Õiguskantsler: kellaajaline piirang ei teeni eesmärki

Õiguskantsleri hinnangul ei ole kellaajaline piirang avalikus siseruumis ürituste korraldamisel vältimatult vajalik nakkuse leviku pidurdamiseks, et haiglate töövõimet tagada. Seejuures lähtub piirang möödunud aasta epidemioloogilisest olukorrast ning kaaluda tuleks ka alternatiive.
Õiguskantsleri büroo poole pöördus ettevõtja, kes on sattunud valitsuse meelelahutusasutustele kehtestatud kellaajalise piirangu tõttu raskesse olukorda.
Õiguskantsler leidis tänavu 14. jaanuaril ettevõtjale saadetud vastuses, et tol ajahetkel polnud haiglaravi vajadus alates piirangu kehtestamisest märgatavalt suurenenud ja kellaajaliste piirangute kohta toodud põhjendused enam asjakohased.
"Korralduse seletuskirjas esitatud põhjendustest ei selgu, kuidas just kellaajaline piirang mainitud eesmärgi täitmisele kaasa aitab," seisab õiguskantsleri büroo kirjas ettevõtjale.
Valitsus on piirangu kehtestamisel lähtunud eeldusest, et hilisel ajal on nakkusrisk suurem, kuid ei ole arvesse võtnud seda, et nakkusrisk sõltub asjaoludest, mis ei olene kellaajast, nagu koos viibivate inimeste vastuvõtlikkus nakkusele, inimeste vahelise kokkupuute viis, kestuses ja keskkond.
Ühtlasi pole valitsus selgitanud, miks pole võimalik kontakte vähendada ettevõtjaid vähem koormavate meetmetega, nagu ruumi täitumuse piirangud või suurem hajutatus.
Kellaajalised tegutsemispiirangud piiravad põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabadust ning need peavad olema soovitud eesmärgiga proportsionaalsed.
"Seega peab korraldusest selguma üksikasjalik põhjendus, miks on piirang kehtestatud, ning piirang ise peab olema eesmärgi saavutamiseks vajalik, sobiv ja mõõdupärane," seisab kirjas.
Praegu kehtiv piirang kehtestati mullu novembris ning lähtub toonasest epidemioloogilisest olukorrast. Õiguskantsler märgib, et epidemioloogiline olukord on vahepeal märkimisväärselt muutunud ning piirangu kehtestamisel kirjeldatud haigestumise ja haiglaravi prognoos ei realiseerunud.
Kellaajalise piirangu kehtestamisel on lähtutud juhukontaktide võimalusest, kuid pole uuringutega põhjendatud, kui tõhusad on kellaajalised piirangud kontaktide vähendamisel.
Õiguskantsleri hinnangul peab piirangute puhul lähtuma vaid epidemioloogilisest olukorrast, et tagada haiglate töövõime, ja muud argumendid pole piirangute tühistamist arutades eesmärgipärased.
Ühtlasi ei ole analüüsitud kellaajalise piirangu majanduslikku mõju ega kehtestatud meetmeid majandusliku mõju leevendamiseks.
"Kui ettevõtja on piirangute tõttu kandnud kahju, seda pole hüvitatud toetusmeetmetega ning see on ettevõtja hinnangul õigusvastane, on ettevõtjal võimalik pöörduda kohtusse ja nõuda õigusvastase või õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist," seisab kirjas.
Toimetaja: Barbara Oja