Üha ärevamaks muutuvad sõnumid juba aastaid kestvast Venemaa-Ukraina sõjast on vormunud rahvusvaheliseks rahukriisiks, mis on vallanud kogu meediaruumi ning ulatub kodudesse, koolitundidesse ja parlamendisaali.

Meist mitte väga kaugel lõunas toimuvale konfliktile lisab oma doosi rahutust koroonaviirus, mille puhul ei saa enam keegi aru, kas omikron kuulutab pandeemia ja piirangute lõppu või uue tõusulaine algust.

Kustutamatu rahujanu tingimustes sobib meenutada Jeesuse sõnu Mäejutluses: "Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks." (Mt 5:9). Meie ise saame olla rahutegijateks oma kodus, ühiskonnas ja riigis. Rahu hoides, selle eest seistes ja rahu saavutada püüdes ei ole vaja häbeneda, kui palume appi iseseisvusmanifesti lõpusõnades ja riigihümni kolmandas salmis väärilise koha leidnud Jumala.

President Alar Karise poolt just Tartu rahu aastapäeval kokku kutsutud riigikaitse nõukogu võiks alustada rahukriisi tingimustes oma istungit palvevaikusega, et usaldada kõigi meeli rahutuks tegevad mured riigihümni Jumala hoolde, kellest psalmistki kirjutab: "Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga." (Ps 29:11)

102 aastat tagasi, 2. veebruaril 1920 kirjutas ajaleht Postimees: "Suur ajalooline silmapilk oli see, kus rahu Eesti ja Venemaa vahel alla kirjutati, küll kõige tähtsam silmapilk meie rahva seitsmesaja aastases vaevarikkas ajaloos."

Hoolimata Tartu rahulepingu allakirjutamise ja kehtima hakkamise silmapilgu pea märkamatust kestvusest oli selle hetke ajalooline tähendus eesti rahva mineviku ja tuleviku seisukohast hindamatu.

"Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan" (2Ms 33:19), ütleb Jumal Moosesele. Keegi ei oska praegu öelda, miks on Jumal meid rahvana lasknud ajaloo kestel nii palju kannatada. Sarnaselt on toiminud Jumal ainult äravalitud heebrea sooga, juhatades nad siiski läbi kõrbeteekonna lõpuks vabaduse ja oma riigini.

Niisamuti on Jumal olnud helde meie väikesele rahvakillule soodsate silmapilkude kinkimisega. Nõnda juhtus see Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 1918. aastal ja Tartu rahu sõlmimisega 1920. aastal. Kindlasti on olnud üheks kingitud silmapilguks 1991. aasta 20. august. Kõik need kuupäevad kõnelevad meie oma arukusega koos toiminud taevasest õnnistustest.

2. veebruari ehk küünlapäeva evangeeliumis kirjeldatakse Maarja külaskäiku 40-päevase Jeesusega Jeruusalemma templisse, kus neid ootas vaga jumalamees Siimeon. Kaua Jumala tõotuste täitumist igatsenud vana mees võttis Jeesuslapse sülle, kiitis Jumalat ja lausus: "Mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile" (Lk 2:30-32).

Sarnast päästet ja õnnistust hindas kõrgelt ka Jaan Poska, kes pidas Tartu rahu eest saadud kõige suuremaks tunnustuseks tänaval juhuslikult juurde astunud vanema naisterahva õnnistavat ristimärki koos sõnadega: "Te päästsite me pojad. Jumal õnnistagu teid selle eest!"

Eestile Tartu rahulepingu toonud Jaan Poska mälestust ja kogemust meenutades ei sobi meil Jumala õnnistust ja panust rahu saavutamisel alahinnata ka nüüdses rahukriisis.

Meie ise saame olla rahutegijad alles siis, kui laseme selle rahu ka oma hinge ja südamesse, sest rahu suudab saavutada ainult see, kes on rahu ise kogenud. Apostel Peetrus kirjutab: "Sest kes tahab armastada elu ja näha häid päevi, hoidugu eemale kurjast ja tehku head, otsigu rahu ja taotlegu seda." (1Pt 3:10a,11).