Arvan, et valitsuse otsus praeguse viiruslaine ajal riiki mitte kinni panna oli ainuõige. Enam ei saa koroonalaine saabuda sama ootamatult kui esimene lumi autojuhtidele: et lörtsi juba tibab, aga rehvid on ikka vahetamata.

Ei ole märke, et viirus hakkab lähemal ajal kaduma või alla andma. Seega tuleb nüüd mõelda, milline on Eesti tee. Ideaalis võiks see toetuda omavahelisele usaldusele, mitte käskudele ja keeldudele – kui on vaja, panen maski ette, kui on vaja, teen tõhustusdoosi, kui on vaja, küsitakse restoranis vaktsineerimistõendit. Just need tegevused on lahendus.

Riigi sulgemine pole lahendus. Juba praegu näeme ühiskonda halvavaid kõrvalmõjusid, näiteks takistusi plaanilise raviga haiglates või noorte vaimse tervise probleemide süvenemist.

Võimu ja inimeste omavahelise usalduse üks eeldus on, et valitsus suudab võimalikke järgmisi viirusepuhanguid hallata sisemiselt ühtsel häälel ja selgete sõnumitega, olles paika pannud selgetel olukorra hindamise indikaatoritel tugineva tegevuskava.

Ühtsel häälel tähendab ka keskvõimu ja omavalitsuste ühtset tegutsemist, mitte endale kasulike punktide vastastikku noppimist, samuti valitsuse ja tema nõuandjate ühtsel häälel kõnelemist, et avalikkust müraga mitte eksitada.

Ma ei näe, kuidas järjest uued ja uued piirangud võiksid suurendada immuunsust, sest tõhus vahend on ikkagi vaktsineerimine. Piltlikult öeldes on kõigil eluterve mõista, et autorehvid tuleb vahetada juba siis, kui lumepilved kogunevad, mitte hakata sellele mõtlema alles siis, kui tee on kattunud jäitega.