Kaarel Tarand: kultuuriasutused fookusest väljas
Aasta-aastalt kasvab kultuuriasutustele peale surutava haldusbürokraatia maht. Aina rohkem eeskirju, juhendeid, auditeid ja kontrolle, nagu ei olekski tegu eraõiguslike subjektide, vaid ministeeriumi osakondadega, sedastab Kaarel Tarand Vikerraadio päevakommentaaris.
Sel nädalal äratati ajakirjanduses uuesti üles aastaid uinunud olekus oodanud ülem- või ülistuslaulu žanr, teise nimega "Ood võimule". Oma sõltumatuse poolest kuulus ajaleht Eesti Ekspress pühendas tervelt neli külge peaminister Kaja Kallase ohjeldamatule imetlemisele. Peaministri suhtekorraldajad võisid hetkeks töövõitu tähistada, kuid kokku tegi see käkk kahju nii peaministrile, valitsusele kui ka meedia usaldusväärsusele.
Esiteks said lugejad teada, et peaminister on eneselegi ohtlik riskikäituja, kes ei maga piisavalt, sööb ebaregulaarselt, teeb lugematuid ületunde tööd. Järelikult viibib riigijuht pidevas üleväsimuse või kurnatuse seisundis, millel on kindlasti mõju otsuste kvaliteedile ka juhul, kui peaks vastama tõele ajalehe väide, et "Kallas on süsteemne, põhjalikult teemad selgeks teinud ning hoiab hoolega fookust."
Vaid päev enne artikli ilmumist vastas peaminister Vikerraadios reporterite küsimustele viisil, mis kinnitavad vastupidist: tal kas ei ole tegelikkuse kohta informatsiooni või siis ei oska ta sellest järeldusi teha. "Praegu pole keskvalitsustes indikatsioone, et tekiksid raskused", oli peaministri reibas vastus küsimusele, kuidas peaksid eelarvest toetust saavad asutused, sealhulgas suured kultuuriasutused järgmisel aastal toime tulema kasvavate kommunaalkuludega.
Indikatsioone on olnud palju, teravaim ehk see, kui oktoobri keskel saatis etendusasutuste liit peaministrile avaliku kirja, mille peasõnum oli küll kultuuriminister Anneli Oti ametisse sobimatus, aga milles selgelt toodi esile ka majanduslikud mured.
Raskused on sellest ajast kasvanud, nagu ka määramatus. Samal ajal ei peegeldu see sugugi järgmise aasta riigieelarves, milles vähemasti kultuuriasutuste toetussummasid määrates kiiret inflatsiooni ja sundkulude kasvu arvesse ei ole võetud. Igas asutuses on arvutatud ja arvutatud ja selge, et kuidagi ei tule välja.
Veel absurdsemad olid peaministri näpunäited selle kohta, kuidas oleksid asutused pidanud odava energia aastatel säästma ja varusid soetama. Selle mõttekäigu juurde ei ole keeruline ette kujutada hiiglaslikke akupankasid peamistes kultuurihoonetes, kuhu on mustadeks päevadeks pangekaupa faasi kogutud, et nüüd tulesid kasvõi ööpäev ringi põletada.
Kahjuks koorus halastamatult esile, et peaministril ei ole õrna aimugi, kuidas ja milliste piiravate reeglite järgi teatrid, muuseumid ja muud kultuuriasutused majandavad. Kui kultuuri hakati aastate eest näiliselt lahti riigistama, valiti mudeliks, et riik, mõnel juhul koostöös omavalitsustega, asutab kultuuri alal põhiseaduslike ülesannete täitmiseks sihtasutused, eraõiguslikud juriidilised isikud, mille tõhusa majandamise eest vastutavad nende sihtasutuste nõukogud ja juhatused.
Eesmärk oli anda võrreldes ministeeriumi otsealluvusega asutustega rohkem tegutsemisvabadust, võimalust oma varaga tõhusamalt ümber käia ning samal ajal vabastada asutused kasvõi näilisest, kui mitte tegelikust poliitilis-ideoloogilisest juhtimisest või suunamisest.
Ilus mõte, mis aga peagi iseenda vastu pööras, sest riik kultuuriministeeriumi näol vabanes küll otsesest vastutusest, aga vabastas end ka kohustusest kindlustada enda seatud ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid.
Riigieelarveline tegevustoetus ei ole seetõttu aastaid elukalliduse kasvu ja inflatsiooniga sammu pidanud. See ei puuduta ainult elektrit ja kütet. Kõik kultuuriasutused ostavad mitmesuguseid kaupu ja teenuseid paljudelt lepingupartneritelt, mõni neist ka riigifirma.
Näiteks kultuurileht ostab trüki- ja levitamisteenust ega saa seda kuidagi mulluste hindadega teha, kui paberi hind on maailmaturul kasvanud 30-50 protsenti ning kütusehindade ja palgaralli tingimustes kasvavad postitariifid sammuga 15-20 protsenti aastas.
On jampslik eeldada, et sihtasutuse asutajal ei ole ses osas mingit vastutust ning kõik lisanduvad kulud peab suutma katta omatulu arvelt. Seda eriti ajal, kui etendusasutuste ja kontserdikorraldajate piletimüügile on riiklik pandeemiakatus peale pandud ja ajal, mil kitsas käes neilgi, kes varem said rohkem turistidele loota. Pealgi ei ole viimaste ülesanne iial olnud Eesti põhiseaduse sätteid finantseerida.
Teise käega on riik sihtasutuste majanduslikku vabadust järjest piiranud. Nii mõnigi asutus ei ole oma kinnisvara omanik, vaid pesitseb üürnikuna Riigi Kinnisvara AS-ile kuuluvas hoones ning ei saa seal iseseisvalt kuidagi halduskulu säästu tekitada. Nn riigireform ehk tarbetu tsentraliseerimine on paljudelt asutustelt viinud ka õigused oma rahale ja pangakontodele, ootel on ka igaühe raamatupidamise viimine müütilisse tugiteenuste keskusesse.
Oma töökogemusest Eesti Rahva Muuseumis tean, et see, kui asja sisu mitte tundvad riigiraamatupidajad kuskil kaugel kaasa töötama pannakse, ei vähenda, vaid pigem kasvatab asutuse raamatupidamise koormust. Ei tulu, ei mastaabiefekti, ainult kulu ja tüli.
Lisaks on tähele panna, et aasta-aastalt kasvab kultuuriasutustele peale surutava haldusbürokraatia maht. Aina rohkem eeskirju, juhendeid, auditeid ja kontrolle, nagu ei olekski tegu eraõiguslike subjektide, vaid ministeeriumi osakondadega.
Kokkuvõttes on riigivõimu sõnum kultuuriasutustele, et andsime teile küll ülesanded ja näilise vabaduse, kuid te olete ebausaldusväärsed nii sisu kui ka majandamise poolel, siis tegelikult jääb kogu võim riigi kätte. Seetõttu peab kultuurivaldkonna reformi kuulutama läbikukkunuks ning vähemasti asutuste põhikirjade tasemel sellega uuesti otsast peale hakkama. Võtku ka peaminister see teadmiseks, enne kui kuskil jälle seletama hakkab, kui hästi kultuuriasutustel läheb.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel