Lauri Vahtre: Tartu rahu hävimatu paragrahv ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lauri Vahtre.
Lauri Vahtre. Autor/allikas: IRL

Eestil oleks kõige otstarbekam jääda selle juurde, et Tartu rahu artikkel II kehtib (st suverään-õigused kuuluvad eesti rahvale), kõik muu tuleb selle järel ja on rahva otsustada, kirjutab Lauri Vahtre.

Tartu rahuleping on juba pealkirja järgi ennekõike ja peamiselt rahuleping, see tähendab kahe sõdiva poole kokkulepe omavahelise sõjaseisukorra lõpetamiseks. Just seda deklareeribki lepingu artikkel I: Selle rahulepingu jõusse astumise päevast arvates lõpeb lepinguosaliste vahel sõja seisukord.

Kuid mitte ainult. Tartu rahuleping on ka õiguste üleandmise leping. See asjaolu on mõneti rahulepingu maine varju jäänud, mis tekitab tänapäeval segadust. Segaduse klaarimiseks on vaja mõista, et Tartu rahuleping ei ole üksnes rahuleping ega ka mitte üksnes piirileping, vaid midagi enamat.

Millised suverään-õigused?

Mitmesuguste varade või õiguste üleandmisest on juttu paljudes lepingu artiklites, kuid olulisem on artikkel II pikk ja lohisev esimene lause:

"Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad."

On igati loogiline, et kohe seejärel täpsustab leping piirijoone, ehk siis territooriumi, mille kohta eelöeldu käib.

Millistest suverään-õigustest on jutt, millal Venemaa need omandas, kellele konkreetselt need üle anti ja mis tingimustel?

Jutt on õigustest "Eesti rahvale ja maale" (ühtlasi poolele Lätile koos Riiaga), mille Venemaa sai Rootsilt Põhjasõjaga, st Põhjasõja 1721. aastal lõpetanud Uusikaupunki ehk Nystadi rahuga.

Tegemist on tänapäevalgi rahvusvahelises õiguses väga hästi tuntud printsiibiga, et teatav territoorium kuulub sellele või teisele riigile (meenutame kasvõi Falklandi või Kuriili saari). Vastupidiseks printsiibiks on rahvaste enesemääramise õigus. Need kaks ongi vastuolus ja igal konkreetsel juhul sõltub paljudest asjaoludest, kumb peale jääb.

Õigus Eesti rahvale ja maale läks Rootsi kuningriigi kätte järk-järgult Liivi sõja ja Poola-Rootsi sõjaga; tegemist oli Vana-Liivimaa "pärandustombuga", mille viimane Liivi ordumeister pärandas küll Poolale, kuid millest viimane sai kätte vaid poole (Kuramaa), teine pool läks Rootsile.

Põhjasõja puhkedes nõudis Poola veel Eestit-Lätit taga ja seetõttu lepiti Rootsi-vastases koalitsioonis enne sõda kokku, et Venemaa saab Ingeri, Poola aga Eesti ja Läti. Ent sõda osutus Venemaale lõpuks edukaks, Šeremetjevi väed hõivasid Baltimaad ning Peeter I otsustas liitlast petta ning Eesti ja Läti endale jätta.

Et pettusele veidi viisakam vorm anda, veenis Peeter Rootsit kaotatud provintside eest vastu võtma 2 miljonit riigitaalrit. Nii moondus vägivaldne anneksioon kahe osapoole vaheliseks tsiviliseeritud ostu-müügi tehinguks, mille kohta pole kellelgi kolmandal õigust pretensioone esitada.

Sellega peeti silmas eelkõige Poolat. Probleem "lahenes" lõplikult vähem kui saja aasta jooksul Poola kadumisega poliitiliselt kaardilt ja tänapäeval meie head NATO liitlased Eesti rahvale ja maale enam nõudlusi ei esita.

See 1721. aastal omandatud suverään-õigus oligi see, millest Venemaa 1920. aastal Eestit puudutavas osas loobus. Küsimust, kas või kuivõrd olid enamliku Venemaa esindajad selle õiguse valdajad, puudutan allpool.

Isegi sõda ei tühista kõiki klausleid

Nüüd aga tuleb kõnelda kõige intrigeerivamast asjaolust. Nimelt olid Venemaa pärast 1721. aastat tervelt kolm korda Rootsiga sõdinud.

Kui eeldada, et sõda või muu rahulepingu rikkumine lepingu täielikult tühistab, siis oleks need kolm sõda pidanud tühistama ka Uusikaupunki rahulepingu ja ühes sellega Venemaa 2 miljoni taalriga kinni makstud suverään-õigused Eestile-Lätile.

Midagi sellist aga ei juhtunud. Venemaa õigused püsisid, ta vallutas Rootsilt järk-järgult uusi territooriume ja kinnitas need anastused uute rahulepingutega, kuid omandiõigust Läänemere idakalda provintsidele ei vaidlustatud ega tulnud seda ka uutes lepingutes üle kinnitada.

1920. aastal luges enamlik valitsus need õigused endiselt Venemaale kuuluvaiks ja Eesti delegatsioon ei vaielnud sellele vastu. Jah, ütles Eesti: need õigused kuulusid teile, te annate need meile ja meie võtame vastu. Mis oli loogiline: kui üks isik (sealh riik) omandab teise isiku käest mingid varad või õigused, siis ta eeldab ja nõustub, et see vara või õigus kuulus kuni üleandmiseni seaduslikult loovutajale.  

Mida sellest järeldada? Lihtsat tõika: kui rahuleping sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka omandiõigust puudutavaid punkte, siis ei tühista isegi uus sõda – mida Eesti Venemaaga küll pidanud ei ole, aga kujutleme, et on – lepingut tervikuna.

Millegi sarnaseni on järk-järgult jõudnud ka kodifitseeritud rahvusvaheline õigus, keelustades agressiivse sõja ja relvajõuga ähvardamise (Briand-Kelloggi pakt 1928, Nürnbergi protsesside otsused 1945). Mis selliseid tegevusi muidugi ära ei hoia, küll aga muudab õigustühiseks nende tulemused.

Kuid nagu äsja nägime, kehtis sarnane printsiip (sõjajalale sattumine ei tühista iseenesest varem sõlmitud kokkuleppeid suverään-õiguste kohta) Läänemere ääres juba 18. sajandil.

Kõik see käib risti vastu Tartu rahu mittekehtivuse propageerijatele nii Eestis kui Venemaal. Esitatakse väiteid, et "leping on tervik" (nii et ühe punkti rikkumine toovat kaasa kogu lepingu tühistumise), eriti jõuliselt aga seda, et "leping on aegunud".

Tõsi, 1969. aasta Viini konventsioon sätestab küll, et lepingud on terviklikud ja neist ei saa ühepoolselt välja arvata üksikuid paragrahve, samuti mõned asjaolud, mille puhul lepingut tõepoolest võib lugeda aegunuks (§ 62), kuid need peavad silmas olukorda, kus muutunud tegelikkus on lepingu täitmise teinud võimatuks, mida Tartu rahulepingu puhul öelda ei saa.

Mitte miski ei takista Venemaal seda täitmast peale Venemaa soovimatuse tunnistada, et see Eesti Vabariik, millega leping sõlmiti, on alles. Ja kui väga täpne olla, siis on ta seda 12. jaanuaril 1990 sõlmitud Eesti – Vene suhete aluste lepinguga tunnistanudki. Seda asjaolu väga laialt ei teata.

Mis kõige olulisem – ei "leping on tervik" ega "asjaolud on muutunud" pole tervelt kolmesaja aasta jooksul suutnud teatud punktides tühistada Uusikaupunki rahu – mille osaline on (NB!) Venemaa ise. Lepingu kehtivusel põhineb näiteks asjaolu, et Ingeri on siiani Venemaa käes ja keegi seda ei vaidlusta.

Mis puutub seisukohta, nagu tühistaks lepingu rikkumine automaatselt kogu lepingu, siis on see absurdne ja selle välistab muide ka Viini konventsioon, öeldes, et lepingu rikkumine ei anna lepinguosalisele alust väita, et leping on kehtivuse kaotanud.

Lepingu rikkumine saab olla lepingu tühistamise aluseks üksnes vastaspoolele, st antud juhul Eestile, kes seda aga ei tee. Kui Venemaa peaks esitama vastuväite, et vastav artikkel sõnastati Viini konventsioonis alles 1969. aastal, mil Tartu rahu (Venemaa väitel) oli juba kehtetu, siis võib vaid nentida, et selle argumendiga Venemaa üksnes kinnitab, et ta murdis sõna ja rikkus lepingut.

On muidugi vaieldamatu, et sõda katkestab rahulepingu kui rahulepingu, aga omandiõigust sel viisil olematuks teha ei luba ükski teadaolev õigussüsteem. Vastasel korral poleks võimalikud isegi laenulepingud – piisaks vaid laenuvõtjal lepingut rikkuda, kui ta vabaneks laenu tagasimaksmise kohustusest.

Mis viib meid juba mainitud ja Viini konventsiooniski kajastatud tõsiasjani: omandit või omandiõigust üleandvat lepingut saab ühepoolselt üksnes rikkuda, mitte aga tühistada.

Vähe sellest. Omandiõigust ei väära isegi lepingu mõlemapoolne rikkumine, kui lepingu tekst seda sõnaselgelt ei ütle. Ja ehkki Eesti pole Tartu rahulepingut kunagi rikkunudki, kordame üle, et mingeid selliseid klausleid, mis näeksid teatud tingimustel ette suverään-õiguste tagasimineku Venemaale, lepingus ei ole. Venemaa loobus neist "vabatahtlikult ja igaveseks ajaks".

Seega võiks Venemaa nimetatud õigused tagasi saada vaid uue kokkuleppega, millega Eesti kinnitab, et annab need vabatahtlikult Venemaale tagasi. Kuni sellist uskumatut dokumenti vastu võetud ei ole, on Venemaa oma suverään-õigustest Eesti osas ilma, juhtugu mis tahes.

Ka uus piirileping ei tühistaks artiklit II, samuti mitte punkte Voroneži viidud Tartu ülikooli varade kohta, sest seegi on omandiküsimus, ja lepinguga Eestile kuuluvaks tunnistatud õigus neile varadele säilib seni, kuni Eesti sellest ise loobub.

Võiksime kõnealuse nähtuse klassifitseerida omandiõiguse hävimatuse printsiibiks ja välja arendada rahvusvahelise õiguse eriharu, mis tegeleb aegunud ja/või rikutud lepingute aegumatute klauslitega, mida rahvusvaheliste suhete praktika on täis.

Piiri ei saagi muuta Tartu rahu kehtivust möönmata

Piirilepinguga seoses tekitab omandiõiguse hävimatus muuseas kurioosse olukorra. Nagu teame, võitleb Venemaa raevukalt Tartu rahu mainimise vastu piirilepingus või koguni selle Eesti-poolses ratifitseerimisotsuses, mis ei peaks üldse Venemaa asi olema.

Selle taga on juriidiline konstruktsioon, mille kohaselt Tartu rahulepingu mittekehtivuse korral Venemaa suverään-õigused justkui taastuksid ja järelikult on Eesti praegu iseseisev üksnes Venemaa ühepoolsest armust ning täpselt niikaua, kuni Venemaa heaks arvab.

Kui Venemaa siis arvab heaks oma ülemvõimu uuesti maksma panna, pole ühelgi kõrvalseisjal õigust seda vaidlustada, sest ta üksnes jõustab oma vana, 1721. aastal omandatud õiguse.

(Jätame käsitlemata Vladimir Putini teooria, et vahepeal käis see õigus ka Saksamaa käes – Bresti rahuga läks ja MRP-ga tuli tagasi –, sest see kaldub absurdi. Ega puutu ka asjasse, sest toob meid tagasi algusse: Kremli (vaikiva) väiteni, et praegu kuuluvad suverään-õigused Venemaale. Mainida tasub siinkohal vaid seetõttu, et siit saame selgust, miks eeldab Venemaa meilt midagi nii imelikku kui tänulikkus oma iseseisvuse eest.)

Ent piirilepingu puhul on oluline, et mõlemal poolel oleks piiri kulgemise suhtes üldse õigus midagi öelda. Kui Tartu rahuleping kehtetuks lugeda, siis Eestil sellist õigust ei ole, välja arvatud muidugi juhul, kui Venemaa nagu saja aasta eest pidulikult ei deklareeri, et annab oma suverään-õigused vabatahtlikult ja igaveseks ajaks ära. Mis mõjuks halva naljana ja seda Venemaa ei soovi.

Järelikult sõlmiks Venemaa lepingu osapoolega, kes jagab võõrast vara ja kellega sõlmitud leping on seetõttu algusest peale kehtetu. Uusikaupunkis saadud õiguste valguses oleks Venemaa poolt mõeldav üksnes ühepoolne deklaratsioon, et teatavast joonest lääne pool lubab ta oma suuremeelsuses kohalikul elanikkonnal käsitleda ennast iseseisva riigina. Kuni väga ülekäte ei minda.

Selline deklaratsioon jätaks Venemaast paraku üpris halva mulje ja näitaks rahvusvahelisele avalikkusele liigagi selgelt, kuidas Kremlis maailma ja õigust nähakse.

Seetõttu üritatakse kõiki loogikareegleid rikkudes tabada kaht kärbest ühe hoobiga: väita, et Tartu rahuleping ei kehti, vormistada aga suurema osa Petserimaa ja Narvataguse faktiline kuulumine Venemaa koosseisu ikkagi legaalselt. See on võimatu, aga juriidilised nonsensid pole Kremlit kunagi kohutanud.

Kes õigupoolest on lepingupooled?

Eelnev viib meid küsimuse juurde, kes õieti on need, kes Tartus rahulepingu sõlmisid. Kes loobus suverään-õigustest ja kes need omandas. Kas Eesti Vabariik ja Nõukogude Venemaa? Või Eesti ja Venemaa? Või kummagi riigi valitsus?

Valitsused võib kõrvale jätta, sest mõlemad valitsused tegid seda oma esindajate kaudu ja oma riigi nimel. Enamlasi tollal veel Venemaa legaalsete valitsejatena ei tunnustatud, Eesti tegi seda esimesena, kuid peagi järgnesid ka suurriigid. (Eestit siin milleski süüdistada on hoopis tarbetu. Eestile ei saa pahaks panna, et meie väike rahvas ei päästnud Venemaad enamlaste käest, kui seda ei suutnud suur vene rahvas ise ega ka mitte võimsad lääneriigid. Kuid see on eraldi teema.)

Kuna Venemaal pole rahvas kunagi olnud kõrgema võimu kandja, siis võib üheks lepingupooleks ja suverään-õiguste loovutajaks lugeda Vene riiki.

Teise lepingupoolega on keerulisem. Artikkel II ei ütle, kelle kasuks Venemaa oma õigustest loobub, kuid loobumise põhjusena nimetatakse rahvaste enesemääramise õigust. Järelikult osutab kontekst, et Venemaa ei loobunud kõnealustest õigustest mitte Eesti Vabariigi ega ükskõik millise Eesti riigi, vaid eesti rahva kasuks. Sellest omakorda järeldub kaks olulist seika.

Esiteks, Venemaa ei saa väita, et Tartu rahu kaotas kehtivuse, kuna üks lepingupool lakkas olemast. Eesti Vabariik kehtis edasi juriidiliselt, eesti rahvas aga nii juriidiliselt kui ka reaalselt ja seda ei saa kuidagi vaidlustada. Välja arvatud muidugi valeliku väitega, et 1940. aastal loovutas eesti rahvas oma suverään-õigused NSV Liidule.

Nii Venemaa praegune propaganda väidabki, kuid see viib vaidluse meie jaoks juba märksa soodsamale väljakule kui seda on ühe saja-aasta taguse rahulepingu kehtivus. 1940. aasta kohta levitatavate väidete valelikkust on demokraatlikule maailmale märksa kergem selgitada (õieti meelde tuletada), sest selle kohta on olemas läänemaailma enda otsused ja massiliselt tõendusmaterjali.

Teiseks, suverään-õiguste täielik või osaline (st teatud territooriume puudutav) tagasiandmine Venemaale saab toimuda vaid rahva või rahva tahet väljendava esinduskogu otsusega. Ükski president, peaminister ega valitsus eesti rahva suverään-õigusi loovutada ei saa.

Seega on ka vaidlused 1940. aastal antud allkirjade üle tarbetud, neid ei saa kuidagi pidada rahva tahte väljenduseks. Kui riigikogu ratifitseerib uue piirileppe, siis võib seda lugeda legaalseks loovutuseks, kuid vaid ära antud alade osas. Ülejäänud Eesti kohta jääb Tartu rahulepingu artikkel II kehtima – selle ülemvalitsejaks on eesti rahvas.

Nii on see meie poolt vaadatuna, kes me loeme Tartu rahu kehtivaks ja suverään-õigused eesti rahvale kuuluvaiks. Kui aga Venemaa jääb Tartu rahu mittekehtivuse väite juurde, tekib olukord, kus uus piirileping on algusest peale kehtetu, sest vastaspoolel (st Eestil) puudub selle paradigma raames üldse õigus mingite maa-alade kuuluvuse kohta otsuseid langetada, sest ta pole nende omanik.

See muidugi ei vasta ühegi inimliku ega jumaliku seaduse järgi tõele, kuid õige on selle konstruktsiooni juures see, et uue piiri on kehtestanud Venemaa tegelikult – olgem ausad – ühepoolselt.

Kokkuvõtteks

Venemaa seisukoht Tartu rahu suhtes on vastuoluline ja ebaloogiline. Püütakse vältida Tartu rahu kehtivusest tulenevaid ebameeldivusi, kasutades samal ajal ära kasulikke aspekte, mis kaasnevad lepingu osalise (justkui) kehtimisega. Eestil oleks kõige otstarbekam jääda selle juurde, et Tartu rahu artikkel II kehtib (st suverään-õigused kuuluvad eesti rahvale), kõik muu tuleb selle järel ja on rahva otsustada.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: