Mul on hea meel, et Eestis on hakatud rääkima muuseumide dekolonialiseerimise ja eetilise eksponeerimise teemal. See tähendab, et kui eksponaadid on muuseumidesse sattunud eetiliselt kaheldaval viisil, kas siis kolooniaalperioodil või mõnel muul viisil, mis seab kahtluse alla nende eetilise soetamise, siis ollakse valmis eksponaatide tagastamiseks endisele omanikule. Ja seda tehakse eetilistel kaalutlustel - otsustuskorras, otsimata ettekäänet nende varade edasiseks hoidmiseks oma valduses.

Eesti muuseumides on palju Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti kirikutest sinna viidud kogudustele kuuluvaid kunstiväärtuslikke varasid. Eesti Vabariik ja muuseumid on vaid üksikutel juhtudel tagastanud sel moel muuseumidesse jõudnud varasid kogudustele. Sageli ei ole varasid tagastatud, vaid varad on kirikutesse deponeeritud.

Kirik on selle teema korduvalt tõstatanud näiteks valitsuse ja EELK ühiskomisjoni koosolekutel või ka kohtumistel ministrite, kantslerite ja erinevate muuseumide juhtidega. Seni tulutult. 

Muuseumid ei soovi seda teemat arendada ja ka kultuuriministeeriumiga ei ole erinevate ministrite ajal olemasolevast olukorrast kaugemale jõutud. Teema sumbub või summutatakse. Varjutakse seaduse taha ja vähe tahetakse kuulda midagi eetikast.

Mõnel juhul on lausselge, et Nõukogude okupatsiooni ajal valitsenud kirikuvastane hoiak on muutunud muuseumide poolseks võitluseks staus quo säilitamiseks. Iga hinna eest püütakse hoida museaale enda valduses ja leitakse järjepanu uusi põhjuseid, miks varasid õigusjärgsele omanikule tagastada ei saa.

Lisaks ei pidavat seadused seda võimaldama. Tahet seadusi muuta, et olla eetilisemad ja okupatsiooniaegne ülekohus lõpetada, ei ole. Pigem on tahe okupatsiooni ajal soetatud varad endale hoida ja leida selleks erinevaid ettekäändeid.

Oleks aeg rääkida riigisisesest dekolonialiseerumisest ja lisada siia eetiline mõõde, kui räägime Eesti muuseumidesse omanike tahte vastaselt okupatsiooni ajal jõudnud varadest, mida õigusriigi tingimustes ei ole endiselt tagastatud. Kuidas saab olla, et Eesti Vabariigi seadused ei luba olla eetilised?