Ajal, mil paljud maailma usulised liidrid on Venemaa agressiooni Ukrainas hukka mõistnud, hoidub Vene Õigeusu Kiriku juht, patriarh Kirill Vene agressiooni ja sõda isegi mainimast ning kõneleb selle asemel hoopis ühise ajaloo ja väärtusruumiga Vene maailmast, millest kinni hoidmine aitavat ka rahu taastada.

Samal ajal ütlevad Ukrainas Vene kiriku jurisdiktsioonis tegutsevad piiskopid ja preestrid üksteise järel Vene kirikupeast lahti ja samamoodi pole ka Vene Õigeusu Kirik ise Ukraina agressiooni osas sugugi ühtne. Milline on Ukraina sõja usuline dimensioon ja millised on selle võimalikud tagajärjed Vene Õigeusu Kiriku ja laiemalt õigeusu kiriku jaoks?

Usumaailma reaktsioon Vene agressioonile

24. veebruaril alanud Vene sõjaline agressioon Ukraina vastu on veenvalt tõestanud, kuivõrd tihedalt on religioon ja usuorganisatsioonid läbi põimunud ühiskondlikku mõtte ja poliitikaga. Kõige paremini tõestavad seda usujuhtide seisukohad, mis on viimase nädala jooksul avalikkuse ette jõudnud.

Valdav osa maailma usujuhtidest esinesid Vene sõjalise sissetungi järel Ukrainasse kiiresti üleskutsetega, milles mõisteti Venemaa kui agressori käitumine hukka ning nõuti rahu taastamist ja inimelude säästmist.

Mida aeg edasi, seda tugevamaks on need sõnumid muutunud. Nii näiteks nimetas enam kui 1,3 miljardi liikmega roomakatoliiklaste juht paavst Franciscus 6. märtsil peetud jutluses Ukrainas toimuvat sõjaks, mis on juba toonud ja toob ka edaspidi kaasa palju meeleheidet ning milles voolavad vere ja pisarate jõed, vihjates samas kriitiliselt Vene võimudele, kes nimetavad Ukrainas toimuvat vaid sõjaliseks erioperatsiooniks.¹

Mõistagi on agressiooni hukka mõistnud ka Ukraina katoliiklased, kes on välismeediale kirjeldanud ka sealseid sõjaõudusi.²

Nii Ukraina kui ka Venemaa on ajalooliselt õigeusklikud maad, sestap on oluline tähelepanu pöörata õigeusu kirikust kostunud hinnangutele.

Agressiooni on hukka mõistnud ja oma solidaarsust Ukraina rahvaga deklareerinud mitmed õigeusu kirikud, näiteks Rumeenia,³ Gruusia, Kreeka,⁴ Soome⁵ ja samamoodi Aleksandria kirikupea⁶ ning Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartholomeos.⁷

Ka Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi jurisdiktsiooni kuuluv Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) võttis 7. märtsil vastu avalduse, milles avaldati lootust, et Ukrainas saavutatakse võimalikult kiiresti rahu, ning mõisteti Venemaa ülekohtune vallutussõda hukka. Ühtlasi rõhutati EAÕK-i avalduses, et ei tohi end lasta eksitada libauudistest ja propagandast, mis proovivad pisendada selle kohutava sõja ulatust või seda õigustada.⁸

Eesti kirikutest võttis sõna veel Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kirikuvalitsus, kes esines 1. märtsil avaldusega, milles nimetas Venemaa juhtkonna algatatud sõda iseseisva Ukraina riigi vastu kurjust esindavaks ja kõike inimlikku ning kallist röövivaks aktsiooniks.⁹

Seisukohavõttudele on lisandunud juba ka kirikute poolt pakutav abi. EAÕK korraldab ukrainlastele jumalateenistusi ja luteri kirik on annetanud Ukraina toetuseks 20 000 eurot ning mõlemad kirikud tegelevad sõjapõgenike majutamisega.

Arusaamatu on aga see, et ehkki 24. veebruaril toimunud Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) liikmeskirikute jumalateenistusel võttis EELK peapiiskop Urmas Viilma küll Ukrainas toimuva jutuks ja enne vabariigi aastapäeva hoiatas EKN maailma sõjaohu eest, pole kirikute nõukogu, mis koondab kümmet Eesti kristlikku osaduskonda, sh ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut, ja esindab rõhuvat osa Eesti kristlaskonnast, seni Vene agressiooni hukka mõistvat ametlikku seisukohta vormistanud ja avalikkusele esitanud.

Seisukohavõtmine on seda olulisem, et sugugi mitte kõik maailma usujuhid ega kirikud ei ole Venemaa otsust alustada iseseisva Ukraina riigi vastu ohvriterohket sõda, hukka mõistnud, vaid on võtnud kas ettevaatlikuma hoiaku või asunud hoopis Vene võimude kuritegelikku tegevust neile sobivasse ideoloogilisse konteksti pannes õigustama.

Nii näiteks on mitmed õigeusu kirikud, mis on Vene Õigeusu Kirikuga heades suhetes (Bulgaaria ja Serbia¹⁰ kirik ning Antiookia¹¹ ja Jeruusalemma¹² patriarhaat), hoidunud Vene agressiooni otsesõnu sõjaks või agressiooniks nimetamast, kutsudes siiski palvetama kiire rahu taastamise eest.

Eraldi tuleb peatuda väljaspool Venemaad tegutsevatel, ent Vene Õigeusu Kiriku struktuuri kuuluvatel kirikutel, millel on olnud võrreldes riigi käpa all oleva Vene Õigeusu Kirikuga võimalik Venemaa käitumine hukka mõista, et Vene võime survestada ja aidata verevalamist lõpetada.

Kirikute vaimulikkonna hääl on avalikkuses suure jõuga, kuid kahjuks pole seda seni vääriliselt kasutatud. Nii näiteks deklareeris Ameerika Ühendriikides resideeruv metropoliit Illarion, kes on bolševike võimuhaaramise tagajärjel läänes tekkinud, ent umbes viieteistkümne aasta eest taas Vene Õigeusu Kirikuga liitunud ülemaailmse võrgustikuga Vene Õigeusu Kirik Väljaspool Venemaad metropoliit, et suure paastu ajal on hoopis õige hoiduda uudiste vaatamisest ja internetis surfamisest, et Ukraina alal toimuvat jälgida. Seejuures hoidus ta Ukrainat riigiks nimetamast.¹³

Samasse ritta saab paigutada ka Eestis tegutseva Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku, mille kirikupea Jevgeni esines 2. märtsil avaldusega, et praegusel ajal levib palju valeinfot, mis võib vaenu õhutada. Jevgeni kutsus siiski palvetama ka peatse rahu saavutamise eest, ent Vene agressiooni hukkamõistmisest ta avalduses sõnagi juttu pole. Küll aga on ta tekstis üleskutse mitte lasta poliitilistel erimeelsustel ja sõjal kristlasi lõhestada.¹⁴

Jevgeni seisukoht esitati ajal, mil just poliitilistel põhjustel tapavad ühed õigeusklikud Ukrainas teisi. Kas selles olukorras on ikka õige jätkuvalt rõhutada, et Vene Õigeusu Kirikul pole poliitikaga otseselt midagi pistmist, nagu Jevgeni seda oma avalduses ja juba varem eesti- ja venekeelses meedias mitmel korral julgelt on teinud, jättes nii väära mulje, nagu oleks Vene Õigeusu Kirik Vene riigi juhtkonna sammude pelk kõrvaltvaataja?¹⁵

Isegi kui aktsepteerida Jevgeni seisukohta kiriku apoliitilisusest, saab praeguse sõja kontekstis ikkagi küsida, kas kirik tõesti ei saa poliitilistes küsimustes kaasa rääkida, et see julm ja ohvriterohke sõda lõpetada? Või puudub selleks tegelikult lihtsalt soov või julgus? Ajakirjanik Toomas Kümmel on soovitanud metropoliit Jevgenilt otse küsida, kellele ta on lojaalne ja milline on sõnum, mida Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik oma liikmetele Vene agressiooni kohta esitab?¹⁶

Mis toimub patriarh Kirilli peas?

See toob meid Vene Õigeusu Kirikupea Kirilli juurde, sest just tema poole on paljud inimesed nii Venemaal kui ka väljaspool Venemaad alates sõja algusest pöördunud, et ta Vladimir Putinit korrale kutsuks ja nii sõja lõpetamisele kaasa aitaks. Esmatähtis on ju verevalamine lõpetada. Sellise üleskutsega esines teiste seas ka maailma suurima kristliku oikumeenilise organisatsiooni, Kirikute Maailmanõukogu peasekretäri kohusetäitja, Rumeenia Õigeusu Kiriku preester, dr Ioan Sauca.¹⁷

Ka Vene Õigeusu Kirik on Kirikute Maailmanõukogu liige. Üleskutseid Kirillile mitte vaikida, vaid sõja vastu sõna võtta, on esitatud ka näiteks Eesti meedias, kus sellise sõnumiga esines teoloog ja kooliõpetaja Toomas Jürgenstein.¹⁸

Nii nagu sõja puhkemise eel ja veel praegugi tihti küsitakse, mis toimub Venemaa presidendi Vladimir Putini peas, kui ta sellist jõhkrat rünnakut organiseeris ja seda praegu läbi viib, võib samamoodi küsida, mis küll toimub viimasel ajal patriarh Kirilli peas?

Hukka mõistnud pole sõda ega agressiooni muidugi temagi, sest nii nagu me Vladimir Putini sõnavõttudest teame, mingit sõda ja agressiooni ju nende väitel polegi. Seega pole ka midagi hukka mõista. Selle asemel on Kirill meediakünnise ületanud hoopis sõda õigustavate seisukohtadega ja need on päev-päevalt aina teravamaks muutunud.

Päev enne Vene agressiooni algust tähistati Venemaal isamaakaitsjate päeva ehk endist punaarmee aastapäeva, mille käigus Vene kirikupea asetas tundmatu sõduri hauale pärja ja justkui Putini järgmise päeva sõjakuulutust ette teades mainis oma sõnavõtus Venemaa piiridel asuvat ohtu, mis suuriiki ähvardavat ja mille tõttu vene armee peab valvel olema.¹⁹

Tähelepanuväärne on ka sõja alguspäeva õhtuks pressiteatega maha saanud kirikupea üleskutse "mõlemale osapoolele" tsiviilisikutest kannatanuid vältida, justkui oleks ta selles konfliktis ise kõrvaltvaataja.

Rahu eest palvetas temagi, öeldes, et muretseb oma karja pärast nii Ukrainas kui ka Venemaal, korrates ühtlasi viimastel aastakümnetel tuttavaks saanud refrääni ukraina ja vene rahva ühisest minevikust ja kokkukuuluvusest.²⁰ See oli hetk, mis paljastas Kirilli moraalse kollapsi, nagu mainis Vene Õigeusu Kirikust sageli meedias kirjutav kiriku endine töötaja Sergei Chapnin.²¹

Just Vene maailm oma väärtusruumi ja ühise ajalooga ongi see, mille ümber Kirill kõik oma sõjaaegsed seisukohad on üles ehitanud. 28. veebruaril mainis ta pärast liturgiateenistust, et palvetas Vene Õigeusu Kiriku ühtsuse ja püha Venemaa eest, kuhu kuuluvad nii Ukraina, Valgevene kui ka Venemaa (kui püha kolmainsus), selleks, et Venemaa ja Ukraina vahele ei tõmmataks "meie vendade verega määritud" piiri.

Nii nagu varem Vladimir Putini sõnavõttudes, ei lasunud sõja süü mitte ainult ukrainlastel, vaid oht tuli ka väljastpoolt: "Andku jumal, et praegune poliitiline olukord meile nii lähedases vennalikus Ukrainas ei oleks suunatud sellele, et kurjad jõud, kes on alati võidelnud Venemaa ja Vene kiriku ühtsuse vastu, saaksid ülekaalu."

Kirill lisas, et "ei tohi anda pimedatele ja vaenulikele välisjõududele võimalust meie üle naerda; me peaksime tegema kõik, et säilitada rahu meie rahvaste vahel, kaitstes samal ajal oma ühist ajaloolist kodumaad iga välise tegevuse eest, mis võib selle ühtsuse hävitada".²²

Väärtusruumi ja Vene maailma kaitsmine kulmineerus 6. märtsil peetud jutlusega, millest paljud ootasid Kirilli julget üleskutset sõda lõpetada. Selle asemel kordas aga Kirill Putini sõnu, nagu oleks kaheksa aasta vältel toimunud Donbassis Vene maailma väärtuste ja seda kaitsvate inimeste hävitamine. Lühidalt ütles Kirill, et sõda Ukrainas toimub seetõttu, et Donbassi elanikud ei taha, et seal korraldataks geiparaade, ja neid tuleb kaitsta. Kirikupea täpsustas, et kujunenud vastasseis on palju enamat kui lihtsalt poliitiline kokkupõrge.²³

Ja tõepoolest nii see ongi – see on nii Vene riigi kui ka Vene Õigeusu Kiriku võitlus aastakümneid propageeritud Vene maailma, Vene imperialistliku unistuse, selle väärtuste ja ideoloogia ellujäämise nimel.

Ususõda Vene maailma pärast

3. märtsil ilmus tunnustatud õigeusu kiriku ajaloolase Lucian N. Leusteani arvamuslugu, milles ta nimetas Vene agressiooni Ukrainas 21. sajandi esimeseks ususõjaks. Leustean täpsustas, et kõik Teise maailmasõja järgsed konfliktid on tõestanud, et kui usk on konflikti osa, on need teravamad kui lihtsalt poliitilised kokkupõrked.

Usuline kirg, eksistentsiaalse ohu tajumine ja lausa teispoolsusesse ulatuvad arusaamad nii materiaalsest kui ka vaimsest maailmast kõik intensiivistavad vägivalla kasutamist. Leusteani sõnul on religioon Ukraina sõja lahutamatu osa Vene maailma kontseptsiooni tõttu.²⁴ Ta viitas 2021. aasta juulis ilmunud Vladimir Putini artiklile, milles too kõneles Ukraina ja Vene rahva ajaloolisest ühtsusest, mille nurgakiviks on Kiievi-Vene ristiusustamine esimese aastatuhande lõpul.²⁵

Just sel põhjusel on Kirill ka sõja käigus jätkuvalt Vene maailma teemat soojana hoidmas. Sõjaline tegevus käib käsikäes ideoloogilise tööga, milles just religioonil ja Vene Õigeusu Kirikul on täita keskne koht. See tähendab, et Vene Õigeusu Kirik on Vene riigi poliitika instrument.

Seetõttu pidas tunnustatud teoloog ja Ameerikas õigeusu vaimulikuna tegutsev John Chryssavgis oluliseks rõhutada, et sõjakurjategijana tuleb vastutusele võtta mitte ainult Vene võimuladvik, vaid ka Vene Õigeusu Kiriku pea Kirill.²⁶

Ent vaatamata Vene riigi ja kiriku seotusele nende sõnumid päris hästi kokku ei kõla ja see peaks Venemaalgi igas mõtlevas inimesed küsimusi tekitama. Läks ju Vladimir Putin Ukrainasse ettekäändega see denatsifitseerida ja demilitariseerida.

Muide, ka Vene Õigeusu Kiriku liikmete kaitsmine pälvis Putini sõnavõtus üksjagu palju tähelepanu, ehkki mingeid tõendeid tal selle kohta muidugi pole. Küll on aga ÜRO viimaste aastate jooksul korduvalt juhtinud tähelepanu usuvabaduse ja inimõiguste rikkumistele okupeeritud Krimmis. Viimati tehti seda 2021. aastal.²⁷

Kirill seevastu väitis 6. märtsil, et Vene maailma väärtuste kaitsmine tähendab seda, et seistakse vastu geiparaadide korraldamisele Donbassis ja kaitstakse Vene maailma nn traditsioonilisi väärtusi. Just väärtuste kaitse on miskit, millele toetudes on juba aastaid läänele vastandamist üles ehitatud.

Vladimir Putini ja patriarh Kirilli jutu peale saame kokku pildi, kuidas Ukrainat valitsevat küll natsid, kuid nad pole mingid tavalised, meile ajaloost tuntud natsid, vaid hoopis geinatsid ja denatsifitseerimine tähendab ühtlasi ka lõppu geiparaadidele (mida pole tegelikult kunagi toimunudki). Eelnevale võib veel lisada, et natside eesotsas on juudist president Volodõmõr Zelenski. See kõik võiks tunduda haleda naljana, kui samal ajal ei hukkuks Ukrainas sajad süütud inimesed.

Selline eri seisukohtade kombinatsioon näitab, et propagandana saab kasutada absoluutselt kõiki sõnu, väljendeid ja konstruktsioone, mis Vene inimestel "punase tulukese" põlema löövad, ent ühtlasi kinnitab see ka Ukraina õigeusu kiriku tegemisi kaua analüüsinud õigeusu vaimuliku Cyril Hovoruni väidet, et küllap peegeldab see ka Vladimir Putini maailmapilti, mis pole tegelikult üldse õigeusklik, vaid siin kohtuvad nõukogude inimene ja sünkretistlikud arusaamad õigeusust.²⁸ Kahtlemata tuleb sellele lisada ka tema imperialistlik igatsus.

Vene Õigeusu Kiriku jaoks on Vene maailma säilitamine eksistentsiaalne küsimus, ehkki selle tulevikuväljavaated on praeguses olukorras segased. Kas Vene maailm säilib imperiaalse rahvusluse eesotsas nagu seni? Kuni Ukraina sõjani äratas see ju läänes mõnel pool lausa imetlust, sest sellega seoti arusaam Venemaast kui omaette kaugest tsivilisatsioonist, millel on Euroopaga juba pikad ajaloolised sidemed.

Selle kõige käegakatsutavamaks märgiks õigeusu kiriku kontekstis on Pariisi Eiffeli torni lähedusse eelmisel kümnendil püstitatud kuldsete kuplitega õigeusu kirik, mis sümboliseerib Vene maailma kohalolu läänes. Krundi kiriku ja kultuurikeskuse jaoks ostis Vene riik 73 miljoni euro eest ja selles mängis vahendajana olulist rolli ka toonane Prantsuse president Nicolas Sarkozy.²⁹ Wikileaks paljastas selle kiriku kohta juba aastate eest, et lisaks vaimulikule keskusele saab sellest usutavasti ka suur luurekeskus.³⁰

Sedalaadi imperiaalne õigeusk on nüüd ohtu sattunud, sest ühes Vene imperiaalsete unelmate kriitilise käsitlemisega läänes vaadatakse viltu ka õigeusu kiriku osale selles kontseptsioonis. Patriarh Kirilli võimalus on kirik kogu sellest kontseptsioonist lahti haakida, ent küllap tajub ta isegi, et sel juhul võib ta koos pesuveega välja visata ka lapse, sest tema kultiveeritud nn traditsioonilist õigeusu väärtusruumi on raske Vene maailma teenistuses hoida, kui selleks puudub Vene riigi tugi, ehk Vene maailma imperiaalne unistus.

Sellele lisaks maadleb Vene Õigeusu Kirik jätkuvalt vastasseisuga õigeusu kiriku sees. Sellega seoses mainis Lucian N. Leustean väljaspool Venemaad õigeusu ringkondades kõlanud mõtet võtta Vene Õigeusu Kirikult autokefaalne ehk iseseisev staatus.

See ettepanek esitati pärast seda, kui Vene Õigeusu Kirik alustas 2021. aasta detsembris Aafrikas Aleksandria patriarhaadi kõrvale oma paralleelstruktuuri loomist, märkides, et ta kavatseb Aafrikasse jääda püsivalt ja pika plaaniga.³¹ Seetõttu pole ime, et Aleksandria kirikupea võrdles Vene vägede sissetungi Ukrainasse Vene kiriku sissetungiga Aafrikasse.³²

See, nagu Hiina poliitikagi Aafrikas, on tegelikult moodsa kolonialismi vorm, mis peaks nii Aafrika kui ka lääneriigid väga ettevaatlikuks tegema.

Leusteani arvates võib see viia uue lõheni kogu kristlikus kirikus, kuhu lisaks roomakatoliiklusele, protestantlusele ja õigeusule lisandub neljanda sambana "kristlik traditsionalism", mis hõlmab nii senist Vene Õigeusu Kirikut kui ka neid, kes teda on valmis toetama. See tähendaks omakorda, et Ukraina Õigeusu Kirik asendaks Moskva patriarhaati õigeusu kiriku kanoonilises kirikukorras.³³

Ring saaks täis, sest õigeusu algus Vene alal oli ju samuti Kiievis. Selle teostumine pole muidugi kaugeltki kindel, aga fakt on, et selleks peab Ukraina kirik esmalt saama ühtseks struktuuriks. Esimesed sammud selles suunas on sõja tõttu juba astutud.

Ülestõus Ukraina ja Vene õigeusklike seas

Lähemat ja kaugemat tulevikku arvestades ongi oluline tähele panna neid protsesse, mis alates sõja algusest on nii Ukraina kui ka Vene õigeusklike seas käima lükatud. Olukord Ukraina õigeusu maastikul on viimase nädalaga muutunud rohkem kui viimase paari aasta jooksul.

Kõigepealt ei saa muidugi üle ega ümber purustustest, mis õigeusu kirikuid on tabanud. Meediasse on jõudnud pildid nii Moskva Patriarhaadile alluva kiriku kui ka iseseisva Ukraina Õigeusu Kiriku koosseisu kuuluvate kirikute hävimisest. Samamoodi on juba tulnud teateid mitmetest hukkunud vaimulikest. Teadaolevalt on iseseisva Ukraina Õigeusu Kiriku pea Epifanius, kes sarnaselt Ukraina presidendile on jätkuvalt Kiievis, Putini nn tapanimekirjas viiendal kohal.³⁴

Ukrainas toimuv on eri kirikutesse kuuluvaid vaimulikke ja õigeusklikke mingil määral liitnud. Ka Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni kuuluvaid kirikuid on kasutatud inimeste majutamiseks ning vaimulikud on organiseerinud abivajavatele inimestele toiduabi.³⁵

Selles olukorras valis ka Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku kirikupea, metropoliit Onufri poole ja pöördus sõja alguspäeval ukrainlaste poole, kutsudes Ukraina, tema armee ja inimeste eest palvetama. Ühtlasi pöördus Onufri ka otse Vladimir Putini poole, et ta sõja kohe lõpetaks, nimetades seda Piiblist tuntud vennatapuloo ainetel, kui Kain tappis kadedusest Aabeli, vennatapusõjaks.³⁶ Ka Moskva jurisdiktsiooni kuuluvad Ukraina piiskopid on Kirillile samasisulise pöördumise saatnud.³⁷

Et patriarh Kirill pole sõja vastu sõna võtnud, avaldasid 1. märtsil mitmed Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikusse kuuluvad vaimulikud videopöördumise, milles deklareerivad, et ei pea enam kirikupea Kirilli eestpalves meeles ja soovivad, et lähiajal kutsutakse kokku suur kirikukogu, mis arutaks Moskvale alluva kiriku iseseisvaks kuulutamist.³⁸ Pöördumises nõutakse ka, et Onufri lahkuks kirikujuhi ametist.³⁹

Selle põhjal on selge, et vähemalt osa vaimulikkonna hulgas ka Onufri suhtes usaldus puudub. Kogu Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku Ukraina meelsuse kohta on raske järeldust teha, sest jätkuvalt on ka venemeelseid preestreid, kes on valmis aitama agressorit. Paari päeva taguse info kohaselt on teada, et Vene kirikupea Kirill on eestpalvest välja arvatud 15 piiskopkonnas.⁴⁰ Küllap see number lähiajal kasvab. Moskvast teatati seepeale, et need piiskopkonnad on süüdi kirikulõhe tekitamises.⁴¹

Nende kõrval on ka umbes kolmsada Vene Õigeusu Kiriku enda vaimulikku nii Venemaal kui ka väljaspool Venemaad oma kirikupea poole pöördunud, nõudes, et ukrainlased peavad saama õiguse oma riigi üle ise otsustada, mitte tegema seda püssitoru ähvardusel.⁴²

Viimaks pole Vene Õigeusu Kiriku rüppe kuuluvad ilmikudki vaiki, vaid võtavad üha julgemalt sõna ja on koostanud avaldusi, milles kutsutakse üles Vene kirikupead sõja vastu sõna võtma. Üks selline algatus on pärit ka Eestist.⁴³

Olukorras, kus Vene riigi silmis valeinfo levitamine on nüüd kriminaalselt karistatav, nõuab see Venemaa elanikelt üha suuremat julgust. Raske on aga näha, et neil protestikirjadel oleks Vene kirikupeale suurt mõju. Seetõttu pole Vene Õigeusu Kiriku ladvikust sõja lõppu nõudvat sõnumit lähiajal kahjuks oodata, sest kristliku ligimesearmastuse ja inimeste elude säästmise asemel näeme, et Kirill on valinud truuduse riigivõimule.