Venemaa jätkuvalt oportunistlik ega kõhkle ära kasutamast enda poolt loodud segaduses sülle kukkunud võimalusi.

Operatsiooniliselt täitis kindral Gerassimov talle antud strateegilise ülesande klassikaliselt: kaitsetegevus peab olema aktiivne ning pealetungiv vastane tuleb suruda talle ebamugavatesse, kuid kaitseks hästi ettevalmistatud aladele. Jõudude ja vahendite nappus ei võimalda igal pool olla agressiivne, seetõttu tuleb esiteks rindejoont ehk kontaktpinda maksimaalselt lühendada.

Teiseks tuleb luua selge kaitse raskuspunkt tõmmates selleks ära jõude kõrvalsuundadelt. Jõudude säästmine kõrvalistel lõikudel saavutatakse muuhulgas läbi aktiivsete pettetegevuste, sest ega vastasele tohi öelda, et siin olen nõrgem, vastupidi, ideaalne on, kui kõrvalsuunal olevale vastasele jääb mulje, et just tema sõdib teraviku vastu.

Venemaa selge väljakutse on rindejoone potentsiaalne pikkus. Geograafiliselt ulatub see Euroopas Põhja-Jäämerest Läänemere kaudu Musta mereni. Venemaal ei ole piisavalt sõjalist jõudu, et seda lääne sõjalise rünnaku vastu kaitsta. Loomulikult eksisteerib lääne sõjalise rünnaku oht ainult Venemaa juhtkonna peades, aga on ju teada, et ega ettekujutatud oht ei ole päris ohust vähem hirmus.

Sarnane rindejoon, palju laialivalguvam ja palju pikem, asub ka informatsioonimaailmas. Demokraatlik riigikorraldus on tugevam, jätkusuutlikum ja inimestele meelepärasem, kuid tõeliselt edukas on see vaid sel juhul, kui säilib inimeste usk oma seaduslikult ja vabalt valitud valitsuste pädevusse.

Selline enesekindel ühiskond on suureks ohuks autoritaarsele Venemaale. Venemaa juhtkonna arvates võivad siis ka Venemaa inimesed oma olukorda selgema pilguga näha, tekib soov hakata oma peaga mõtlema ja oma ühiskonda ümber kujundama hakata. Seega tuleb ka informatsioonimaailmas kujundlikus mõttes rindejoont lühendada ja sundida lääne valitsused tegelema kõige muuga, aga mitte demokraatliku maailmakorra edendamisega.

Venemaa on otsustanud narratiivide maastikul initsiatiivi enda kätte haarata või kui see ei õnnestu, siis püütakse luua vähemalt olukord, kus ka läänemaailm ei kontrolli olukorda.

Õppusel Zapad nägime konventsionaalse sõjalise jõu ja mittekonventsionaalsete rünnakute tihedat kombineerimist. Tihtipeale peetakse mittekonventsionaalseteks vaid peidetud tegevusi. See on loomulikult vale arusaam.

Maailma probleemkohtadest imporditud põgenike jõuga surumine Valgevene riigiaparaadi poolt üle Euroopa Liidu piiri on kõike muud kui varjatud. Pea sama varjamatu on alusetute vandenõuteooriate või lihtsalt segaduse tekitamine. On selge, et kõik valitsuste-vastased pole vene agendid, kuid samavõrra on selge, et valitsuste-vastaste meeleolude süvendamine ja võimendamine täidab täielikult Venemaa eesmärke.

Mittekonventsionaalsete relvade käsitsemine on keeruline, nende mõju ettearvamatu ja tihtipeale ohtlik ka kasutajale endale. Sõnaga võib palju kurja teha, kuid sõnadel ei pruugi olla vähimatki mõju.

Ründavad "infomürsud" lastaksegi reeglina turmtulena välja nagu kiirlaskekahurist, et siis jälgida, kas välja lastud valangust mõni mürsk ka sihtmärgini jõuab. Tabanud või isegi piisavalt lähedale löönud sõnumeid paljundatakse, levitatakse ja korratakse. Rünnakute rohkusest siiski on olulisem sihtmärgi hea tundmine ja seetõttu muutuvad infomürsud vastavalt piirkonnale ja arenevad ajas.

Vaatamata geograafilisele lähedusele ei pruugi Soome ründamiseks sobivad teemad ja sõnumid tekitada sama mõju Eestis ja vastupidi. Samuti mõjuvad meile võõrana enamus ründavaid sõnumeid, mida Eesti vastu kasutati 1990. aastatel, need panevad meid paremal juhul lihtsalt õlgu kehitama, kuid tõenäoliselt - kõige hullem olukord ründaja jaoks - naerame me need lihtsalt välja.

Põgenike kasutamine relvana

Õnnetute ja valeinformatsiooniga liikuma meelitatud põgenike kasutamine relvana on juba äraproovitud lahendus. Meie piirkonnas nägime seda näiteks 2015. aastal Soome vastu suunatud rünnakuna. Osade vaktsiinivastaste toetamine näitab samal ajal, kui ohtlik sõnarelv ka kasutajale olla võib: Venemaa enda inimesed on liigagi hästi uskuma jäänud oma riigi poolt toodetud jama ja selle tulemuseks on Venemaa ülekoormatud tervishoiusüsteem ja suured löögid majandusele.

Kõigi taoliste tegevuste eesmärk on siiski sama - proovida paigale naelutada ja siduda võimalikult suur hulk vastase jõudu, kasutades selleks võimalikult vähe enda ressursse. On väga raske aru saada, kui palju põgenikke täpselt on Valgevene Venemaa toetusel ja õpetusel oma riiki importinud, kuid eri allikate põhjal on see arv kindlasti 30 000 ringis. See on suur hulk inimesi.

Ainuüksi Poolas tegeleb otseselt selle probleemiga lisaks tuhandetele piirivalvuritele umbes 15 000 sõdurit. Kui nendele lisada tuhanded piiri tugevdamiseks saadetud sõdurid Leedus ja Ukrainas, saame üsna kiiresti põgenike ja sõdurite suhtarvuks üks-ühele.

Kui Valgevene režiim kulutaks iga põgeniku transpordiks lähteriigist Valgevene välispiirini kokku ka tuhat eurot, ehk siis 30 000 inimese peale kokku 30 miljonit eurot, on see ikka meeletult tõhus ja odav relv. Võrdluseks võib öelda, et sellise raha eest saaks osta kaks-kolm tänapäevast lahingutanki, kuid ei ole võimalik, et need paar tanki suudaksid siduda 30 000 hea väljaõppe ning kalli varustusega sõdurit.

Seega harjutati õppuse Zapad ajal Valgevenesse siirdatud Vene Föderatsiooni Lääne sõjaväeringkonna 1. Tankiarmee lahingutegevuse toetamist mitte ainult kaugsuurtükiväe ja õhuväe, vaid lisaks ka migrantidega.

Sõjalises mõttes on Venemaa Föderatsioonile selge jõudude säästmise piirkond põhjas, kus vaid mõne tähtsa vahendiga, nagu tuumaallveelaevad, suudetakse laiadele aladele siduda ebaproportsionaalselt suured lääneriikide jõud.

Ukrainas on seevastu suudetud tekitada olukord, kus kuigi kõik riigid, vaatamata Venemaa raevukale eitamisele, tunnistavad Venemaa otsest osalust konfliktis, kuid samavõrra selge on ka see, et Euroopa riigid Venemaa okupatsiooni lõpetamiseks sõjaliselt ei sekku. Lisaks on äärmiselt ebatõenäoline, et Ukraina ise sooviks Venemaa tekitatud probleemipundart sõjaliselt lahendada. Seega on sellel rindelõigul trumbid Venemaa käes. Kui puudub hetkel vajadus või soov eskaleerida, võib rahulikult jõudusid ümber paigutada raskuspunkti aladele.

Läänemere "probleemile" on Venemaal kolm vastukäiku.

Esiteks soovitakse garanteerida, et Rootsi ja Soome muutuvad neutraalseteks. Piisab ka sellest, kui Venemaal õnnestub oma tegevusega tekitada olukord, kus Soome teatab, et olukord on piisavalt segane, loobub igasugusest koostööst NATO-ga ja keskendub ainult oma territooriumi julgeoleku tagamisele. Selline patiseis sobiks Venemaale hästi.

Teiseks tuleb tagada, et Kaliningrad püsiks igal juhul Venemaa käes ning suudaks ohustada kogu laeva- ja lennuliiklust Läänemerel. Tsiviilkaubanduse mahud meie Läänemere kaudu on meeletud ja Venemaal püsib arvatavasti arusaam, et ähvardades just seda kaubandust, suudetakse mõjutada lääneriike endale sobivas suunas. Zapadi ajal harjutas Venemaa muuhulgas ka Kaliningradi tugevdamist nii üksustega kui ka reservväelastega ning Kaliningradi kaitsmist nende arusaamise järgi vältimatu NATO rünnaku vastu.

Kolmandaks tuleb välistada igasugune Balti riikide sõjaline tugevdamine niinimetatud Suwalki koridori kaudu. Selleks tuleb luua Valgevenesse usutav sõjaline grupeering ja sedagi harjutati Zapadi ajal. Valgevene relvajõud on igas mõttes lihtsalt Venemaa relvajõudude osa ja käepikendus. Grupeeringu suurim sõjaline jõud on siiski Vene Föderatsiooni Lääne sõjaväeringkonna 1. Tankiarmee, mis muutub aasta-aastalt tugevamaks ja tõhusamaks.

Nende kolme sammu tulemusena on Läänemeri ja Balti riigid blokeeritud ning rindejoon muutunud veelgi lühemaks.

Tuttavad mustrid

Kõike eelnevat arvesse võttes võib öelda, et Venemaa peab hetkel oma kaitsetegevuse raskuspunktiks Valgevene piiri Poolaga ning õppuse Zapadi ajal keskenduti eelduste loomisele võimaliku NATO rünnaku tõrjumiseks. Lühendati rindejoont, kujundati vastase tegevust ning määrati ise kindlaks tulevase tegevuse raskuspunkt.

Venemaa tahab tegutseda agressiivselt ja "rahustada" olukorda seda tegelikult ise eelnevalt eskaleerides. Meile juba tuttavad mustrid. Luua ükskõik millise hinnaga olukord, kus Venemaaga tahetakse "läbi rääkida". Kus Venemaa tunneks end tähtsa ja olulise mängurina.

Kuid siiski saab taolist ülalkirjeldatud kaitseoperatsiooni ellu viia vaid ühel konkreetsel erijuhul. Erinevate tegevusliinide, konventsionaalsete ja mittekonventsionaalsete mõjude, armee ajateenijate väljaõppetsükli ja reservväelaste väljaõppe ja paljude muude tegevuste korraga sünkroonimine on meeletult keeruline tegevus ja seda ei saa läbi viia juhul, kui initsiatiiv on vastase käes.

Sellise ulatuse ja keerukusega sünkroonimist ei ole võimalik ellu viia alustades alles peale vastase esimest käiku. Lisaks sellele nõuavad kõik Zapadi ajal nähtud tegevused ettevalmistusteks pikalt aega. Põgenikud ei teki Valgevene välispiirile üleöö. Sotsiaalmeedias kampaaniate tekitamine ja elusana hoidmine võtab aega. Venemaa peab mobiliseerima ja siirma reservväelasi ja nood vajavad aega väljaõppeks. Juba ainuüksi üksuste siirmine võtab aega.

Seega on Zapadi ajal nähtud strateegilise kaitseoperatsiooni läbiviimine võimalik ainult siis, kui on täpselt teada operatsiooni algus ja see omakorda on võimalik vaid ühel erijuhul: siis, kui sa ise otsustad, millal sõda algab. See, mida Venemaa nimetab kaitseoperatsiooniks, on samasugune eufemism kui kõik teised Venemaa arsenalis. Kõik ülejäänud riigid nimetavad seda rünnakuks.

Ülalkirjeldatud rünnakut on võimalik pareerida ainult omapoolse aktiivse tegevusega. Vastuseks Venemaa rindejoonte lühendamise katsetele peame me neid rindejooni tagasi pikaks venitama. Kui Venemaa suurim hirm on pikk rindejoon ja eesmärgiks selle lühendamine, siis meie peame looma ettekujutuse, et meie võimuses on olla aktiivsed kogu rindejoone pikkuses.

Venemaa peab aru saama, et tema sigadused ühes geograafilises piirkonnas, või hoopis valdkonnas, toovad talle negatiivseid tagajärgi kuskil mujal. Ja mis veelgi tähtsam, Venemaa peab aru saama, et lääneriikide reaktsioon mujal on otsene vastus Venemaa sigadustele.

Alustada tuleb avatusega ja seostamise kiirusega. Rünnaku puhul tuleb Venemaa varjudest valguse kätte tirida. Ei tasu alati ka loota selle peale, et Venemaa seotus suudetakse surmkindlalt selgeks teha, vaid pigem tuleb leppida "piisavalt hea" seotusega.

Paljud halvad asjad ei juhtu samal ajal lihtsalt niisama, vaid reeglina on tegemist juhitud ja sihipärase tegevusega meie nõrgendamiseks. Mittekonventsionaalsete tegevuste tõrjumisega peab Eesti tegelema proaktiivselt ja sihistatult. Relvad tuleb vastaselt käest võtta enne rünnaku algust.

Praktilistest tegevustest on hädavajalikud eri tasandite õppused ja olukordade simulatsioonid, mis loodetavasti toovad välja meie nõrgad kohad. Loomulikult peavad nende rünnakute tõrjumise eest vastutavad ametkonnad tegelema oma nõrkuste kõrvaldamisega.

Meeles tuleb pidada, et ka kõige parema tahtmise juures ei suuda me kõrvaldada kõiki meie ühiskonna valupunkte ja nõrgemaid kohti. See lihtsalt ei ole võimalik. Seega peaksime mõtlema ka oma vastutegevuste võimalikkuse ehk karistava heidutuse peale.

Nii meie riigi kui ka läänemaailma poliitilised juhtkonnad peavad jõudma otsusele, kas on võimalik vastata meie vastu suunatud rünnakutele omapoolsete aktiivsete tegevustega teises sfääris. Kas on aktsepteeritav saata selge signaal, et juhul, kui sa siin torkima hakkad, löön mina sind hoopis siia?

Sõjalise poole vastukäikude eelduseks on igal kolmel tasandil - lokaalsel, regionaalsel ja strateegilisel - jagatud olukorrateadlikkus ja koordineeritud juhtimine liitlastega. Praegu võib öelda, et Eesti on teinud aastate vältel sihikindlat tööd just oma riigi sõjalise kaitse ülesehitamiseks ja tulemus on suurepärane.

Meil on tugev ja enesekindel kaitsevägi ning kõik jutud teemal, et Eesti vallutamine on vaid mõne tunni töö, ei vääri isegi ulmekirjaniku sulge, vaid on lihtlabane palavikus inimese haige sonimine. Meie kõrval seisavad liitlased ja nemadki on täielikult veendunud, et vaba Eesti on kaitsmist väärt.

Strateegilisel tasandil muutub eluliselt tähtsaks vastukäikude koordineerimine ja skaleerimine, sest juhul kui meie vastukäigud leiavad aset liiga kaugel üksteisest või on liiga efektiivsed, võib see endaga kaasa tuua hoopis Venemaa paranoia plahvatusliku suurenemise ja täiesti ebaadekvaatse olukorrapildi tekkimise ja seega olukorra järsu eskaleerimise. Sellisel juhul võib Venemaa tunda, et tal pole enam mingeid muid vahendeid reageerimiseks, kui strateegilised tuumarelvad.

Venemaa sõjalise mõju neutraliseerimise võti peitub meie jaoks siiski regionaalsel tasandil. Zapadi õppust analüüsides näeme, et sõjalises plaanis piisab, kui regionaalne tasand hõlmab endas Läänemere vahetut ümbrust, kuid vähemalt Balti riike, Poolat ja Soomet. See ei tähenda, et ainult need riigid peavad siin Venemaa mõjutustegevusega hakkama saama, vaid eelkõige seda, et sõjaline tegevus nende riikide territooriumitel peab olema ühtselt koordineeritud.

Selleks, et Eestit paremini kaitsta, peame loovutama osa oma sõjalisest otsustamisvabadusest NATO-le. Ühendoperatsioonide tasandil NATO Brunssumis paiknev väejuhatus ning NATO maavägede Kirdekorpus ja Põhjadiviis on just need algatused, mis võimaldavad sõjalise tegevuse juhtimise ühe mütsi alla saada.

Kokkuvõttes võib öelda, et Venemaa on jätkuvalt ohtlik naaber ja eriti ohtlik on ta mõnel järgneval aastal. Venemaa teab päris hästi, kus on meie regiooni, meie ühiskondade ja meie liitude nõrgad kohad. Just seetõttu ei tohi me sulguda enesesse ja vaadata sõjalises mõttes ainult Eestit, vaid meie pilk peab olema pööratud kaugemale ja me peame, vahel intuitiivset negatiivset vastumeelsust ületades, tegutsema eelkõige regiooni kaitse huvides.