Kalev Kallemets: tuulega talve üle ei ela

Kalev Kallemets
Kalev Kallemets Autor/allikas: Erakogu

Tuuleenergia Assotsiatsioon on esitanud kummastavaid argumente: mida külmem on kuu, seda rohkem on tuult. See ei ole tegelikkus. Tõesti, 2019 ja 2020 olid vähese lumega, soojad ja tormised talved, kuid 2020/2021 ja 2021/2022 on normaaltalved. Soojade talvede andmete keskmise võtmisest teha järeldus "külmem on tuulisem" on vale ja eksitav.

Vaatame värsket tegelikkust: 2022 jaanuari esimestel päevadel on tuule keskmine koormustegur olnud 22 protsenti. Eelmise detsembri algusest keskpaigani oli tuule toodang pidevalt alla 30 protsendi ehk mitte mingil kujul poleks tuuleenergia andnud tarbijatele olulist toodangut.

Sellist pidevat kahenädalast vähest toodangut ei kata ära mingi salvestamisega, sest kui pole kaks nädalat toodangut, pole midagi ka salvestada. Kordaks ka fakti, et Eesti maismaatuulikute keskmine koormustegur on 28 protsenti ja Euroopa meretuuleparkidel tegelik koormustegur 42 protsenti, mis on ju samuti üpris kaugel Soome tuumajaamade 40 aasta keskmisest 93,8 protsendist.

Kuid probleem pole keskmistes, vaid energialiigi võimes tagada ühiskonnale energiat siis, kui tal on seda tegelikult vaja.

Tuulevaiksed ajad ongi kõrgrõhkkonna ajal nagu kaks nädalat 2021 veebruaris või juunis või detsembris, kui on kas väga külm talvel või väga kuum suvel ehk ajad, kui tuleb meie eluruume kas kütta või jahutada. Tähendab, et just siis, kui ühiskonnal on enim energiat vaja, tuult ei ole. Seepärast ei saa ka Elering arvestada tuuleenergiaga varustuskindlusanalüüsis, sest pole mingit garantiid, et tuul mingil tarbimisajal tarbijatele energiat toodab.

Kui on kõrgrõhkkond, seisavad ka meretuulikud. 2021. aasta tõestas, et ka Euroopa suurimate meretuuleparkidega Suurbritannias oli tuuleenergia toodang veerandi võrra väiksem kui keskmistel aastatel. See on suur maht. Ametlikel andmetel langes kolmandas kvartalis ka avameretuulikute toodang 24 protsenti ja maismaal 38 protsenti võrreldes aasta varasemaga. Seega aastad on erinevad ning üldine tuule kiiruse langus on tegelikkus, mis peegeldab kliimamuutusega kujunevat globaalset tuulte kiiruse vähenemise aastakümnete pikkust trendi.  

Tuuleenergiat Eestis rajatakse vaid siis, kui makstakse toetusi. On ju fakt, et Eesti Energia käib võrguettevõttega Elering kohut, et saada lisaks elektri turuhinnale tarbijate käest suurt 53 €/MWh subsiidiumi. Ka meretuuleparkidele soovitakse subsiidiumi, millele seni majandusminister Taavi Aas on öelnud ei.

Häda on selles, et tuul puhub kõigile tuulikutele Läänemere ääres samal ajal ning kuivõrd pole ette teada täpselt, kui palju tuulikuid Soomes, Leedus, Rootsis, Saksas heldete subsiidiumitega rajatakse, pole ette teada, kui madalaks võivad tänu subsideerimisele madalrõhkkondade ajal regionaalsed hinnad lüüa. Kui paigaldatakse tuulikuid nii palju, et madalrõhkkondade ajal kannatab subsiidiumidega regulaarselt turuhinda alla 30 €/MWh toota, siis pole mingit väljavaadet subsideerimata elektritootmist rajada. Nii ongi tuuleenergia majandus ennekõike subsideerimise väljakauplemine ehk kui suurtele mahtudele õnnestub otsustajatelt roheenergia jutu ja Euroopa Liidu eesmärkide survega toetusi lobistada.

Mulle on antud nõu, et ole tuule suhtes vait. Öeldakse: "Rahvas ja poliitikud armastavad roheenergiat. Ära räägi konkureerivast energialiigist, vaid kuidas oma tootmist võimalikult hästi teed."

Kuid paraku peab ausalt rääkima, sest liiga massiivne taastuvenergia subsideerimine rikub täielikult ka normaalse turu toime energeetikas. Kui 80 protsenti uusi võimsusi Euroopas rajatakse subsideerimisega, kuidas on siis võimalik üldse ilma subsideerimata tootmisvõimsusi turule tuua? Kui osa tootmisvõimsused saavad sellised subsiidiumid, et löövad hinnad ajuti nulli, kuivõrd neile on tulu garanteeritud, siis mis turust me räägime? Kes siis saab "turu" vastu investeerida ja varustuskindlust tagada? Selleks on siis omakorda toetusi, võimsustoetusi ehk lobistamist vaja. Kus siis turg on?

Kui rohepöörde fookus on vaid tuuleenergial, siis ei peaks olema eriti üllatav, et ühel normaalsel talvel tulevikus oleme püksata tuisu käes, ootame Putinilt odavat gaasi ning eratarbijate arved on sadades ja tuhandetes eurodes. 

Küsimus on selles, kas elame fantaasiates või realistlikus, tõenduspõhises targas ühiskonnas. Soovmõtlemisega võib öelda, et koroonat ei ole, riik võib laenu võtta pidevalt, subsideeritud taastuvenergia tagab varustuskindluse ja turuhinnad.

Juhitamatutel ja subsideeritud energialiikidel on pidevat varustuskindlust ja vastuvõetavat kulu eeldava ühiskonna jaoks kindlasti teatud roll, kuid oleks vastutustundetu ja sobimatu targale põhjamaa rahvale rajada enda energiasüsteem peamiselt tuulele. Selle hind saaks ilmselt talviti olema ühiskonnale talumatu.

Iga-aastased energiahindade toetused sadade miljonite eurode mahus on kiirabi, aga mida riigijuhid siis teevad, kui lihtsalt talvel kaks nädalat (kõigile tarbijatele) elektrit lihtsalt ei ole, sest tuul ei puhu? Seega – Põhjamaa energiasüsteem vajab tasakaalustatud, süsinikuneutraalset ja omamaist kindlust tagavat portfelli ja ainuõige on valitsuse nõue, et Eestil peab olema 1000 MW juhitavat võimsust. Tulevikus peab see olema süsinikheitmeta võimsus.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: