27. mail kogunenud Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku kirikukogu otsustas kuulutada kiriku iseseisvaks ja mõistis hukka Vene Õigeusu Kiriku pea patriarh Kirilli tegevuse Vene sõjategevuse õigustamisel.

Nii maailma kui ka Eesti ajakirjandus kiirustas seepeale kohe uudist tunnustavalt vahendama, märkides, et seni Vene Õigeusu Kiriku koosseisus tegutsenud kirik on sõja tõttu otsustanud emakirikust lahku lüüa. Tegelik olukord on siiski oluliselt komplitseeritum ja Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku iseseisvusest või suurest murrangust Ukraina kirikuelus on veel vara kõneleda.

Sõja mõju Ukraina kirikuelule

Alates Vene agressiooni algusest veebruari lõpus on õigeusu kirik olnud järjepidevalt avalikkuse teravdatud tähelepanu all, sest Vene Õigeusu Kiriku kirikupea Kirill on olnud üks kindlameelsemaid Vene sõjategevuse õigustajaid.

Kirill juhindub ühtse Vene maailma ideest, mille kohaselt koondab õigeusklik ajalooline Venemaa nii tänapäevase Ukraina, Valgevene kui ka Venemaa alad, ja et see maailm on ohus, siis on Venemaa Föderatsioonil õigus seda relva abil kaitsta. See on Vene imperialistlik rahvuslus, ideoloogia, mille kõige agressiivsemat ja vägivaldsemat palet me selles sõjas näeme.

Kirilli meelest vajavad kaitset ka Ukraina õigeusklikud, kellega Moskval peab side säilima, ja selle eest on ta ka korduvalt palvetanud. Ukraina õigeusklike arvates nad aga Vene Õigeusu Kiriku ega Vene Föderatsiooni kaitset ei vaja. Sestap mõistis Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku (MPUÕK) juht, Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Onufri juba sõja alguses nii Vladimir Putini kui ka Vene agressiooni hukka.

27. mail kogunenud kirikukogu mõistis hukka ka patriarh Kirilli seisukohad. Kui Euroopa Liit pole Ungari vastuseisu tõttu patriarh Kirilli sanktsioonide alla kuuluvate isikute nimekirja lisanud, siis Ukraina parlament tegi 31. mail sellesisulise otsuse ära, keelates muu hulgas Ukraina territooriumil Kirilli jutluste edastamise raadioeetris.

Vaatamata Vene agressiooni hukkamõistule on MPUÕK alates sõja algusest olnud keerulises olukorras, sest tegemist on Venemaa kui agressori koosseisu kuuluva hiigelorganisatsiooniga. Kirikul on kokku umbes 12 000 kogudust. MPUÕK võrgustik on suur, see asub üle kogu Ukraina ja sinna kuuluvad ka kogudused, mis asuvad juba 2014. aastast okupeeritud Ida-Ukraina aladel ja Krimmi territooriumil. Kirik on küll Vene agressiooni hukka mõistnud, ent on püsinud siiski senise emakiriku – Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) – koosseisus.

See on põhjustanud Ukrainas palju kriitikat ja juba märtsi viimastel päevadel registreeriti Ukraina ülemraadas kaks eelnõud, millega soovitati MPUÕK tegevus Ukrainas lõpetada. Seda ettepanekut asus mai lõpus toetama ka 2019. aastal moodustatud iseseisev Õigeusu Kirik Ukrainas.

Ehkki MPUÕK vaimulikke on sõjas surma saanud ja kirikuhooneid on purustatud juba üle saja, on avalikkuse ette jõudnud teated preestritest, kes on Vene vägedega koostööd teinud ja neile kohalike olude kohta teavet jaganud. See on mõistagi kiriku vastast kriitikat süvendanud ja kohalikul tasandil on see mitmes piirkonnas viinud omavalitsuste otsuseni kiriku tegevus keelata.

Mitmel pool Ukrainas on kohalikud elanikud MPUÕK-i preestreid nende kogudustest ära ajanud ja kogudused üle võtnud. Samas on süvenenud juba 2019. aastal alguse saanud protsess, millega MPUÕK-i alluvuses tegutsevad kogudused lähevad üle iseseisvasse Õigeusu Kirikusse Ukrainas.

Juba sõja alguses avaldus MPUÕK-i enda preestrite seas usaldamatus kiriku metropoliidist juhi Onufri vastu ja see pole kuhugi kadunud, vaid on pigem süvenenud. Niisamuti pole kuhugi kadunud soov MPUÕK-i tegevus Ukrainas üldse lõpetada, sest see on Kremli käepikenduseks ja seetõttu julgeolekuohuks Ukrainale. Seegi soov on aina pikemaks veniva sõja tõttu üha süvenenud. See on situatsioon, milles MPUÕK otsustas 27. mail end iseseisvaks kuulutada ja sellega pealtnäha senised otsesed alluvussuhted Moskvaga katkestada.

Otsust end kiriklikult iseseisvaks kuulutada ei saa millegi muuga põhjendada, kui üha kasvava rahulolematusega nii vaimulikkonnas, kiriku liikmeskonnas kui ka Ukraina ühiskonnas laiemalt, et sõda õigustava VÕK-i koosseisu kuuluv kiriklik struktuur Ukrainas ikka veel tegutseb.

Enda iseseisvust deklareerides soovib kirik end säästa võimalikest piirangutest või koguni sulgemisest, ent millele või kellele täpselt Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik tegelikult selja pöörab ja kuidas Moskvast lahti rakendamine käib, on ebaselge, sest otsused, mis 27. mail vastu võeti ja reaktsioon, mis sellele on järgnenud, on vastuolulised.

Mida Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik õieti otsustas?

Olukorra hindamiseks tuleb pöörata põgus pilk MPUÕK-i senisele staatusele. Nii nagu Eestis, süvenesid ka Ukrainas Nõukogude Liidu lagunemise käigus soovid end kiriklikult Moskvast lahti rakendada, ent Vene Õigeusu Kirik polnud aladest, mida kirik enda omaks pidas, nõus loobuma. Ka veel praegu moodustab MPUÕK umbes kolmandiku kogu VÕK-ist ja see tähendab VÕK-ile kõige muu kõrval ka olulist finantstuge.

Et kirikut jätkuvalt Moskva küljes hoida, andis toonane VÕK-i juht, patriarh Aleksius II, 1990. aasta oktoobris kirikule "valitsemises iseseisvuse ja autonoomia". Vaatamata sellele, et kirik on oma valitsemises ehk sisemises korralduses iseseisev, on ta toonase otsuse kohaselt siiski autonoomsena ehk pooliseseisvana Vene Õigeusu Kiriku osa. VÕK-i juhtorganite otsused on MPUÕK-i jaoks siduvad ja Ukraina kirikupeale annab õnnistuse VÕK-i patriarh.

27. mail Kiievis toimunud kirikukogul otsustati heaks kiita muudatused, mis on tunnistuseks "Ukraina õigeusu kiriku täielikust sõltumatusest ja autonoomiast". Ühtlasi mõisteti hukka sõda ja viiendast käsust üleastumine ("Sa ei tohi tappa!"), deklareeriti oma mittenõustumist patriarh Kirilli seisukohtadega Ukraina sõja suhtes ja väljendati kahetsust Ukraina õigeusu ühtsuse puudumise pärast, rõhutades, et ühtsuse taastamiseks tuleb jätkata dialoogi.

Viimase seisukohaga seoses väärib esiletoomist, et kirikukogu otsuses mainiti viimaste aastate jooksul korduvalt kõlanud süüdistust, nagu oleks Ukraina olukorras süüdi Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Bartholomeosi tegevus, sest just tema andis 2019. aastal Õigeusu Kirikule Ukrainas kirikliku iseseisvuse.

MPUÕK autonoomse kirikuna on alati rõhutanud, et just nemad on ainus õigeusu maailmas tunnustatud õigeusu kirik Ukrainas. Sestap peab MPUÕK teise õigeusu kiriku eksistentsi Ukrainas jätkuvalt problemaatiliseks ja ei soovi dialoogi pidada niisama, vaid dikteerib ette tingimused, kuidas see peaks toimuma.

Ühtlasi tõi MPUÕK-i kirikukogu välja probleemkohad, mis vajavad seoses Õigeusu Kirikuga Ukrainas lahendamist. Nii näiteks viitasid nad Õigeusu Kiriku Ukrainas staatusele, mis olevat vaatamata formaalsele iseseisvusele siiski Konstantinoopoli oikumeenilisest patriarhaadist sõltuv ja oluliselt piiratum kui MPUÕK-i kui autonoomse ehk pooliseseisva kiriku oma.

Süüdistus, et Õigeusu Kirik Ukrainas on Konstantinoopoli patriarhaadi sülekoer, on viimaste aastate jooksul kõlanud nii VÕK-i kui ka Moskvaga sõbralikes suhetes olevate kirikute esindajate suust. Tõestust sellele pole. Õigeusu Kirikule Ukrainas antud kinnituskiri iseseisvuse kohta (tomos) on iseseisva kiriku kinnituskiri, mis sõltuvussuhet Konstantinoopoli patriarhaadist kuidagi ei sätesta.

Suhted Õigeusu Kiriku Ukrainas ja Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi vahel on küll sõbralikud ja tihedad, aga pole mingeid märke, et viimane kuidagi esimese tegevusse sekkuks või dikteeriks, kuidas Ukraina kirik peaks käituma. Praeguses sõjaolukorras oleks see ka lihtsalt kohatu.

MPUÕK-i seisukohast on probleeme teisigi, mis tuleb Õigeusu Kirikuga Ukrainas lahendada, enne kui mingist omavahelisest osadusest saab rääkida.

Näiteks tuleb tegeleda skismaatiliste piiskoppide pühitsusega. Need piiskopid on saanud pühitsuse enne 2019. aastat ja kuulusid enne iseseisva Õigeusu Kiriku Ukrainas sündi kas Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikusse või Ukraina Autokefaalsesse kirikusse, mille baasil iseseisev Õigeusu Kirik Ukrainas 2019. aastal loodi. Kumbki kirik polnud õigeusu maailmas tunnustatud, st nad elasid skismas ehk eraldatuses teistest õigeusu kogukondadest.

2019. aastal loodud uue kirikuga tõi Bartholomeos aga kiriku tagasi õigeusu kirikute osadusse, kuid ei MPUÕK ega VÕK pole seda tunnistada tahtnud. Nii piisaks kahe kiriku ja selle ametikandjate vahelise osaduse loomiseks tegelikult Bartholomeosi otsuste tunnustamisest, kuid selleks pole MPUÕK valmis. Selle asemel dikteeris MPUÕK, et dialoogi eelduseks Õigeusu Kirikuga Ukrainas tuleb lõpetada kirikute väidetav võõrandamine ja üleminekule sundimine Õigeusu Kiriku Ukrainas koosseisu.

Milline on MPUÕK-i kirikukogu otsuste mõju kirikuelule Ukrainas?

Mida me saame eelneva taustal MPUÕK-i otsuste kohta öelda? Kõigepealt seda, et nende otsustega ei muudetud kiriku seisundis ja vahekorras ei VÕK-i kui emakiriku ega Õigeusu Kirikuga Ukrainas mitte midagi. Nii on kirikukogu otsus tegelikult kõige puhtakujulisem "pakazuhha".

Õigeusu Kirikule Ukrainas vaatab MPUÕK jätkuvalt kui skismaatilisele väikevennale, kellega läbirääkimine eeldab samme vastaspoolelt, aga mitte ühtegi sammu MPUÕK-i poolt. Näib, et MPUÕK peab suureks sammuks juba seda, et dialoogi pidamine on üldse võimalik. See on tegelikult silmapete, sest MPUÕK-i seatud tingimustel pole dialoog niikuinii võimalik.

Eeldatavasti jääb ka Õigeusu Kirik Ukrainas oma seisukoha juurde, et MPUÕK tuleks Ukrainas üldse likvideerida ning kogudused liita nende kirikuga. MPUÕK-i otsustes peegeldub jõuetus ja suutmatus ohjata koguduste lahkumist kiriku struktuurist, ent nii nagu Vene võimud, ei osata olukorda lahendada muud moodi kui nõudmiste seadmisega, mida esitatakse dialoogi otsimisena.

Ka otsusega rõhutada MPUÕK-i iseseisvust ei ole kiriku seisundis tegelikult mitte midagi muutunud. Kirik on jätkuvalt Vene Õigeusu Kiriku osa, vaatamata sellele, et põhikirjast soovitakse viited emakirikule likvideerida.

Isegi, kui kirik sooviks end iseseisvaks ehk autokefaalseks kuulutada, peaks ta selleks saama kinnituse Konstantinoopoli patriarhilt Bartholomeoselt. See on aga praeguses olukorras mõeldamatu, sest kõigepealt on MPUÕK oikumeenilist patriarhi neis samades kirikukogu otsustes solvanud ja nimetanud teda Ukraina kiriku ühtsuse lõhkumise süüdlaseks, ent isegi kui Bartholomeos oleks Ukraina kiriku ühtsuse nimel valmis selle solvangu alla neelama, ei saa ta MPUÕK-ile soovitada muud kui kontakti asumist Õigeusu Kirikuga Ukrainas, et kaks kogukonda ajaksid ise asja korda ja kirikliku ühtsuse taastaksid.

See tähendaks aga seda, et MPUÕK-i kogudused peaksid liituma iseseisva Õigeusu Kirikuga Ukrainas, mitte vastupidi. On see tõenäoline? Vaevalt. Sellest annab märku ka tõsiasi, et nädala eest ei maininud MPUÕK-i kirikupea Onufri Bartholomeost ega teisi kirikupäid, kes on Õigeusu Kirikut Ukrainas tunnustanud, eestpalves. Sellega kinnitab ta VÕK-i positsiooni, et osadust Konstantinoopoli patriarhaadiga jätkuvalt pole.

Selleski peegeldub tegelikult soovimatus pidada dialoogi Õigeusu Kirikuga Ukrainas, sest eestpalvest arvas Onufri välja just need kirikud, mis iseseisvat Ukraina õigeusu kirikut on tunnustanud.

Ent ka Moskvalt pole MPUÕK-il iseseisvust loota, seda isegi juhul, kui kirik sellise õigeusu kirikukorra vastase sammu teeks ja seda VÕKilt küsiks. On mõeldamatu, et VÕK annaks Ukraina alad vabaks, kui kogu sõda käib Ukraina allutamise nimel. Nii on MPUÕK-il valik kuulutada end ise iseseisvaks, kuid see tooks kaasa osaduse katkemise teiste õigeusu kirikutega ehk skismasse langemise õigeusu maailmas. Sellekski pole kirik valmis ja nii rõhutati kirikukogu otsuses väga rafineeritult, et kinnitatakse otsused, mis annavad tunnistust Ukraina kiriku täielikku iseseisvusest ja autonoomiast.

Sisuliselt kinnitatakse sellega 1990. aastal VÕK-i antud laialdast autonoomiat ja seda märkis Ukraina otsuste kommentaariks ka VÕK-i välisasjade juht metropoliit Illarion. Ehkki MPUÕK-i põhikirjas kavandatakse muudatusi, kannatavad patriarh Kirill ja VÕK need ära, sest kiriku kirikuõiguslik staatus nendega tegelikult ei muutu.

Kaks asjaolu on VÕK-i ja okupeeritud aladel tegutsevaid MPUÕK-i piiskoppe siiski häirinud, nii et viimased on kirikukogu otsused kuulutanud koguni enese jaoks tühiseks.

Nimelt otsustati kaaluda, kas kirik peaks hakkama valmistama ise mürri. Mürri valmistamine on Vene traditsioonis olnud iseseisva kiriku tunnuseks ja ehkki VÕK-i ajaloos on olnud aeg, kui Kiievis on valmistatud kogu Vene kiriku mürr, on see praegusel juhul justkui märguandeks, et MPUÕK on varasemaga võrreldes iseseisvam. Oluline on kirikukogu otsuses kirjas olev viide, et seda alles hakatakse kaaluma, nii et mürri valmistamisest on vara rääkida.

Teiseks märgiks väidetavast iseseisvusest on Onufri otsus lõpetada Kirilli kui emakiriku patriarhi eestpalves nimetamine. See sümboolne akt on õigeusu maailmas suure tähendusega. Kirilli ta eestpalvest siiski välja ei arvanud, vaid mainis ta nime pikas reas, kus nimetatakse teiste iseseisvate õigeusu kirikute juhte. Mitte mainides emakirikut ja selle patriarhi, vaid ainult teiste iseseisvate kirikut päid soovis Onufri tõsta end ja oma kirikut teiste iseseisvate õigeusu kirikute sekka.

Mitme piiskopkonna piiskopid (eeskätt just Ida-Ukrainas okupeeritud aladel asuvad piiskopkondade juhid) teatasid seepeale, et nemad mainivad patriarh Kirilli jätkuvalt kui oma kirikupead. See annab märku, et isegi need Ukraina iseseisvusmeelsete meeleheaks tehtud sümboolsed sammud põrkusid Ida-Ukraina piiskopkondade vastuseisule.

Selle peale teatas Onufri, et elagu Ida-Ukraina piirkond siis seniste reeglite järgi ja pidagu Kirilli jätkuvalt eestpalves meeles. See annab ühtlasi aimu kirikus valitsevatest jõujoontest. Onufri püüab pakkuda präänikut nii iseseisvusmeelsetele kui ka Moskva-meelsetele. Olgu öeldud, et juba sõja algusnädalatel loobusid rohkem kui kümme piiskopkonda Kirilli nime üldse mainimast. See annab tunnistust, kui erinevaid vaateid MPUÕK-i vaimulike seas kohtab.

VÕK-i sinod kogunes MPUÕK-i kirikukogu otsuse järel küll erakorralisele koosolekule, aga karmisõnalisi seisukohti sinodi otsuses ei formuleeritud. MPUÕK-i kutsuti üles vaoshoitusele ja edasisi samme kooskõlastama.

Küllap on selles sõnumis ühtaegu nii näpuviibutus paari sümboolse sammu astumise pärast, millega soovitakse rõhutada kiriklikku iseseisvust ja ähvardus edasiste sammude astumise kohta. Ei ole välistatud, et ka sümboolsed sammud on tegelikult Moskvaga eelnevalt kooskõlastatud, sest Moskvast tulnud sõnumites peegeldub ka teadmine, et MPUÕK-i tegelikust iseseisvumisest pole lähitulevikus põhjust rääkida. Vastasel korral oleks reaktsioon olnud hoopis karmim.

Niisiis on õigeusu kirikute olukord Ukrainas MPUÕK-i kirikukogu järel muutunud oluliselt segasemaks ja küllap näeme lähikuudel veelgi sedalaadi huvitavaid algatusi, et Vene Õigeusu Kiriku koosseisu kuuluva Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku olukorda hullemast päästa. Selle varjus side Vene Õigeusu Kirikuga aga säilib ja nii tuleb ka kõiksugu iseseisvusdeklaratsioonidesse suhtuda ettevaatlikult.