X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Tea Danilov: Eesti energeetika "valged elevandid"

Tea Danilov
Tea Danilov Autor/allikas: Meelis Oidsalu

Eesti energeetikas on lähtutud turupõhisest mudelist ja loodetud lennukale innovatsioonile, aga see pole taganud piisavalt kiiret arengut taastuvelektri tootmises, kirjutab Tea Danilov. Oleme küsimuse ees, kas turupõhine rohepööre energeetikas on realistlik? Kommentaar tugineb Vikerraadio saatele "Valge elevant".

Riigikogus 2021. aastal vastu võetud Eesti pikaajalise arengu strateegia "Eesti 2035" näeb ette kliimaneutraalsuse saavutamise 2050. aastaks. Tegevuskava selle eesmärgini jõudmiseks on aga alles koostamisel. CO2 heitmeid on Eesti vähendanud 1990. aastaga võrreldes 70 protsenti ja 2004. aastaga võrreldes 40 protsenti, see on saavutatud lõviosas energeetikast ning oleme selle näitajaga edukamaid Euroopa Liidus.

Ka taastuvenergia osakaalu poolest (38 protsenti tarbitavast energiast) oleme Euroopa Liidus kõrgel neljandal kohal. Kuid suur osa sellest edust tuleb soojamajandusest, kus oleme Euroopa absoluutses tipus, jagades koos Soomega teist kohta. Taastuvate energiakandjate osakaalu suurendamisel elektritootmises oleme olnud loodetust aeglasemad.

Suurimaks probleemiks, mida Eesti jagab enamuse Euroopa riikidega, on kõrged energiahinnad. Need on põhjustatud jätkuvalt liiga suurest sõltuvusest fossiilsetest kütustest, mille hinnad on viimasel ajal kiiresti kasvanud ning taastuvenergiat pole olnud piisavalt, et seda kompenseerida.

Millised on tulevikustsenaariumid? 

Maailma energeetika osas on erinevad mõttekojad välja pakkunud neli võimalikku tulevikustsenaariumit.

Esimene võimalik arengustsenaarium on "halb majandus, kuumem maailm." See realiseerub siis, kui energiatootmise süsinikusisalduse vähendamine ei püsi poliitilisel radaril, sest selle varjutavad tervishoiu ja majanduse probleemid. See tähendab ühtlasi seda, et aastakümme 2020 – 2030 läheb puhtale energiale ülemineku mõttes kaotsi ning väga tõenäoliselt kliimaneutraalsuse eesmärki ei saavutata.

Teine võimalik tulevik on "lennukas innovatsioon" ehk turu juhitud üleminek puhtale energiale. Riigi roll on selle stsenaariumi puhul eelkõige ettevõtlusega alustamise toetamine ning vajalike lubade väljastamise lihtsustamine, samuti investeerimine energiavaldkonna teadus- ja arendustegevusse. Sellise arengu puhul on suur energia-ebavõrdsuse risk. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on ebasoodsamas olukorras inimestele raskendatud.

Kolmas arengustsenaarium näeb ette riigi suuremat rolli nurgakiviprojektide ja energiaturu aktiivsema juhtimise näol. Selle puhul oleks üleminek puhtal energiale sotsiaalselt õiglasem ja võrdsem. Teisalt tõrjuvad avalikud investeeringud osaliselt välja erainvesteeringuid.

Neljanda stsenaariumi - "must hobune" - puhul ilmub kasutusse uus laiatarbe-energiatehnoloogia, mis tagab küllaldase ja taskukohase energia. Kuid tehnoloogialoteriile mõistagi poliitikate planeerimisel panustada ei saa. 

Eestis on lähtutud turupõhisest mudelist ja loodetud lennukale innovatsioonile. Samas ei ole see mudel taganud Eestile seni piisavalt kiiret arengut taastuvelektri tootmises, mis oleks aidanud leevendada fossiilkütustega seotud hinnatõuse. Mõningat lootust kiiremaks arenguks lähitulevikus annab siiski asjaolu, et taastuvatest allikatest elektri tootmine on hiljuti muutunud fossiilkütustest elektritootmisest soodsamaks.

Energeetika eesmärgid vajavad ülevaatamist 

2030. aastaks on Eesti seadnud eesmärgiks 42 protsenti toodetavast energiast saada taastuvenergia allikatest. Energeetika asekantsler Timo Tatar on aga öelnud, et realistlik oleks ka 50 protsendi saavutamine. Kui 50 protsendi puhul on tippametniku sõnul tegemist "realistliku eesmärgiga", tähendaks ambitsioonikas eesmärk ilmselt sellest veel mõnevõrra kõrgemat sihttaset.

Kehtiv energiamajanduse arengukava näeb ka ette, et elektrienergia import ei ületa 40% Eesti elektritarbimisest. See eesmärk seati, sest kõrge isevarustatuse tase aitab tagada energiasõltumatust ning toob tulu Eesti majandusele.

Kuid viimasel kolmel aastal oleme enamuse oma tarbitavast elektrist importinud ehk pole suutnud seda eesmärki täita. Vanad elektritootmise võimsused, mida on küll piisavalt, on muutunud kiirelt konkurentsivõimetuks ning uusi, soodsamaid, pole veel piisavas mahus tekkinud. Mida teha selle eesmärgiga edasi? 

Energeetikas on mitmeid olulisi alavaldkondi, millel üldse hetkel puuduvad pikaajalised eesmärgid: näiteks salvestusvõimsuste ja juhitavate võimsuste eesmärk-tasemed. Need on vajalikud, sest taastuvelektri tootmine on heitlik ning vajab stabiliseerimist.

Vajame rohkem nurgakiviprojekte ja detailsemaid eesmärke

Eesti on panustanud turupõhisele arengule, kus riik loob tingimused ja loodab, et eraettevõtjad rajavad vajalikud uued võimsused ja võimekused. Aga me ei ole seda strateegiat suutnud lõpuni käima joosta, mitmed arengud on pikaks ajaks soiku jäänud.

Näiteks ei alustatud LNG terminali rajamist juba 2014. aastal, kui seda tõsiselt kaaluti ja Euroopa Liidu toetusele konkureeriti. Terminal tehti toona Leetu. Suuri tuuleparke ei ole kümme aastat kerkinud. Pumphüdrojaamasid, millest Paldiskisse on üht üle kümne aasta arendatud, ikka veel pole.

Teisalt tuleb tunnustada olulisi edasiminekuid, mis on aset leidnud energiaühenduste vallas: loodud on täiendavad elektri ja gaasiühendused nii Soome kui Läti suunas, samuti on käimas elektrisüsteemi ettevalmistamine lahtiühendamiseks Venemaast ning liitmiseks Euroopa Liidu riikide sagedusalaga.

Eesti riik on oodanud, et turg täidab ise lüngad, aga turu jaoks on määramatust väga palju ning viimane aasta on toonud seda veel juurde. Oleme küsimuse ees, kas turupõhine rohepööre energeetikas on realistlik või tuleks riigil võtta nurgakivi-tüüpi suurprojektides senisest suurem roll, et mitte tulevikus taas tõdeda, et vajalikke võimsusi pole piisavalt tekkinud.

Ehk oleks abi ka senisest detailsemate pikaajaliste eesmärkide seadmisest (näiteks salvestus- ja juhitavate võimsuste osas), mis looksid turuosalistele suuremat selgust ja aitaksid pikaajalisi riske vähendada.

Hoonete soojustamise tempot tuleb tõsta 

Kõige suurema mõjuga asi, mida teha saame, on oma kodusid soojustada, siis on vaja neid vähem soojendada. See on igal juhul mõistlik investeering. Kui kodud ja teised hooned on hästi soojustatud, siis polegi enam nii oluline, kui kallist küttelahendust kasutatakse.

Kodude soojustamise puhul on juba alustatud ka toetuste suurendamist neis piirkondades, kus kinnisvara väärtus pole võrreldav suurte keskustega ning ka kohaliku elanikkonna sissetulekud ja investeerimisvõime on väiksemad.

See peaks veidigi maandama riski, et vähekindlustatud osa elanikkonnast satub nn kütmislõksu: neil pole piisavalt vahendeid, et oma kodu soojustamist ette võtta ja samas peavad nad toime tulema järjest suurenevate küttearvetega.

Millal me tuumadebati ära peame? 

Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise kindlust kasvataks oluliselt tuumatehnoloogia kasutuselevõtt (kombineerituna taastuvenergialahendustega). Tuumaenergia kasutuselevõtu puhul väheneks ilmselt surve ka ruumimahukate tuuleparkide rajamiseks.

Meil ei ole kaugeltki veel probleemi sellega, et meil tuuleparke liiga palju oleks, aga kui Eestil tekiks kindlus, et meil tuleb tuumajaam, siis riigi kliimaeesmärgi saavutamisele aitaks ka see ilmselgelt kaasa. Samal ajal on tuumajaam kõikidest energiatootmise viisidest kõige poliitilisem ja vajab hoolikat poliitilise konsensuse ja avalikkuse toetuse ehitamist.

On vaja poliitilist stabiilsust, et otsus oleks läbi mõeldud ja et seda otsust iga järgmise valimistsükliga ei muudeta. Kõige rumalam investeering oleks tuumajaam, mis on valmis ehitatud ja siis järgmise valimistsükliga kaasneva referendumiga otsustatakse, et seda ei käivitata. Ka seda on tegelikult varem Euroopas juhtunud.

See debatt vajab aega ja see tuleb ära pidada. See ei tähenda, et me ei peaks edasi minema nende tehnoloogiatega, mis on olemas ja töötavad – nagu tuuleenergia maismaal ja merel, päikeseenergia, energiatõhususe tõstmine. Need tuleb igal juhul ära teha. Soomes äsja käivitatud Olkiluoto tuumajaam on 1600 MW ja Eesti tiputarbimine on 1550MW.

Nii võttes ühest suurest tuumajaamast Eestile piisaks, aga energiasüsteemi vaadates on mõistlikum kaaluda väiksemaid reaktoreid, see annab süsteemile paindlikkust. 

Tarbijate asemel mikrotootjad? 

Eestisse on tänaseks rajatud juba sadu megavatte päikeseparke, millest paljud kvalifitseeruvad mikrotootjateks. Päikesepaneelid hoonete katustel ei ole enam ammu haruldane vaatepilt. Päikesepaistelistel suvepäevadel katab kohalik päikeseelekter ilmselt juba enam kui poole meie elektrivajadusest.

Haja- ja mikroenergeetika on tõusev trend, mis vajaks turule kindlustunde andmiseks samuti eesmärk-tasemete seadmist – millise osa Eesti energiatarbest võiks mikrotootmine pikaajalises perspektiivis katta?

Tulevikuenergeetika on suurel määral hajaenergeetika, milles mikrotootmine mängib väga olulist rolli. Tarbimine ja tootmine sulavad kokku: järjest tuleb juurde tootvaid tarbijaid, kes omatarbest ülejäävat energiat müüvad.

Peame olema valmis ka paljude isevarustavate kogukondade ehk mikrovõrkude tekkeks, kelle jaoks pole enam oluline ühenduvus keskse jaotusvõrguga. Mikroenergeetika on oluline ka energiajulgeoleku võtmes. 

Võidujooks ajaga eeldab kiiremaid menetlusi

Mitmete tuuleparkide rajamine on takerdunud hiliste vaidlustuste tõttu. Riigikaitseliste piirangute osas saavutati riigi ja ettevõtjate koostöös lahendus ning 2025. aastaks rajatavad lisaradarid tagavad suurte arendusalade vabastamise tuuleparkide arenduseks.

Samal ajal on olnud võimalik ka teistel, näiteks keskkonnakaitselistel kaalutlustel suuri arendusprojekte hilises faasis peatada. Vajame poliitilist arutelu, kas sarnaselt Taani eeskujule on võimalik taastuvenergiaprojektide puhul planeerimisega seotud regulatsioone muuta nii, et ei väheneks huvipoolte kaasatus planeeringute menetlusse, aga oleks tagatud investoritele planeerimiskindlus ning kord tehtud planeeringu kinnitamise otsus jääks püsima. Selline selgus mõjutab positiivselt ettevõtete investeerimishuvi Eesti tuuleenergiasse. 


"Valge elevant" on Vikerraadio, kolme Eesti mõttekoja (Praxis, Arenguseire Keskus, TTÜ Ragnar Nurkse Instituut) ja riigikontrolli koostöös valminud saate- ja artiklisari, milles loetletakse Eesti poliitika "valgeid elevante" ehk Eesti ühiskonnaelus pikaaegselt lahendamata probleeme, millest 2023. aasta riigikogu valimistel enam vaikida ei sünni, kui soovime saavutada riigikogus vastu võetud strateegia "Eesti 2035" eesmärke. "Valge elevant" alustas Vikerraadios 29. aprillil ja on eetris igal reedel kell 14.05 ja nii kuus nädalat järjest.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: