Tamme tallu tuntud ürdiaia rajanud Heli ja Rein Viedehof on selles kaunis paigas elanud 17 aastat. Aga juba 2001. aastal asuti siin maja ehitamist ette valmistama  ja maja ei ehitatud jõele lähemale, kui lubatud. Maja kaugus jõest oli 90 meetrit, nüüd on vahemaa umbes 30 meetrit. Ja maja ei asu nõlval, vaid lauskmaal.

Jõe kaldalt ei võtnud nad puid maha, aga rohkem kui hektar kaldast läks koos puudega ja viis endaga kaasa ka puurkaevu rajamiseks kasutatud tehnika.

"Kõik kooskõlastused olid tehtud, taotletud, keskkonnaametiga, omavalitsusega. Kõik load olid olemas. Tuldi, pandi puurmasin paika ja hakati puurima. Umbes pool tundi jõuti puurimist teha, kui toimus maalihe," rääkis Rein Viedehof.

Viedehof ütles, et kaks puurmasinal töötanud meest pääsesid napilt.

"Oleme püüdnud siin elada loodusega kooskõlas, ei ole puid maha võtnud. Mets kasvab kalda peal. Need tammed ja kõik olid tegelikult majaga samas tasapinnas ja samal kõrgusel. Kui seda vaadata, siis on see ju katastroof, mida muidu televiisorist näed," lausus ta.

Pererahval on mure, mis saab edasi. Kas maa variseb veel ainult nii palju, kui näitavad praod, või on seal üldse ohtlik elada.

Tartu Ülikooli geoloogid tulid maalihet uurima, sest neile on see unikaalne sündmus.

"Päris nii suurt ei ole viimastel aastatel olnud. Natuke sarnane oli 2005. aasta lõpus Sauga silla ääres. See oli natuke alla hektari, see on siin rohkem kui hektar. Majale praeguste arusaamade järgi ohtu ei ole otseselt. Aga näete ise, kasvuhoone on otsapidi õhus," lausus geoloog Marko Kohv.

Kohv ütles, et maalihkeid on tegelikult igal pool jõgede ääres, aga oluliselt väiksemad, kui need on olnud Pärnumaal. Põhjus on Pärnumaa nõrgas savipinnases.

"Kui siin kaevata, siis mõnes kohas on maapind nagu hambapasta konsistentsiga. Nii pehme pinnas. Kui see puruneb, siis purunebki suurel skaalal. Näiteks Eestis oli suur arutelu, kas kaldale võib ehitada või mitte. See on üks näide, miks peavad olema kaldakaitsevööndid," nentis Kohv.