Eelmisel suvel tutvustas Euroopa Komisjon uusi kliimameetmeid, mis näevad muuhulgas ette, et 2035. aastast alates ei tohi Euroopa Liidus müüa enam ühtegi sisepõlemismootoriga sõidukit. Täielikult peavad need meie teedelt kaduma aastaks 2050.

Paljud autotootjad on lubanud aga kogu rivi elektrifitseerida juba käesoleva kümnendi jooksul ning uusi elektriautosid lisandub juurde kiiremini, kui suudame järge pidada. Ühest küljest on see ju suurepärane, sest tarbijatel on rohkem valikuvõimalusi, kuid samal ajal tekib küsimus, kas kiiresti turule paisatud autod on ikka piisavalt kvaliteetsed?

Elektriautode puhul on alati esimene küsimus, mis on konkreetse mudeli sõiduulatus. See on väga oluline teema, kuni laadimispunkte pole sama laialdaselt kui kütusetanklaid ning reaalne sõiduulatus endiselt väiksem kui müügiplatsil lubatakse. Paraku tundub, et sõiduulatus ongi ainus mõõdupuu, mille alusel elektriautot valitakse, unustades seejuures auto muud omadused.

Ei kujuta ette, et sarnast arutelu peetaks näiteks mobiiltelefoni või sülearvuti üle: minu oma parem kui sinu oma, sest aku peab vastu tund aega kauem. Akumahu asemel räägitakse hoopis seadme mälust, ekraani selgusest, kaamera kvaliteedist, rakenduste ühilduvusest, protsessori kiirusest ja muudest omadustest. Kuid mis kasu on meil 800 km sõiduulatusega elektriautost, kui see on ebaturvaline ja laguneb kohe peale garantiiaja lõppu?

Praegu on turul juba arvestatav valik erinevaid elektriautosid, kompaktsetest sõiduautodest linnamaasturiteni – mõned neist on päris head, teised vajaksid veel edasist arendustööd.

Seda, et elektriautode kvaliteet kõigub seinast-seina, näitavad ka erinevad tarbijauuringud. Kui kohati on probleemiks ehituskvaliteet, siis ühe uuringu järgi veab paljudel alt hoopis tarkvara ning lisavarustuse funktsioonid, mis muudavad auto kasutamise keerulisemaks ning tekitavad tüütuid tõrkeid. Ühel juhul tuvastati rohkem kui 20 tehnilist probleemi, mis puudutasid näiteks mitte töötavat navigatsioonisüsteemi, hanguvat tagavaatekaamerat ja ekraani ja katkendlikult töötavat võtmevaba süsteemi.

Seetõttu peavad uuringus osalejad elektrilisi linnamaastureid kõige ebausaldusväärsemateks sõidukitüüpideks. Reaalsuses peaksid elektriautod olema sisepõlemismootoriga võrreldes aga hoopis töökindlamad, sest liikuvaid osi on neil kordades vähem. Mõned puudused võiks elektrisõidukitele isegi andeks anda, sest elektriautode tootmisajalugu ei ole kuigi pikk, kuid lõputult ei saa kvaliteedilt järeleandmisi teha. 

Eelnevast võib jääda mulje justkui on elektriautodel rohkem puuduseid kui tugevaid külgi, ometi see nii ei ole ning ka minu järgmine auto sõidab kindlasti elektrimootori jõul. Isegi kui elektriauto ostuhind paneb paljud huvilised kahtlema, kompenseerib suurema alginvesteeringu tunduvalt madalamad sõidu- ja hoolduskulud, rääkimata vähenenud heitgaasidest ja linnamürast ning puhtamast südametunnistusest.

Seetõttu toob hea ja vastupidav elektriauto endaga kindlasti rohkem rõõme kui muresid. Kuid jääb küsimus, et milline siis on hea elektriauto.

Hea elektriauto on ennekõike usaldusväärne. Nagu bensiini- või diiselauto valikul vaadatakse lisaks kütusekulule ka teisi olulisi näitajaid, on ka elektriauto sõiduulatus vaid üks osa tervikpildist. Et tervikpilti paremini hoomata, peab elektriautode teemaline arutelu nihkuma sõiduulatuselt ka kõigele muule olulisele, sest mõningal juhul võib väiksema sõiduulatusega lihtne elektriauto osutuda oluliselt paremaks valikuks kui suurt sõiduulatust lubav premium-segmendi sõiduk.

Elektriauto ostuotsus on tarbijatele niigi keeruline ja kahtlemata suur samm, mis nõuab olulisi muutusi kasutusharjumustes ja rohkem planeerimist kui bensiini või diiselauto puhul. Et autoostja selle otsuse teeks, peab elektriauto pakkuma eeskätt usaldusväärsust. Tuues fookusesse kvaliteedi saame vähemalt loota, et praegu valiku ees olijad oskavad teha paremini kaalutletud otsuse.