Ööpäevad bussis, seismised piiripunktides ja tuhandete kilomeetrite läbimine väikeste lastega, nii näeb praegu välja väga paljude ukrainlaste elu. Kõik ootavad kannatlikult, hea et on, kuhu minna.

"Me ei tea midagi. Me ei tea, millal me võiksime tagasi minna, kas see tulistamine jõuab meieni või mitte," ütles sõjapõgenik Mariia Savchuk.

"Meie jaoks on tähtis olla koos. See on parem, kui jääda sinna, kus me võime kõik kaotada ja ei tea, kas jääme ellu või mitte või mis edasi saab. Iga hetk võivad seal alata tapatalgud, väga hirmus on seal olla," rääkis Halyna Savchuk.

Mariia väikse Platoni ja tütar Polinaga ning tema mehe vennanaine Halyna koos poja Romaniga tegid kiire otsuse ja pakkisid kogu elu paari kotti, kui selgus, et nad mahuvad Läti-Eesti evakuatsioonibussile. Nende abikaasadest vennad töötavad Eesti ehitusettevõttes. Bussis on koos lootus ja äng.

Halyna abikaasa on terviseprobleemiga haiglasse sattunud, Maria abikaasa Roman on perel aga Riia bussijaamas vastas.

Räägime Savchukkidega mõned päevad hiljem juba Viimsis, neid on aidanud hakkama saada siinne vald ja meeste tööandja. Nüüdseks on pere leidnud üürikorteri Lasnamäel ja tundnud eestlaste suurt tuge hädavajalike asjade leidmisel. Mariia on unistanud mere äärde tulekust, kindlasti mitte aga sellisel põhjusel.

"Väga ilus! Siin on meri, aga külm on, ootame, et läheks soojemaks," ütles Mariia.

"Olime alguses šokis. Siis hakkasime mõtlema, mida teha, kas mina lähen nende juurde või püüame kuidagi neid siia saada. Mõtlesime, kuidas siin hakkama saada, on vaja ju elukohta ja lastele asju. Nüüd kõik aitavad meid, kes kuidas, kes asjadega, kes rahaga, seni midagi keerulist ei ole olnud," rääkis Eestis töötav Roman Savchuk.

"Kõige olulisem on, et siin ei ole sõda. Hingel on kergem," lausus Halyna.