Anton Aleksejev: Venemaa piirangutevastaste viha saab uue märklaua
Siiani oli Venemaal vastutus piirangute kehtestamise eest kuberneride õlul, aga nüüd otsustas keskvalitsus piirangud ise kehtestada. Enamik kodanikest ei näe aga otsest sidet piirangute, vaktsineerimise ning nakatumisstatistika vahel ja nende viha saab uue märklaua, leiab Anton Aleksejev Vikerraadio päevakommentaaris.
Venemaa valitsus saatis 12. novembril riigiduumasse kaks seaduseelnõu. Esimene kirjeldas QR-koodide kasutamise korda, teine aga keelas ilma QR-koodideta inimestel kasutada kaugtransporti, lennukeid ja ronge.
QR-kood on tegelikult seesama meile tuttav vaktsineerimissertifikaat. Neid kasutatakse Venemaa regioonides juba mitu kuud, Moskvas ei saa ilma sertifikaadita restorani ega kohvikusse, Kaasanis ei saa trolli ega trammi, Kalmõkkias teatrisse.
Oligi oodata, et parlament võtab kohe vastu mõlemad seadused, aga asi jäi järsku ootamatult seisma. Valitsus lõhestus – osa toetas QR-koode, kuid asepeaminister Andrei Belousov oli vastu. Tema arvates viivad ranged piirangud majanduslanguseni, sest QR-koodideta isikute ostuvõimekus on madal. Kuid teine asepeaminister Tatjana Golikova väitis, et QR-koodide süsteem hakkab kindlasti 1. veebruarist tööle. Enne seda on kodanikel aega kaitsepookida ja QR-kood saada. Lohutuseks lubas Golikova, et uus süsteem kehtestatakse neljaks kuuks ehk esimese juunini.
Et oma otsust põhjendada, viitasid QR-koodi initsiaatorid Austria valitsuse taolisele otsusele. Kuid tegelikult ei ole Austria kogemusest Venemaal mingit kasu, sest peaaegu igas regioonis kehtib juba sel või mõnel muul viisil QR-koodide süsteem.
Probleem on selles, et enamik kodanikest ei näe otsest sidet piirangute, vaktsineerimise ja nakatumisstatistika vahel. Uued ja uued keelud, mida võim vaktsineerimata kodanikele kehtestab, paistavad nende silmis ebaõiglased. Siiani oli vastutus piirangute kehtestamise eest kuberneride õlul. Nüüd otsustas Venemaa keskvalitsus piirangud ise kehtestada ja sai kohe aru, kui ebapopulaarsed need piirangud rahva seas on.
Valitsuse plaan oli, et kodanikud lähevad ise massiliselt vaktsineerimispunktidesse ja saavad automaatselt ka QR-koodid, aga nagu paljudes teisteski riikides, ei kiirusta venelased kaitsesüstimisega. Novembri lõpuks on olukord selline, et üle 50 protsenti venelastest näevad QR-koodi mitte tervisekaitseviisina, vaid karistusena neile, kes ei taha vaktsineerida, ja see karistus on ebaõiglane, sest vaktsineerimine ei ole kohustuslik, vaid vabatahtlik.
Rahva reaktsioon ei lasknud ennast kaua oodata. Eelmisel nädalal kirjutas riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin Telegramis postituse, milles ta pakkus rahvale valitsuse algatatud seaduseelnõusid ühiselt ja põhjalikult arutada. Esimese ööpäeva jooksul tuli talle üle 320 000 kommentaari. Järsku sai Volodini Telegrami-kanalist üks populaarsem vene meediakanal.
Kommentaarid olid nii vihased, et politsei algatas väär- ja kriminaalmenetlusi mõne kommentaatorite vastu koroonaviiruse ja vaktsineerimise kohta valeinfo levitamise eest.
Samal ajal saadeti seaduseelnõud regionaalparlamentidesse arutamiseks. See on Venemaal tavaline praktika, eelmisel aastal saadeti samamoodi arutamiseks põhiseaduse muudatuste eelnõu. Aga kui aasta tagasi kõik sujus, siis seekord suutis näiteks Põhja-Osseetia parlament alles teisel katsel valitsuse eelnõu heaks kiita, saadikud kartsid rahva viha.
Tšeljabinskis proovis vihaste inimeste mass tungida regionaalparlamendi hoonesse just sel hetkel, kui saadikud vaatasid neid eelnõusid läbi. Volgogradis ründasid QR-koodide vastased mitte oblasti parlamenti, vaid Rospotrebnadzori bürood ehk tervise- ja tarbijakaitseametit. Ründajad käisid kabinettides ja nõudsid agressiivselt, et ametnikud ise näitaksid oma QR-koode ja passe.
Tatarstanis otsustati juba nädal aega tagasi QR-koodideta inimestel keelata ühistranspordi kasutamine. Ja keelu esimesel päeval visati umbes kolm tuhat inimest trammidest ja trollidest välja. Politsei pidas kinni üksteist inimest kontrolöridele osutatud füüsilise vastupanu eest. Kontrolörid hakkasid omakorda nõudma palgatõusu ja ähvardasid töölt lahkuda pärast seda, kui üks väga vihane reisija lasi kontrolörile pisargaasi näkku. Kamtšatkal ei saa QR-koodita ei lennukisse ega bussi.
See, et kogu piirangute süsteemi hakatakse juhtima mitte kohapealt, vaid Moskvast, tähendab, et rahva viha saab uue märklaua, kuberneride asemel on see Venemaa valitsus ja kaudselt ka Vladimir Putin. Kreml seda ei taha ning kõikidele küsimustele ja pretensioonidele vastatakse, et seaduseelnõu algatas valitsus.
Lõppude lõpuks tegi Vladimir Putin juba kolm vaktsiinisüsti ja kõik, kes tahavad, võivad temast eeskuju võtta. Putin ise ei ole veel seaduseelnõusid kommenteerinud, kuid oma iga-aastasel pressikonverentsil, mis peaks toimuma detsembri lõpus, peaks ta QR-koodide teemal mingi seisukoha võtma.
Riigiduuma aga kavatseb QR-koodide seaduseelnõud läbi vaadata 16. detsembril. Kuid kui QR-koodide pooldajate ja vastaste vastasseis veel venib, siis võib seda läbivaatamist edasi lükata. Saadikud ikka peegeldavad oma rahvast ja ka nende seas on palju vaktsineerimise ja QR-koodide vastaseid.
Selleks, et tuntumaid antivaksereid ümber veenda, pöördusid vene arstid meedias nende poole kutsega külastada intensiivosakondi ja surnukuure. Pöördumise adressaatide seas on kommunistide liider Gennadi Zjuganov, Õiglase Venemaa kaaseesistuja Sergei Mironov ja riigiduuma aseesimees, Ühtse Venemaa liige Pjotr Tolstoi.
Paistab, et läbi ei saa mitte ainult tavakodanikud, vaid ka ministrid ja saadikud. Seaduseelnõude autorid andsid juba teada, et nad on valmis teatud kompromissiks. Inglise keelest võetud väljendi "QR-kood" võiks asendada venekeelsete sõnadega "passport zdorovja" ehk tervisepass.
Kubernerid omakorda hoiatasid Moskvat, et kui seaduseelnõud võetakse vastu kõige rangemas variandis, siis vihaseks aetud inimesed võivad minna tänavatele ükskõik, kas QR-koodide või tervisepasside vastu.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel