Järgides banaalset tõde, et lootus sureb viimasena, pühendan oma usu siinsesse kirjutisse, aga et teemas kummitavat haralisust ja faktitulva mingilgi moel kärpida, siis keskendun vaid paarile olulisemana tunduvale harule ja need oleks:

Kuidas paistab leping rahvusvahelise õiguse saja-aastase järjepideva arengu seisukohast?

Miks lepingu mainimine Venemaa poliitikutes masendust tekitab ja kas Venemaa eitab Tartu rahulepingu kehtivust tingimusteta?

Rahu kindlustavate lepingute ajaloost

Iga ajaloo tundmisest vähegi lugupidav või veel enam, eelneva sajandi riikidevahelistest suhetest huvituv inimene võib ka pealiskaudsete teadmiste omandamisel õige pea veenduda, et rahvusvahelise "tõe ja õiguse" kaalukausid on olnud auklikud, aga et kõik inimesed ei ole ühe vitsaga löödud, siis ei tee selle veendumuse veelkordne kinnitamine halba, niisiis peaksime läinud sajandi rahu kindlustavate lepingute ajaloo kergelt üle käima.

20. sajandile on raske, et mitte öelda võimatu, sõna "rahu" kuidagi külge pookida. Selline pürgimus tooks ka ajaloost väga kaugel seisvate inimeste näole iroonilise muige, aga et ajalugu toetub tõsiasjadele, siis neist alustakski.

1899. ja 1907. aastal toimusid Haagi rahukonverentsid, kus rahutahet olid väljendamas vastavalt 23 ja 44 riiki ning sama eesmärki täitsid maailmasõja lõpust, 1918. aastast pärit, Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni 14 teesi, mis sõjajärgses Euroopas ja maailmas pidid looma alusmüüri pikajalisele rahule. Tartu rahuleping oli üks kivi selles alusmüüris ja sobis pärast sõjakoledusi üldiselt levinud relvajõu kasutamist taunivale mõttelaadile.

Wilsoni teesidele järgneval aastal jõuti Pariisi rahukonverentsil Rahvasteliidu (RL) loomiseni. RL-i põhikiri jõustus 23 päeva enne Tartu rahulepingu allakirjutamist.

RL tegi suuri diplomaatilisi jõupingutusi, kuid mitmete autokraatlike suurriikide huvide vastu, mis sõjalise jõu kasutamist tauniva ideoloogiaga ristusid, ei leitud mingit rohtu. Rikkujad nagu Itaalia, Jaapan ja Saksamaa lihtsalt lahkusid liidust ja Nõukogude Liit heideti pärast kallaletungi Soomele 1939. aasta novembri lõpus Rahvasteliidust välja.

Veel üks leping nimega Kelloggi-Briandi ehk Pariisi pakt sisaldas samuti sõdadevahelise rahumõtte arengut või siis konkreetsemalt võetuna, relvajõuga ähvardamise väljarookimist riikidevahelise suhtluse praktikast.

See meeliergutavalt lühikese ja üldarusaadava põhitekstiga dokument kinnitati 1928. aastal esialgu 15 riigi poolt ning hiljem ratifitseerimise käigus ühines sellega veel 62 riiki. Aukartustäratav arv ja seltskond alates USA-st, Saksamaast, Jaapanist, Itaaliast, Prantsusmaast ja teistest ning viimaks ka Nõukogude Liidust.

Just selle pakti sõnastuse arusaadavuse ja lihtsusega kaasneb üks paradoks, et kui riikidevahelises suhtluses jõu kasutamisest loobutakse, siis kas see on kehtiv mõlemale poolele – st ka rünnatav ei tohi enesekaitseks jõudu kasutada (vt. Albrecht Randelzhofer). Siit huumoriga jätkates küsime, kas nii mõistsid olukorda 1939. aasta septembris Nõukogude armee baaside lepingule allkirja andnud Eesti riigijuhid?!

Jah, kui tuletada meelde, et tolleaegne välisminister Ants Piip oli rahvusvahelise õiguse professorina kindlasti üks Eesti parimaid riikidevaheliste lepingute asjatundjaid, siis riskimata suure sõjalise jõuga esitatud ultimaatumile vastu panna uskus Piip koos teiste välispoliitika helgete peadega, et ka pärast annektsiooni saab Tartu rahulepingut käsitleda ikkagi Eesti riikluse tunnustamise vääramatu alusena, sest kahe riigi vahelise sõja puhul oleks see tühistunud.

Kõnesolev enesekaitse õiguse kaksipidisus kerkis esile siis, kui riigid Kelloggi-Briandi pakti sõmimise põhjal tavatsesid loobuda ajaloolisest kinnisideest, mis õigustas sõjapidamist on suveräänsete riikide vääramatut õigust. Loobumine tõi kaasa vaidluse enesekaitse õiguslikust olemusest rahvusvahelises õiguse subjektina.

Viimaks on kasulik teada, et oli veel üks "pakt" või "rahudokument" nimelt "Sõjast keeldumise lepingu viivitamata maksmapaneku ehk Litvinovi protokoll", millega 9. veebruaril 1929 kinnitati NSV Liidu, Poola, Rumeenia, Läti ja Eesti poolt Kelloggi-Briandi pakti punkte.

"Rahudokument" kutsuti ellu ja nimetati Nõukogude Liidu diplomaadi Maksim Litvinovi, hilisema NSVL välisasjade rahvakomissari järgi, kes oli 1920. aastal Vene NFSV täievoliliseks esindajaks Eestis.

Tänapäeval võiks Venemaa anda noile suhetele Eestiga kõrge hinnangu ainuüksi selle poolest, et Eesti oli tollal praktiliselt ainus riik, kellel olid Nõukogude Venemaaga diplomaatilised suhted, bolševike kullaspekuleeriguid pole mõtet lisadagi.

Järgnevalt on siia sobiv paigutada lause, mis võtab kokku kogu Tartu rahulepingu hinge: "Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust kogu selle mõiste täiuses de jure, loobudes igaveseks ajaks kõigist suverääniõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta."

Sõltumata sellest "hingest" ja kõigist neist "mittekallaletungi", "sõjalise jõu mittekasutamise" ja muude samalaadsete sõnastustega lepinguist, kindlustas Eesti end 1938. aastal igaks juhuks veel neutraliteedi seadusega.

Aeg jõudis 1939. aastani ja 23. augustil sõlmisid Saksamaa ja NSVL mittekallaletungilepingu koos salajaste lisaprotokollidega (MRP), mille alusel jäi Eesti Nõukogude Liidu mõjupiirkonda ning tulemusena, omades regiooni suurimat sõjalist jõudu ja autoritaarset, agressiivse ideoloogiaga režiimi, võis viimane talitada üle mistahes lepingute või kasutadada selle piirkonna riikide allutamiseks mistahes vahendeid – Saksamaale see korda ei läinud. Eestile baaside loomise ultimaatumi esitamise ajaks olid mõlemad MRP riigid juba pahalastena rahvusvaheliste lepingute rikkujad.

Küsimuse kokkuvõtteks tõdeme, et Tartu rahulepingu eesti- ja venekeelsed eksemplarid, koos inglise- ja prantsusekeelsete tõlgetega asusid Rahvasteliidus 1920. aasta dokumentide kogus nr XI all.

Arvestades, et Rahvasteliidu arhiiv anti 1946. aasta aprillis vastloodud ÜRO-le üle, siis asub kõnesolev viimase arhiivis (võimalik registreerimiskood - 11LNTS29).

Tõsi, dokumendi füüsiline asupaik ei mõjuta kuidagi Eesti ja Vene eriarvamusi selle kehtivuses, viimased tulevad kehtivusaja erinevast tõlgitsemisest. Lepingu sätted ega ka rahvusvaheline õiguspraktika ei sisalda mingil moel kõnesoleva dokumendi kehtetuks tunnistamist muudmoodi kui kahepoolse kokkuleppe alusel.

Leping ja Venemaa

Miks lepingu mainimine Venemaa poliitikuis masendust tekitab ja kas Venemaa eitab lepingu kehtivust tingimusteta?

Tavapäraselt takerdutakse Tartu rahulepingust rääkides ikka ja jälle meie idanaabri poliitilise filosoofia suurtesse kirsadesse. Peamine põhjus ei ole kaugeltki meie idapiiri sõjaeelse kulgemise tunnustamises või mitte.

Tõsi, see pretsedent võiks algatada diskussiooni Karjala, Kuriilide või Kaliningradi üle, aga mis veel kurjem, 1940. aasta ja järgnevate aastate repressioonide sõjakurjategudeks tunnistamise protsessi.

Nüüd keerame ajalookella tagasi ja küsime, kas Venemaal oli 1919/20 lepinguga tõsi taga?

Oli küll! Esiteks rippus bolševike võimul

püsimine niidi otsas ja rahu Eesti rindel, mis algas esialgu relvarahuna 3. jaanuarist 1920, võttis Petrogradi-lähedase sõjakolde sulgumine ohu bolševistliku režiimi vääramiselt tublisti vähemaks. Lõigu lõpetuseks küsime, kas Venemaa sellist lepingut ikka siiralt ja prohvetlikult väljendatuna igaveseks ajaks tahtis?

Kindlasti ei! Või vähemalt mitte Lenini ja Stalini Venemaa.

24. jaanuaril ehk siis üheksa päeva enne lepingu allakirjutamist kõlas ülevenemaalisel nõukogude saadikute kongressil (ВССРСКД) Lenini "rahustav" enam-vähem järgmise sisuga selgitus: "Töölised loovad Nõukogude Eesti, kes sõlmib meiega uue lepingu."

Selle teesi esimene elluviimise katse toimuski õige pea, tõsi küll juba pärast Lenini surma – 1. detsembril 1924 – Venemaalt sisseimbunud agentide ning kohalike põrandaaluste kommunistide ehk Lenini retoorikas "tööliste" poolt. Katse iseenesest, kui just ootamatus maha arvata, jäi käpardlikuks ja põrus läbi õige kergesti ning väheste ohvritega.

Bolševistlik Venemaa end teadaolevalt 1917/18 tsaaririigi järglaseks ei tunnistanud. Otsus oli bolševike jaoks oluline, see võimaldas Lääne kapitalistidelt mitte ainult sajandi algul võetud, vaid ka hilisemad sõjavõlad korstnasse kirjutada ning mistahes siduvad riikidevahelised lepingud denonseerida, kuid NSV Liidu õigusjärglaseks on Venemaa end tunnistanud ja see võimaldab retoorikat Eesti riikluse esmatunnistamise üle.

Aeg-ajast võetakse taas üles administratiiv-juriidiline "tõde" Jaan Anveldi Eesti Töörahva Kommuunist (Эстляндская трудовая коммуна), mis kuulutati 29. novembril 1918 välja Narvas ja kestis lisaks veel mõnes Eesti osas administratiivse võimuna keskmiselt 50 päeva.

Riigivõimu legitiimsuse otsimist või riigi algeks tunnistamist on Eesti Töörahva Kommuunil sama palju kui Vaali Vabariigi (1905. detsember ca 25 päeva) või Naissaare Vabariigi (Советская республика матросов и строителей Найссаара 17.12.1917 – 26.02.1918, 71 päeva) legitiimsused. Veel enam, jättes välja nostalgia, puudub tänapäevasel Venemaal bolševike peaideoloogiaga ühine nimetaja kogunisti.

Kisub sinna kanti, et ka Venemaa ise ei võta Eesti Töörahva kommuuni legitiimsust tõsiselt, seepärast kandub legitiimsuseks tunnistamise surve peamiselt 1939/40 sündmuste jadale.

Kõigepealt viidatakse baaside lepinguga (Vastastikuse Abistamise Pakt) "vabatahtlikule" nõustumisele – jutumärgid sellepärast, et meie peame lepingut, mille ultimatiivsel pealesurutumisel kasutati provotseeritud põhjendusi, nagu Poola allveelaeva Orzel põgenemise ja Vene auriku Metallist põhjalaskmine, mis lisaks Nõukogude Liidu alustatud mereblokaadile vabandasid välja ka Eesti idapiiri taha rünnakuvalmis väekontingendi koondamise.

Lisaks eelnevalt mainitud Ants Piibu tõlgendusele tuleb mainida pikaajalise diplomaadi Aleksander Warma mälestusi, kelle väitel üks baaside lepinguga soostumine peamisi põhjusi oli just uskumus, et tuleb välistada sõjaseisukorra tekkimine, mis kahjustaks Tartu rahulepingu kehtivust.

Tuleb vist tuttav ette?! See oli Kellogi-Briandi üks võimalikke tõlgendusi: "kui riikidevahelises suhtluses jõu kasutamisest loobutakse, siis kas see on kehtiv mõlemale poolele" – see tähendab, et ka rünnatav ei tohi enesekaitseks jõudu kasutada ehk siis enesekaitse õiguse kaksipidisus.

Edasi tuli 1940. aasta 17. juuni okupatsioon, mis survestas legaalset presidenti nimetama ametisse ebaseadusliku – Johannes Varese – valitsuse ja sama aasta juulikuu riigivolikogu valim

ised, mis viidi Moskva jõumeetodite abil. Meie nimetame neid valimisfarsiks, kuid Venemaale on need taas õiguspärased.

Oma õiguste nõudmises ei ole me hüüdjad hääled kõrbes! Ühendriigid ei tunnistanud Balti riikide okupeerimist, sest see oli toimunud jõuga ning Balti riikides elavate rahvaste tahte vastaselt.

Mittetunnistamine põhines Ameerika Ühendriikide riigisekretäri Henry Stimsoni algatusel, kui viimane 7. jaanuaril 1932 saatis Hiina ja Jaapani valitsustele noodi, milles teatas, et USA ei kavatse tunnustada Kelloggi-Briandi pakti rikkumise tulemusena toimunud territoriaalseid muudatusi. Suhtumist hakati nimetama Stimsoni doktriiniks ning, mis salata, viimane oli teatud määral aluseks Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamisele 1991. aastal.

Siinkohal oleks päevakohane ära märkida ja päevavalgusele tuua ka Wellesi deklaratsioon, see oli Ameerika Ühendriikide riigisekretäri asetäitja Sumner Wellesi 23. juulil 1940 avaldatud dokument, et vastavalt Stimsoni välispoiitika doktriinile, ei tunnusta USA sõjalise jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest saavutatud territoriaalseid muutusi.

Kui küsida, kas NSV Liit ja Venemaa on Tartu rahulepingut varasemalt, kas siis paratamatusest või kogemata tunnistanud, siis saab anda jaatava vastuse, aga loomulikult ei luba Venemaa kuidagi, et neist väheseist, paratamatuist pretsedentidest saaks pöördumatu protsess, sest see muutuks Idanaabrile väga valuliseks.

Järgnevalt püüaks sündmuste jada kaudu jõuda nende "paratamatusest ja kogemata" tunnistamisteni.

6. novembril 1940 kehtestatakse Eestis, Tartu rahulepinguga igaveseks ajaks kõigist suverääniõigustest, loobutud riigis tagasiulatuvalt 1918. aastani(!) VNFSV kriminaalkoodeks (Vkrk), aga et juba kevadel oli alanud NKVD-poolne pisteliste arreteerimiste laine, siis Vkrk kehtestamisel intensiivistus see jõuliselt.

Rõhuv enamus, kui mitte öelda, et kõik süüdistused, mahtusid artikkel 58 paragrahvides 1-11, mis algasid kodumaa reetmise ja kontrrevolutsioonilise tegevuse kuritegudega, arreteeritutele esitati süüdistused osavõtus: Vabadussõjast; detsembrimässu mahasurumisest ja kohtuprotsessidest; Kaitseliidu, Vabadussõjalaste Liidu või Isamaaliidu tegevusest. Peamine karistusmäär oli surmanuhtlus, aga hiljem justkui "halastusena" ka võimalus 25 aastat GULAGI + 5 asumist.

16. mail 1941 anti välja VKP(b)KK ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu küüditamise määrus ja 14. - 17. juunini 1941 korraldas NKVD esimese suurküüditamise.

Kindral Johan Laidoner oli aasta varem küüditatud Pensa oblastisse. NKVD koostatud kriminaaltoimikust selgub:

• kindral Laidoner arreteeriti 28. juunil 1941 ja süüdistus Vkrk. art. 58 § 11 alusel – "osalus kontrrevolutsioonilise organisatsiooni tegevuses";
• juulil 1941 nõudis kindral Laidoner õigust kaasata toimikusse Eesti-Vene rahulepingu tekst;
• prokurör keeldus, kuid lõpetas millegipärast 12.03.1942 uurimise;
• uurimine taasavati 13.03.1952 ja Laidoneri süüdistati nüüd art 58 § 4 alusel – "rahvusvahelise kodanluse abistamine".

29. juuni 1942 toimub Norilski NKVD hoone sisehoovis 40 Eesti ohvitseri mahalaskmine, neist enamiku süüdistus oli Vabadussõjast osavõtt.

Ainuüksi eelpool mainitud, kirjeldamatult absurdsete süüdistuste alusel hukati kokku 520 ohvitseri ja kui siia lisada GULAG-i surmalaagrites hukkunud 695 ning operativnikute, hävituspataljonlaste või Punaarmee politrukide poolt kohtuväliselt mõrvatud 89 (seitsme arreteeritud ohvitseri saatus on seni teadmata), siis saame 1311 ohvitseri. Lisades neile veel kõik repressioonides elu kaotanud 30 tuhat eestimaalast, siis oli suveräänse riigi vastu sooritatud sõjakuritegu.

Nikita Hruštšovi "sula" ajal, pärast 1956. aastat, toimus taas teatud leevendus karistustes, küüditatud said õiguse kodumaale naasta, kuid suuremamahulise rehabiliteerimiseni kulus veel 40 aastat.

Viimane rehabiliteerimine sai teoks NSV Liidu rahvasaadikute kongressi (RSK) 1989. aasta 24. detsembri, otsusega "Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust Nõukogude-Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingule", mille punktid sätestavad (otsuse kontekstist olulisim):

5. lõik 2 "... muud aktsioonid olid juriidilidest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega. ... vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallaletungilepingutele ... kohustusid ... vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust ...";

7. "NSVL RSK mõistab salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. ...tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi NSV Liidu suhetes kolmandate riikidega, kuid Stalin .... Kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks ...")

Järgnevalt NSV Liidu õigusaktid, mis hõlmasid MRP salaprotokollide tagajärgede heastamist.

NSVL ÜN Presiidiumi 16. jaanuari 1989 seadlus nr. 10036-XI "Lisaabinõudest õigluse jaluleseadmiseks 30. - 40.aastatel ja 50. aastate algul toimepandud repressioonide ohvrite suhtes". Selle alusel rehabiliteeriti NSVL KGB poolt kindral Johan Laidoner.

ENSV prokuröri 22.12.1988 korralduse nr 428-e alusel KGB toimikuid "puhastanud" rehab-komisjoni töö tulemuste järelvalveks loodi ENSV ÜN Presiidiumi 13. veebruari 1990 seadluse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdi mõistetud isikute rehabiliteerimisest" alusel, komisjon: esimees Ülo Roots, liikmed Hans Sokman ja Antonina Kühn. Läbi vaadati 17197 kriminaalasja. Nendest ei rahuldatud 34,3%. Komisjoni tegevus hääbus 1993. aastal.

Kokkuvõte

Iroonia, ka poliitiline, on vaimsele tervisele kasulik, seepärast alustan kokkuvõtet eneseiroonilise naljaga. Täpselt nii läks, nagu Lenin oma kongressikõnes tõdes: "sõbralik" Vastastikuse Abistamise Pakt ehk baaside leping kinnitati Eesti poolt vabatahtlikult, kumbki pool ei rikkunud, ei Tartu rahulepingut ega ka Eesti neutraliteeti, hilisema tegi "proletaarlaseid töölisi" esindav marksistlik intelligents.

Aga nüüd naljata.

Eesti Vabariik oli õigusvastaselt okupeeritud (annekteeritud), kuid jätkas koos sõjaeelsete lepingutega de jure eksisteerimist, Eesti on Tartu rahulepingut tões ja usus täitnud.

Toimunud ajaliselt jupikaupa ja isikukesksed rehabiliteerimised sundisid Nõukogude Liidu poliitilist režiimi Eesti annekteerimist või ka okupeerimist osaliselt tunnistama, kuid kõikihõlmavat, koos režiimi kuritegelikuks tunnistamist ja kõigi ohvrite kollektiivset õigeksmõistmist ei toimunud.

Eriarvamused Tartu rahulepingu kui rahvusvahelise suhtluse praktikas ajaliselt unikaalse dokumendi seisundit, kehtivust ja muudatusi saab lahendada kahepoolsete läbirääkimiste teel ja ilmselt ainult pooltevaheliste mõistlike kompromisside korras.

Head Tartu rahulepingu sajandat aastapäeva!