2015. aasta Euroopa pagulaskriisi ajal lõid mõned meie poliitikud Eestist võõrapelgliku ja pagulasvaenuliku riigi kuvandi. Kaardi peal pandi Eesti kohale nööpnõel sildiga, mis teatas, et siin võõraid ei sallita.

Nüüd oleme saanud võimaluse vigade paranduseks. Üsna kiirelt jõudsime järeldusele, et mahutame 2000 sõjapõgeniku asemel vähemalt 10 000. Veel kiiremini võttis valitsus vastu korralduse, mis võimaldab sõjavankri eest pakku tulnud ukrainlastel taotleda Eestis elamisluba ühe päevaga. See omakorda annab sõjapõgenikele hulgaliselt võimalusi, millest tähtsaim on ehk eestlastega samadel alustel tööle saamine.

Seni said tööandjad ukrainlasi tööle võtta lühiajalise töötamise regulatsiooni alusel, mis tähendas, et pea kõigil töökohtadel tuli maksta vähemalt Eesti keskmist palka. Oluliselt enam, kui paljudel töökohtadel reaalselt makstakse.

Kui vaadata aga laiemat pilti, siis ei ole ju tegelikult küsimus selles, kas siia sõjapakku tulnud naised peavad ilmtingimata hakkama endale kohe elatist teenima. Rahast olulisem on fakt, et tegutsemine kui selline on sageli ainuke võimalus, mis aitab inimesel raske kriisi üle elada. Lihtsalt öeldes takistab üle ja hulluks mõtlemast.

Seda on siia saabunud põgenikud ka juba väljendanud, öeldes, et nad on nõus tegema ükskõik millist tööd, peaasi, et midagi oleks teha.

Kõige ehedama näite tegutsemisvajadusest leiame aga selle nädala algusest, kui Eestisse saabus 51-aastane ukrainlanna Niina.

Naine tuli siia Moskva külje alt väikesest Žukovi linnakesest, kus ta teenis tehasetöölisena mõnesaja dollari suurust kuupalka. Sõja puhkedes ei saanud ta enam tuntud radu mööda kodumaale naasta. Nii tuli tal võtta ette enam kui 700 kilomeetri pikkune psühholoogiliselt pingestatud retk Pihkva oblastisse ja sealt edasi Petseris asuvasse Kunitšina Gora piiripunkti.

Niina Ukrainas elavad tütred olid andnud emale üksikasjalikud käitumisjuhised. Tähtsaim neist see, et mobiilist tuleb hävitada kõik, mis võiks reeta, et naisel on üleüldse mingi teadmine kodumaal toimuvast sõjast. Vene poole piiripunktis toimuski oodatud psühhoterror, tema telefon võeti äri ning naine külvati üle küsimustega. Niina vaid nuttis.

Lõpuks jõudis ta Koidula piiripunkt, kust ta toimetati edasi Tartus asuvasse naiste varjupaika. Seal sai üsna pea selgeks, et Niina soov on jõuda sõjahaardes kodumaale, tagasi oma pere juurde. Nii jõudiski vaikse olekuga ukraina naine Võrus asuvasse heategevuskeskusesse Saagu Parem, kus tal oli lootus saada bussile, mis läheb Poola-Ukraina piirile põgenikke tooma. Sama keskus tõi muide kohe sõja alguspäevil ära kaks suurt bussitäit sõjapõgenikke ning on võtnud enda peale pagulaste abistamise kohalikul tasandil.

Keskusesse jõudnud reisivintsutustest räsitud Niina ei heitnud aga magama, vaid haaras hoopis lapi ja harja. Ta koristas ennastsalgavalt poole ööni ja asus seejärel keskuse rahvale vareenikuid küpsetama. "Ta meisterdas meile imetabaselt maitsva söögi natukesest nisujahust, kartulitest ja sibulast," kiitis keskuse juht, kes jõudis Niinaga mõne tunni jooksul saada lähedasemaks kui paljude teistega, kes tema juurest läbi käivad.

Esmaspäeva õhtul startiski Niina kaasreisijana kodumaa suunas. Eestist Ukraina piirile jõudmine oli teekonna lihtsaim osa. Kuidas plaanis naine jõuda Ukraina piirilt oma 27- ja 28-aastase tütre, väikeste lastelaste ja 87-aastase ema juurde, seda ei teadnud ta isegi. Ainult nuttis. Aga minna tuleb, sest perekond on kogu maailm ja sellisel ajal tuleb olla oma maailmaga. Perekonna meespere, tavaelus politseinikud, on mõistagi rindel.

Teisipäeva õhtul saime sõnumi, et Niina jõudis mitme Ukraina poolel küüti pakkunud autojuhi ja saatuse soosingul kodulinna, Kiievist kolmesaja viiekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Hmelnõtskõi oblastisse.

Hingasime kõik kergendatult. See vapper naine tuli, et jätta endast oluline õppetund. Ootaja aeg on teadagi pikk. Millegagi, ükskõik millega ametis olemine oli Niina jaoks päästerõngas. Nii said pingelistest minutitest tunnid ja tundidest uus päev. Uni on sellisel ajal nagunii heitlik ja rahutu.

Niisiis on äärmiselt oluline, et Eestisse vastu võetud põgenikud ei jääks nelja seina vahele üksi. Kui neile ei leidugi parasjagu tööd, saame hea seista selle eest, et kaasata neid näiteks vabatahtlikku tegevusse.

Eesti on ju vabaühenduste ja vabatahtlikkuse maa, isegi korra valvamine ja tulekahjudele reageerimine käib meil märkimisväärselt suures ja olulises osas vabatahtlikkuse alusel, lihtsamatest ametitest rääkimata. Niisiis on suur roll mängida kohalikel MTÜ-del, millel on võimalik märgata ja kaasata, kanda hoolt, et inimesed ei jääks oma kohutavate muremõtetega üksi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.