Õpilaste teadmised loodusteadustes on halvenenud
Tasemetööde tulemustest selgub, et õpilaste tulemused loodusteadustes on varasemaga võrreldes halvenenud. Oma osa võib selles olla kaugõppel.
Eesti kooliõpilased tegid sügisel tasemetööd loodusteadustes, matemaatikas, eesti, inglise ja saksa keeles. Paberile tasemetöid enam ei kirjutata. Kõik tasemetööd toimusid e-keskkonnas, arvutite vahendusel. Nüüdseks on kõigi ainete tulemused analüüsitud ja tagasiside koolidele ära saadetud.
Tasemetööde korraldaja haridus- ja noorteamet (HARNO) jagab tasemetööd tinglikult kolme rühma: loodusteadused, milles mõõdeti õpilaste teadmisi-oskusi kolmandat korda, matemaatika, kus tasemetöö toimus teist korda ning keeled, kus tasemetöö võeti ette alles esimest korda.
"Tasemetööde puhul, mida viime läbi esimest korda, ei ole mõistlik trende välja tuua. Seda saab hinnata järgmine kord ja sealt edasi aastate pärast," põhjendab HARNO testide ja hindamise osakonna juhataja Aimi Püüa.
Kõige selgemaid trende saab seetõttu esile tuua just loodusteadustes. Püüa ütleb, et kolme aasta trend on tõepoolest märkimisväärne.
"Selle aasta analüüsides on täheldatav kõigi tunnuste lõikes mõningane tagasiminek. Analüüsijad on välja toonud statistiliselt olulised madalamad tulemused. Avatud vastustega küsimustele vastamine oli kõige nõrgem, seal võib olla, et pole pühendutud täisvastuste vormistamisele ehk," kirjeldab Püüa. "Jah, kindlasti võib see olla tingitud distantsõppe mõjust, aga me ei saa seda sada protsenti öelda."
Neljanda klassi lastel olid kõige paremad tulemused analüüsioskustes ning aine- ja uurimuslikes teadmistes. Kõige kehvemad olid tulemused kavandamis- ja tõlgendamisoskustes.
Ka 7. klassi õpilastel olid loodusõpetuses kõige paremad tulemused analüüsioskustes, millele järgnesid kavandamisoskused. Uurimuslikud teadmised ja tõlgendamisoskused olid aga nõrgad.
Loodusõpetuse tasemetöö tegid ka 10. klasside õpilased. Nemad olid kõige paremad probleemide lahendamist ja otsuste tegemist nõudvates ülesannetes. Madalad olid tulemused aga kommunikatsioonioskustes ja ainesisu tundmises, kus peaaegu pool õpilastest saavutas vaid null- või baastaseme ning tipptasemel sooritajaid oli väga vähe.
Loodusõpetuse tasemetööde analüüsi järgi tuleks koolides pöörata rohkem tähelepanu ülesannetele, mis eeldavad loodusteadusliku teksti koostamise ja info(allikate) usaldusväärsuse oskust, loodusteaduslike mudelite ja nähtuste selgitamise ja põhjendamise oskust ning analüüsi-, sünteesi- ja hindamisoskust avatud vastusega küsimustele. Samuti peaks loodusainete tundides senisest enam pöörama tähelepanu teadusega seotud aspektide arutamisele ning põhjuse ja tagajärje seoste mõistmisele.
Matemaatika tasemetöödes ei ole aasta varasemaga võrreldes nii selgeid statistilisi erinevusi märgata. Küll olid teises kooliastmes nõrgemad tulemused fakti- ja protseduuriteadmistes, mis esimeses kooliastmes olid just paremad (nt arvutus- ja teisendusoskus). Neljanda klassi õpilastel jäi nõrgaks mõisteliste teadmiste rakendamisoskus ehk arusaam faktidest ja oskus neid ülesannete lahendamisel kasutada.
"Kas see on seotud distantsõppega, on keeruline väita. Nõrgem tulemus võrreldes eelmise aastaga on siiski selgelt täheldatav," ütleb Püüa.
Ka tasemetööde analüüsis leitakse, et kaugõpe on soosinud esimese kooliastme õpilastel pigem faktide ja protseduuride omandamist, sest seal õpitulemused paranesid.
Analüüsi tulemusel selgus ka, et seitsmenda klassi õpilastel ei ole kaugõpe soosinud faktide ja protseduuride omandamist ning mõisteliste teadmiste rakendamist.
Eesti keeles, eesti keeles kui teises keeles, inglise ja saksa keeles tehti tasemetöid esimest korda. Õpilased pidid nii suulise kui ka kirjaliku osa tegema arvuti teel, mis nõudis lisaks keeleoskusele ka tehnoloogilisi oskusi. See andis tulemustes tunda.
"Hästi suur uuendus nende kolme keele valdkonnas oli rääkimise osa, mis oli hästi suur väljakutse. Rääkimise osa salvestati. Õpilane pidi hakkama saama mikrofoniga, kõnelemise salvestamisega. Seal tuli välja, et oldi pigem kidakeelsed, ei tea, kas selle taga oli siis arvutikartus või pigem räägitaksegi keeletunnis võõras keeles vähe," arutleb Püüa.
Vene õppekeelega koolidele oli keeruline teise keelega klaviatuuriga harjumine.
"Oluline on, et eestikeelset klaviatuuri ei võetaks esimest korda välja alles tasemetöö ajal. Teksti trükkimisel õppetöös peaks saama kasutada identset klaviatuuri," ütleb Püüa.
Keelte tasemetöödest tuleb välja ka see, et tüdrukute tulemused on kõigis mõõdetavates osaoskustes peajagu üle poiste omade. Suurim erinevus poiste ja tüdrukute keskmises soorituses joonistus välja kirjutamisülesannetes, kus neljandas klassis oli tüdrukute tulemus poistest 11,6 protsenti kõrgem ja seitsmendas klassis 11 protsenti kõrgem.
"Tütarlapsed on ju püüdlikud ja usinad, arengupsühholoogid ütlevad, et see on soole iseloomulik. Kui see on omane soostereotüübile, siis nii ongi – me ju ei muuda 10-aastaseid lapsi, nad ongi sellised. Tütarlapsed on usinad, noormehed lihtsalt ei viitsi," resümeerib Püüa, lisades, et gümnaasiumis lähevad keeleandekad noormehed oma tulemustes neidudest aga ette.
Reaalainetes võrreldavat soopõhist erinevust välja ei joonistu.
Püüa ütleb, et aineid omavahel võrrelda ei saa, seetõttu pole võimalik öelda, et Eesti õpilased ühes või teises aines tugevamad oleksid kui mõnes teises. Samuti ei joonistu välja mingeid struktuurseid või süstemaatilisi vajakajäämisi, mis näiteks mõne ainekava ringitegemist nõuaksid, ehkki võõrkeelte puhul oli täheldatav nõrgem suuline eneseväljendus ehk rääkimisoskus, juhul kui õpilased seda keelt väljaspool kooli rääkimiseks ei kasuta. Nii olid eesti keeles rääkimisega hädas venekeelsete koolide õpilased ja saksa keeles rääkimisega selle võõrkeele õppijad. Kuna inglise keelega puutuvad eesti koolide õpilased ka muidu kokku, oli selle keele rääkimise osa tasemetöös paremate tulemustega.
Püüa ütleb, et tasemetööde tulemused annavad hea tagasiside eeskätt õpetajatele, mida tema peaks oma metoodikas enam jälgima, et tulemused ühes või teises osaoskuses paraneksid. Seetõttu annavad põhjalikud raportid õpilaste ja klasside kaupa õpetajatele justkui teekaardi ette, mida mööda tulemusi parandama hakata ja rõhuasetusi seada.
"Omal ajal, kui 1990. aastatel tulid võõrkeelte riigieksamid, näiteks inglise keeles, oli seal suuline osa ja essee. Enne õpiti keelt koolides puhtalt grammatika alusel, aga niipea kui rääkimisoskust hakkasime mõõtma, muutus kohe situatsioon ja tunnid: koolid hakkasid enam rääkimisoskust arendama. See on inimlik, et kui oskust mõõdame, siis seda õpetatakse," ütleb Püüa.
Püüa pani tähele, et pärast kaugõpet oli õpetajatel suur huvi mõõta, kui suure lünga kodus õppimine laste teadmistesse ja arusaamisesse jättis, mis tähendas, et osavõtt kõigist tasemetöödest oli massiline. Edaspidi soovitab ta õpetajatel siiski valikuid teha ja mitte kõigi klassidega kõiki tasemetöid läbi teha, vaid pigem koostada enda jaoks plaan, millisel aastal ta millise klassi tulemusi hinnata tahab. Praegu aga läks nii mõneski koolis ja klassis sügisel kolm kuud järjest kõigi tasemetööde sooritamise peale.
Siiski ei jää needki tasemetööd ainsateks. Juba järgmisest sügisest võib lisanduda ka sotsiaalvaldkonna tasemetöö, mis mõõdab õpilaste teadmisi-oskusi inimeseõpetuses, ajaloos ja ühiskonnaõpetuses.
Toimetaja: Merilin Pärli