Kas õiguskantslerile saabunud kaebuste ja ettepanekute sisu on 2021. aasta jooksul muutunud?

Üldjoontes on meieni jõudvad mured ikka ühesugused, need peegeldavad ju Eesti elu. Sellel aastal on aga üks uus murekategooria tekkinud – kuidas saaks e-Eestist välja? Need inimesed ei ole mingite vandenõude küüsis või tagurlased. Nad lihtsalt ei usalda riiki pärast seda, kui on selgunud, et hulk näokujutisi ja nimesid on lastud andmebaasidest ära varastada. Või siis juhtumid, kus dokumente pole võimalik esitada paberil, kuid üleslaadimine käib üle jõu ja töö ajal abi ka ei saa. Lahendus on siis eelkõige elektrooniliste kanalite korralik töölesaamine.  Riigikogu on praegu IT-lahenduste pantvang. Parlament ei saagi inimestele neid lahendusi sõbralikumaks muuta, sest IT-arendused maksavad palju ning nende ehitamine on aeglane.

Paratamatult peame ka sel aastal kõige enam rääkima koroonaviirusest, mis on meie seas ringelnud varsti juba ligi kaks aastat. Kas me praegu teame täpsemalt, kus läheb piir üksikisiku vabaduste ja ühiskonna terviku tervisenõudmiste vahel?

Kardan, et lõplikku selgust ei saabugi. Alati tuleb kaaluda vastandlikke eesmärke ja hüvesid. Me põhiseadus ütleb selgelt, et meil on inimestel vabadus ja vastutus. Vastutuse eeltingimus on ju vabadus teha erinevaid valikuid. Inimesel on vabadus, õigus ja kohustus. Ja vabadus on esiplaanil.

Siit aga omakorda tuleneb, et igasuguste vabaduste ja õiguste piiramine peab olema väga põhjendatud. Piiramine peab olema seaduslikul alusel, riigikogu peab olema otsustanud, et teatud tingimustel seda õigust või vabadust tohib üldse piirata. Ja see peab olema ka sisuliselt põhjendatud.

Lugesin just Nassim Talebi 2020. aasta alguses avaldatud artiklit, kus ta üritab väita, et tohib küll üle reageerida. Talebi sõnul tohib piiranguid kehtestada ka siis, kui pole loogiliselt tõestatud, et piirangud aitavad inimeste tervist kaitsta. Õigustatud olevat piirangud ka siis, kui need äkki natuke aitavad.

Vat seda Eesti põhiseadus ei luba. Ja õnneks ei luba. Sellepärast on Eestis asjad läinud võrdlemisi hästi. Osa vaidlusi on praegu kohtus lahendust ootamas.

Eestis pole olnud suuri piirangutevastaseid massimeeleavaldusi, rahutustest rääkimata. Kas see kõneleb eestlaste rahulikust meelest või on meil ühiskonnas enam-vähem piirangute suhtes konsensus?

Ma arvan, et nii praegune kui ka eelmine valitsus on pannud hästi vastu tohutule survele üle reageerida, kehtestada väga julmi piiranguid, keelata näiteks inimestel isegi õue minna, keelata siseruumis individuaalsed treeningud või lõunasöögi söömine. Valitsused on suutnud tõenäoliselt hirmust kantud survele päris hästi vastu panna. Epidemioloogilises mõttes päris õigesti pole ilmselt suutnud käituda ükski valitsus, paraku kaasaja demokraatias on väga lühike tee rahva näilisest hetkeemotsioonist karistuse ähvardusel täide viidava otsuseni. Sellele lühikesele teele rahulik, erapooletu analüüs eriti ei mahu. Kahjuks ka teaduse sildi all on ilmutatud õige palju sellist materjali, mis rahulikumatel aegadel mitte kunagi teaduspublikatsiooni nime ei kannaks.

Vaatame korraks tagasi möödunud kevadesse. Toompea lossi ees ja Vabaduse väljakul kogunes käputäis piirangutevastaseid. Nende arv pole olnud võrreldav tuhandete inimestega mujal Euroopas. Kas kiirreageerijate kohaletoomine oli tagantjärele vaadates mõistlik ja kohane otsus?

See vaidlus on veel kohtus pooleli. Aga nende inimeste väike arv peegeldabki seda, et meie valitsused on olnud mõistlikud. Ja väga kahju, et nende mõistlike otsuste eest on valitsused saanud täiesti ebaõiglast kriitikat! Kindlasti mõni epidemioloog räägiks veenvamalt, aga ka meie maja jälgib tähelepanelikult teiste riikide kogemusi, õigusakte, praktikat ja teaduspublikatsioone. Ja inimeste reaktsioone mujal maailmas.

Näeme, et sageli tahetakse uskuda, et väga rangete piirangutega saab sellest viirusest lahti.  Kahjuks kinnitab praktika, et loodusseadustele vastu ei saa.  

Mulle ajakirjanikuna tundub, et juristide õlul on üsna tänamatu töö. Kaalukausil on ühel pool juristid ja teisel poolel mõjukas osa ühiskonnast, kes nõuab resoluutsemat käitumist ja piiranguid. Lisaks siis veel poliitikud, kes peavad laveerima soovide virvarris. Kas nii olulisel teemal peaks olema rohkem kaasarääkijaid?

Tulemus oleks parem, kui me ei nõuaks valitsuselt emotsioonipõhist ülereageerimist. Kahjuks ei ole ühegi valitsuse võimuses seda viirust maamunalt likvideerida. Koroonaviirus on teadusnõukoja liikme, professor Andres Meritsa sõnul arenenud nii nakkavaks, et ta saab absoluutselt kõik inimesed kätte, ka need inimesed, kellel on enda arvates väga vähe kontakte.  Teadusnõukoja ühelt slaidilt jäi selgelt meelde sõnum: piirangud ei aita, aitab vaktsineerimine!

Loodusseaduste vastu ei saa, kui väga me seda ka ei tahaks. Aga meil on teiste riikide halvad eeskujud millegipärast rohkem esil kui head eeskujud. Näiteks Rootsist väga ei taheta rääkida, kuigi Rootsi on olnud selle sügistalvise perioodi üks piirkonna edukamaid riike. Ja ometigi on seal kõige vähem piiranguid.

Selgelt on näha, et ajakirjandusse ja inimestevahelisse jutuajamisse jõuavad rohkem need sammud, mida teevad suure hirmuga halvas mõttes populistlikult käituvad riigijuhid, mis taas suruvad oma läbipõdenud ja vaktsineeritud inimesed piirangute alla. Epidemioloogid ütlevad, et sellistel sammudel pole enam mingit mõtet.

Avalikkuses on laialt levinud arvamus, et eestlane on idaeurooplane, kes kuulab ainult käsku. Eeskujuks tuuakse sel puhul alati Põhjamaid, kus inimestele piisavat ka soovitusest. Kas soovitus on juriidilises mõttes nonsenss, see on vaid käitumisnorm?

Haritud juristi jaoks on kindlasti ka soovitus olemas. Kui me räägime ühe sotsiaalse normi kehtivusest, sellest, mida ühiskonnas peetakse heaks ja mõistlikuks käitumiseks, siis kui valitsusel, teadlastel ja arstidel on autoriteeti, ja nad ütlevad, et midagi on mõistlik, siis see ühiskonnas levib. Võib-olla mitte kohe, aga ajapikku saavad inimesed aru soovituste kasulikkusest. Mina ei söanda teha nii karmi järeldust, et Eesti inimesed ühtegi mõistlikku soovitust ei järgi. Tegelikult järgivad küll. Esimese laine ajal oli ju väga hästi näha, kui ettevaatus oli põhjendatud, inimesed hoidusidki kontaktidest. Ei mindud haigusnähtudega tööle või vanavanemate juurde. Selline käitumislaad võtab lihtsalt natuke aega. Kui aga minnakse väga rangete kohustuste kehtestamise teed, siis tihti tekivad ka protestimeeleolud. See on inimlik ja seda on ühiskondades ikka nähtud.

Ma ei taha kaasa minna selle väitega, et eestlased on koroonakriisis olnud kehvemad kui soomlased või rootslased, paljudes asjades oleme olnud tegelikult paremad.

Valitsus on saanud kriitikat üldkorralduste kasutamise eest koroonareeglite kehtestamisel.  Nendel pole praegu sisuliselt lõpptähtaega.  Ja nende vaidlustamise korral kehtib lahend vaid vaidlustaja enda suhtes, mitte ei laiene teistele. Riigikohtunik Ivo Pilving on öelnud, et üldkorraldused peaksid olema piiratuma ulatusega, valitsus on nüüd lubanud asja kaaluda ja NETS-i muuta. Millist lahendust me vajame?

Lahendus peab olema nii selge, et iga riigikogu liige, iga minister ja iga inimene saab seadusest lugeda, mida pandeemia korral tohib terviseamet või vabariigi valitsus teha. Neid otsuseid ei pea peitma üle abstraheeritud sõnavahtu. Ei pea tegema lugematut hulka väga keeruliselt sõnastatud norme, mis pealegi on üksteisega vastuolus, näiteks oled lehekülje norme ära lugenud ja siis jõuad normini, mis suure osa eelnevast hoopiski tühistab. Seda lihtsalt ei pea niimoodi tegema.

Olen uue eelnõu koostajatele meiega sarnase põhiseadusega riikide seadusi ja määrusi ka tutvumiseks saatnud. Tegelikult on täiesti võimalik seadusesse kirja panna, kuidas näiteks korraldada kindlate istekohtadeta rock-kontserte või muid kõrge nakkusriskiga üritusi, mis alustel tohib neid piirata ja kes tohib piiranguotsuse vastu võtta. Seal ei ole midagi keerulist. Kui on tahtmine asjad selgelt kirja panna, siis on see täiesti võimalik.

Ma ei tea, kust on võetud arusaam, et õigustekstid peaks olema tavainimesele arusaamatud. Põhiküsimused tuleb lahendada seaduses: millistel tingimustel ja millistel eesmärkidel piirangud kehtestatakse. Kas näiteks haiglakoormuse kontrolli all hoidmiseks või nakkuse leviku kontrollimiseks. Ja kas piirangud on piirkondlikud või ainult asutustele või üritustele. Ja loomulikult, kes need piirangud otsustab. Need võib anda ka valitsuse otsustada, aga siis saab seda valitsus teha määruse tasemel, mitte üldkorraldusena.

Muidu tekibki olukord, kus täpselt ühes ja samas situatsioonis olevad kohtussepöördujad, näiteks üle kuue kuu tagasi koroonaviiruse läbi põdenud ja kõrge antikehade tasemega inimesed soovivad minna teatrisse või kinno. Samas olukorras olevatele inimestele on halduskohtud teinud erinevaid esialgse õiguskaitse otsuseid.

Kas seadusemuudatused peaks andma kindlaid vastuseid segasele olukorrale, mis kujunes Tallinna koolides, kus pärast sügisest koolivaheaega mindi linnavalitsuse tungival soovitusel osalisele distantsõppele, aga osa koole eiras linnavalitsust ja kutsus lapsed koolimajja?

Just, peab andma selgeid vastuseid. Kõik seadusepügalad, mis käivad koolielu kohta, peavad olema arusaadavad mitte ainult lapsevanematele, vaid ka noortele endile. Praegu on kahjuks selline olukord, kus distantsõpet puudutavad sätted on laiali eri aktides. Inimestele, kes nendega igapäevaselt ei tööta, näivad need normid vastukäivad. Seaduses on kirjas, et kui vabariigi valitsus ei ole kehtestanud praeguses raamistikus üldkorraldusega üleüldist koolimajades viibimise keeldu nagu esimestes lainetes ju oli, siis peab neid otsuseid tegema eelkõige koolidirektor. Kuna koolijuht ei ole epidemioloog, siis loomulikult peab tal olema terviseameti haldusakt, mis ütleb, et selles konkreetses koolis on olukord selline, et haiguse tõrjeks tuleb lapsed saata distantsõppele. Või on vaktsineerituse tase koolis nii kõrge, kolded puuduvad ja saab jätkata kontaktõppega.

Eesti seaduste järgi on koolimajas kohal õppimine peamine õppevorm. Ei ole ükskõik, kas laps õpib ja sööb koolis või kodus. Peamine õppevorm on meil koolis õppimine, loomulikult on ka teisi õppimise viise ja see on ääretult vahva. Võib-olla koroonaajast tasubki kaasa võtta teadmine, et meil on lapsi, kellele sobibki kodus õppimine paremini, aga see on pigem erand.  

Ateenas toimus hiljuti seminar, kus osales ka meie kantselei laste- ja noorteõiguste osakonna juhataja, seal räägiti Euroopa riikide distantsõppe kogemusest. Nenditi, et laste vaimse tervisega on lood väga kehvad. Lastele pole liiga teinud mitte pandeemia, vaid piirangud. Lasteõiguste konventsioonist tulenevalt kõiki piiranguid kehtestades peab parlament ja valitsus panema laste huvidele eriti suure kaalu.

Osa noorte ja laste tegevusi on praegu piiratud sellepärast, et nende vanemad ei luba neil vaktsineerida. Osa lapsi ei saa sünnipäevatuppa minna sõbra sünnipäevale või osaleda huvitegevuses, minna teatrisse. Teine kategooria on hooldekodus abitus seisus olevad  vanemad inimesed, kelle täiskasvanud lapsed keelavad vaktsineerimise. Kaks inimgruppi, kes on praegu kaitsetus olukorras…

See on tõesti valus, ebaõiglane ja traagiline olukord. Õiguskantsler peab võitlema selle eest, et lapsi nende vanemate valikute eest ei karistataks. Lapsed ei ole arstide sõnul koroonaviiruse riskirühm, nad satuvad haiglasse harva. Lastel peaks olema võimalus elada harilikku laste elu.  See ei ole tühiasi, kui lapsed istuvad kaks-kolm või isegi rohkem aastaid kodus. Valitsus on sellest murest aru saanud ja muudatusi on juba tehtud ja tehakse ilmselt veel.

Aga mis puudutab hooldekodusid, siis see on minu jaoks täiesti arusaamatu. Miks lapsed nõustuvad sellega, et nende eakas vanem peab surema väga piinarikkalt? Koroonaviiruse eest ei ole kellelgi pääsu, keegi asjatundjatest ei looda, et leiutataks vaktsiin, mis väldiks nakatumist täielikult või saabuks eriti tõhus ravim.

Meie kontrollkäigud hooldekodudesse näitavad, et enamik inimesi ei ole seal eeskoste all, vaid neil on õigus ise otsustada. Mingil põhjusel jäetakse neile otsuse tegemiseks nii pikk aeg, et nende lapsed jõuavad neid ümber veenda. Ma ei tea, kas need lapsed ikka annavad endale aru, millist saatust nad oma lähedasele soovivad.

Kas uus omikroni tüvi on muutmas mängureegleid? See levib nii tõhusalt, et koroonapassi süsteemi kasutamine on küsitav?

Kui uus tüvi ei põhjusta raskemat haigestumist ega suurenda haiglasse sattumise tõenäosust, ja praegu selliseid andmeid ei ole, siis ma loodan, et läbipõdenud inimeste või vaktsineeritud inimeste jaoks piirangud ei muutu. Loogilist põhjust ekspertide sõnul selleks pole.

Koroonapassi mõte ei ole kunagi olnud nakkuse levikut peatada, vaid sellistelt kohtumistelt, kus osalevad koroonapassi omanikud, satuvad inimesed haiglasse üliväikese tõenäosusega. Ka professor Irja Lutsar on mulle kinnitanud, et esialgsetel andmetel midagi põhimõtteliselt ei ole muutunud. Ja veel kord, ekspertidele viidates, positiivne test ei tähenda veel, et inimene on haige või viiruse edasikandja. Paljudel juhtudel see nii on, aga mitte alati. Kui läbi põdenud või vaktsineeritud inimese hingamisteedesse see viirus nii-öelda pesa teeb, siis enamasti antikehad selle pesa likvideerivad. Ekspertide sõnul on täiesti võimalik, et selline inimene ei haigestu ega kanna viirust edasi.

Kui koroonapassi aluseks jääb senine loogika, siis küllap on see õigustatud. Kindlasti ei ole pandeemiast pääsetee vaktsineeritud inimestele antud sõna murdmine ja paaniliselt viiruse tagaotsimise jätkamine.

Eelmisel sügisel, enne vaktsiinide tulekut oli loogiline eesmärk nakkuse leviku peatamine.  Vaktsiinide tulles esmalt riskirühmade kaitsmine ja seda tehti ka läbi lähikontaktide piiramise, kuid juba teise rõhuga.

Praegu on vaktsiinid kõikidele tasuta kättesaadavad, nüüd on peamine mõõdupuu meie tervishoiusüsteemi toimetulek ja haiglakoormus. Eelkõige, kas arstid ja õed suudavad töötada nii, et nad ei peaks kandma üliinimlikku koormust. See tähendab, et tehtud on plaaniline ravi ja erakorralise abi vajajad saavad abi nii, et neid aitavad arstid pole läbi põlenud. Kui haiglad satuvad löögi alla, siis on piiravad meetmed ilmselt vajalikud.

Kas teis tekitasid ärevust need nõudmised, et las vaktsineerimata inimesed maksvad oma haiglaravi eest ise?

Mind teevad ärevaks kõik kurjavõitu väljaütlemised, mis ässitavad üksteise kallale meie oma inimesi. Maailm ja ka meie piirkond on mitmete ohtude ja kriiside keerises. Kui me tahame siin Eestis võimalikult hästi edasi elada, turvaliselt, loodust nautides ja loodetavasti mõistlikust heaolust osa saades, siis ei tasu otsida tülikohti, vaid õppida rahulikult eriarvamusele jäämist.  Teine inimene, inimene suure i-ga, ongi teine inimene koos oma ideede, uskumuste ja tunnetega ega tohiks kõrvalseisjaid nii väga ärritada. Las nad olla.  

Ühiskonnas on ühised raamid ja reeglid, aga inimese teeb vabaks, loovaks ja loominguliseks just see, et tal on õigus mõelda ja tunda viisil nagu just tema tunneb. Mul on alati kahju, kui üritatakse inimesi ühetaoliseks vormida ja sunnitakse ühtemoodi mõtlema ja rääkima. Eestis kehtivad mõistlikud seadused, mis viiakse ka kindla käega ellu, aga selle raami sees on inimestel õigus elada nii nagu nad tahavad ja oskavad. Neid ei pea mõistma nende valikute eest tingimata hukka.

Eestis on sadu tuhandeid inimesi, kes pole vaktsineeritud. Praegu polegi oluline, mis põhjustel nad kaitsepookimisest on hoidunud.  Kas me oleme ühiskonnana valmis, NATO termineid kasutades, kahekiiruseliseks Eestiks? Praktiliselt kõiki vabadusi nautivaks vaktsineeritud enamuseks ja vaktsineerimata vähemuseks? Ja selline olukord võib kesta aastaid?

Kõik viiruseeksperdid kinnitavad praegu, et see viirus saab meid kõiki kätte. Selline on ka rahvusvaheline konsensus, näiteks kui vaadata ajakirja Nature artikleid. Siin on üks oluline nüanss. Kas meil jätkub vaprust mitte nõuda valitsuselt ja valitsusel jätkub vaprust mitte kehtestada vaktsineeritutele piiranguid?

Rõhutan veelkord, et ekspertide sõnul need ei aita, kuigi avalikkus võib neid soovida. Ja isegi kui piirangud kehtestatakse, siis kevadeks oleme ikkagi olukorras, mille üsna julma otsekohesusega sõnastas eelmine Saksmaa tervishoiuminister Jens Spahn 22. novembril. Ta ütles, et selle talve lõpuks on kõik inimesed kas viiruse vastu vaktsineeritud, läbipõdenud või meie hulgast lahkunud.

Kui see asi on tõesti nii, ja sellele väitele annab kindlust omikroni viirusevariandi ülikiire levik, siis hoolimata isegi piirangutest saab viirus kõik inimesed kätte. Seega langeb see küsimus iseenesest ära.

Ja kui valitsustel on jätkunud vaprust vaktsineeritutele või põdenutele täiendavaid testimisi või muid piiranguid mitte seada, siis laheneb see probleem kevadeks. Tean, et nii ei ole korrektne öelda, aga tegelikult eksperdid väidavad seda sama, mida Saksa tervishoiuminister Spahn nii julgelt sõnadesse pani.

Selline stsenaarium tähendab ju Eestile mitte mõne tuhande, vaid oluliselt suurema arvu inimeste suremist?

Seda ei oska mina ennustada, aga ääretult suure valuga vaatan, et sõnum, et viirus ei kao ära ja saab kõik inimesed lõpuks kätte, pole paljudele kohale jõudnud. Koroona saab kätte ka need, kelle juures omaksed käivad vahel harva vaid toidupakke viimas või need inimesed, kes käivad vaid trepikojas ja vahel toidupoes. Seega kõik need, kellel on krooniline haigus või kõrgem iga, nende jaoks on vaktsineerimine eriti oluline.

Eriti kummaline on kuulata väiteid, et inimene ei saa vaktsineerida, sest tal on palju kroonilisi tõbesid. Arstide väitel on olukord just vastupidine, nendele on vaktsineerimine hädavajalik, et pääseda haiglasse sattumisest, piinavast põdemisest ja eriti kurvast lõpust. Tahaks väga loota, et see nii ei lähe, aga inimkäega loodusseaduste vastu ei saa. Vaktsiin on ainus asi, mis aitab.

Mitmed riigid teevad ettevalmistusi vaktsineerimise kohustuslikuks tegemiseks, näiteks Austria ja Leedu. Juhul kui Eestis peaks ka vastav poliitiline otsus langema, mida on vaja seadustes muuta ja kas see on üldse võimalik?

Minu teada Eestis sellist plaani pole. Austrias ja Saksamaal toimuvat jälgin üsna suure huviga. Poliitikute õhkupaisatud lause teha kaitsepookimine kohustuslikuks on saanud ka palju kriitikat, muu hulgas ka tervishoiuasjatundjatelt, kes ütlevad, et see kohustus iseenesest ei taga sajaprotsendilist vaktsineeritust. Riikides, kus on mõne haiguse vastu vaktsineerimised kohustuslikud, on tekkinud ka suured vaktsineerimata kogukonnad, kelle jaoks on mittevaktsineerimine identiteedi märk.

Ma ei tea, et Eestis selline plaan oleks olemas, seega saan vaid korrata seda, mida olen öelnud vaktsiinide kättesaadavaks muutmisest alates: võlaõigusseadus ütleb, et ravi ja vaktsineerimine põhineb üldjuhul vabal tahtel. Samas töötervishoiu- ja tööohutuse seadus ütleb, et teatud elualadel ja töökohtadel on võimalik riskianalüüsi alusel kehtestada tervisekontrolli ja vaktsineerituse nõudeid. 

Kindlasti meie otsustajad on suure surve all, sest naaberriigis Lätis on sisuliselt kõikidel töökohtadel kehtestatud vaktsineerituse nõue?

Kõigepealt tuleb need õigusaktid ja rakenduspraktika läbi mõelda. Saksamaa puhul ma näiteks lugesin, et vaktsineerimisnõude kiire rakendamine jätab lihtsalt hooldekodud osast töötajatest ilma. Aga veel kord, kui kuulata eksperte, siis mõne kuuga on kõik kas läbi põdenud või vaktsineeritud. Annaks taevas, et seda traagikat oleks võimalikult vähe. Kui oleks midagi, mida annaks teha nende inimeste kaitsmiseks, siis ju teeks, aga ühtegi ideed kellelgi kahjuks pakkuda pole.