Polariseerunud ühiskonna valguses kõlab see vastuoluliselt, aga võime väita, et kõiki valdkondi ja ühiskonna segmente liitev ühisosa on erakordselt suur - ilmselt ei ole hetkel eluala, mis ei igatseks stabiilsuse järele.

Meil on samad esmamured nagu vanas heas Maslow püramiidis kenasti graafiliselt välja joonistatud: et tervis oleks korras (nii endal, lähedastel kui ka kolleegidel); et oleks tööd ning säiliks stabiilne sissetulek. Alles seejärel muutuvad olulisteks vajadus kuhugi kuuluda ning võimalused eneseteostuseks.

Maslow püramiidi loogikat järgides saab praeguses kriisis jätta loomingulised eesmärgid mõneks ajaks pausile. Võiks arvata, et kultuuriinimeste motivatsioone iseloomustabki kõige paremini tagurpidi pööratud Maslow püramiid, mis seab kunstniku jaoks esmatähtsaks loomingulised eesmärgid ning alles seejärel tulevad küsimused, kuidas leib lauale tuleb ja kuidas on lood tervisekindlustusega.

Selline mõttekäik võis mõjutada ka valitsust, kui otsiti kultuuriministri kandidaate ning jõuti järeldusele, et profiililt leebe ja heatahtlik, kuid sisult pigem kultuurikauge inimene on just see õige, kes võiks kõnesolevat sektorit keerulisel ajal juhtida.

Kui paljud loomeinimesed tegelikult eelpool kirjeldatud ideaali järgi elavad, jäägu mõneks teiseks aruteluks. Igal juhul on oluline, et meil oleksid tugistruktuurid, mis seisaks hea selle eest, et loomeinimene saaks loomingule pühenduda. Seepärast on märgiline ja tänuväärne, et kultuurisektoris leidus üks otsusekindel seltskond, Eesti Etendusasutuste Liit, mille arvates asjad ei toimi hetkel nii, nagu vaja ning mis tõstis riikliku kultuurijuhtimise teema lauale.

Praegu ei ole mõtet keskenduda tagasi astunud ministri personaalküsimusele, vaid pigem võtta korraks aeg maha ja püüda vaadata laiemat pilti.

Kultuurivaldkond vajab toimimiseks stabiilset kultuuripoliitikat. Praegune aeg seab seega kultuuriministri ametile topeltnõuded: olla valdkonda peensusteni tundev spetsialist ning ühtlasi kriisijuht, kes suudaks veenda kultuuriväljal tegutsejaid astuma samme, mis nõuavad kompromisse. Jah, eks me otsime samasuguseid inimesi nii asutuste kui ka riigi etteotsa ning peame paraku tõdema, et valgustatud monarhide pink on lühike.

Kui vaadelda kultuuriministri positsiooni n-ö tavaolukorras, siis on mõistetav, et ei ole kindlust temalgi. Kunagi pole ette teada, kaua sellel kohal püsitakse; kui pikki ja põhjalike plaane jõuab teha ja kui palju neist realiseerida; kas jõuab ainult vana lõhkuda või saab ka uut üles ehitada? Taasiseseisvumisaja kultuuriministritest on suutnud kogu "valitsusaja" (valimistest valimisteni) toolil püsida üksikud.

Kui vestelda kultuurijuhtidega, siis räägivad nad ikka sama mustri kordumisest: on õnn, kui minister on just sind puudutava valdkonna taustaga, kuid sagedamini on iga uue ministri puhul kõigepealt kulunud aeg sellele, et viia ta valdkonna probleemidega kurssi, tutvustada seniseid kokkuleppeid ning eesmärke, mille nimel tegutseti, arvestada tema uute visioonidega, jõuda kompromissideni. Ja siis ongi juba aeg nii kaugel, et toimub kas ministri- või valitsusevahetus või mõlemad korraga ning kogu ring hakkab otsast peale.

Seega on kultuuripoliitiline järjepidevus paljuski ministeeriumi ametnike õlul ja nad peavad selle rolli välja kandma.

Aga milleks meile siis minister? Mis on tema funktsioon, millised on talle seatud ootused? Muidugi eeldame, et ta seisaks valdkonna huvide eest ja teeks seda viisil, mis looks tingimused loominguks, säilitaks kunstnike suveräänsuse, suudaks kriisi ajal suunata ka vastandujad koostööle. Kas seda kõike on võimalik eeldada konkreetset erakonda esindavalt ministrilt? Küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Kultuuripoliitikas on tuntud mõiste küünraprintsiip (inglise keeles arm's length principle), mis tähistab avalikus halduses osapoolte sõltumatuse põhimõtet. Seda rakendab oma poliitikate elluviimisel enamik lääneriike ning oma sisus tähendab see seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust, aga seda rakendatakse ka näiteks keskvõimu ja kohaliku omavalitsuse, riigi ja ajakirjanduse suhetes või ka näiteks kaunite kunstide rahastamisel.

Teisisõnu nähakse ette, et poliitika ja kultuur hoitakse selgelt lahus, et kultuuri üle otsustajad ei ole poliitiliselt ega majanduslikult loojatega seotud.

Kuidas meil sellega on? Poliitikaülene kultuuriminister tundub praeguse riigijuhtimise mudeli puhul utoopiana, kuid siiski jääb kripeldama mõte, et ehk tagaks küünraprintsiibil loodud kultuurijuhtimine ka valdkonna jätkusuutlikuma toimimise ning seda eriti kriisiajal. Unistada ju ikka võib.