Immanentse kriitika sisuks on kritiseeritava sotsiaalse nähtuse toimeloogikaid puudutavate väärtuste või normide või praktikate üksteist võimestavate vastuolude paljastamine eesmärgiga muuta midagi paremaks, hoidudes samal ajal uutest konfliktidest.¹

Sestap ongi siinse essee eesmärk näidata, kuidas kiirusepiirangu eiramise, kui ühe levinud ühiskondlik praktika kriitiline mõtestamine, võimaldab selgemini mõista nii olemasolevat kui luua tingimused muutusteks. Essee eesmärk ei ole normatiivne, see ei kuuluta tõde ega ütle, kuidas keegi käituma peaks.

Alustuseks selgitan internse, eksternse ja immanentse kriitika erisusi; seejärel analüüsin kiiruseküsimust immanentse kriitika perspektiivist ja siis aitan siinse essee kriitikuid.

Internne, eksternne ja immanentne kriitika

Igapäevases kõnepruugis on kriitika sageli negatiivse konnotatsiooniga ning vääriks ehk eraldi kriitilist analüüsi, kuid see jääb esialgu kõrvale. Siin tegelen kriitika võimaluste süsteemsema mõtestamisega, mis ei ole ajaraisk, vaid juhatab kvalitatiivselt asjakohasemate praktikateni.

Sotsiaalkriitikaks tundub olevat kaks võimalust. Ühel juhul tuleb leida mingi (moraalne) argument sotsiaalse probleemi lahendamise õigustamiseks ning siis see argument realiseerida. Sellisel juhul on tegemist n-ö eksternse kriitikaga.

Teisel juhul ei ole sotsiaalse probleemiga tegelemiseks vaja otsida välist argumenti, sest ei eeldata, et on olemas mingi sellest sotsiaalset probleemist eraldiseisev normatiivne tõde. Sotsiaalse probleemiga tuleb tegeleda osaliste poolt tunnustatud põhimõtete kaudu. Sellisel juhul on tegemist kommunitaarse või internse kriitikaga.

Kuid on olemas ka kolmas võimalus: immanentne kriitika.² Viimase puhul on tegemist sotsiaalkriitikaga, mis võtab arvesse nii sotsiaalset praktikat loovat käitumist kui osaliste teadlikkust standarditest, millega vastuollu minnakse. Immanentse kriitika eesmärk on standarditega vastuolus olevate praktikate ümberkujundamine.³

Immanentse kriitika väljakutseks on demonstreerida sotsiaalprobleemi konstitueerivaid mehhanisme; siin ei tegeleta pelgalt sotsiaalse praktika ja normi vastavuse küsimusega hälbiva praktika aspektist, vaid küsitakse ka normi vastavusest reaalsusele.

Kui internse kriitika püüdluseks on normi ja praktika harmoonia taastamine, siis immanentne kriitika püüdleb uue kvaliteedi poole. Ei keskenduta normile endale (nii nagu internse kriitika puhul), vaid eeldatakse erinevaid vaateid nii normile kui selle suhtele reaalsusega.

Immanentne kriitika eeldab, et standardeid kehtestav kontekst on samuti vastuoluline ning tegu on süsteemse probleemiga, milles peituvate pingete või konfliktide selgitamine avab mõistmise ja dialoogi kaudu võimaluse asjakohaste muutuste esilekutsumiseks.⁴

Eksternse kriitika näitena sobib Allar Jõksi rohepööret puudutav artikkel⁵, kus rohepöördele pööratakse tähelepanu peamiselt kahest välisest aspektist: kui palju see maksab ja "millised raamid ja nõuded seab põhiseadus rohepöördele".

Artiklis rohepööret ennast eksplitsiitselt kahtluse alla ei seata, kuid selleni liikumise teed või kasutatavad vahendid ei tundu õiged olevat. Majandusloogikate ja põhiseaduslike printsiipide asjakohasust rohepöörde kontekstis kahtluse alla ei seata. Need tunduvad olevat midagi aksiomaatilist.

Internse kriitika näiteid võib igaüks leida meediast. Näiteks leidub hulgaliselt arvamusi, kus karistuste karmistamisega püütakse lahendada mõnd sotsiaalse käitumise probleemi. See tähendab, et sotsiaalse praktika muutusteks arvatakse karistamine olevat õige vahend - osalised karistamist vahendina iseenesest ei vaidlust -, kuid seda vahendit tuleb lihtsalt "tuunida" ehk karistusi tuleks karmistada.

Nii eksternne kui ka internne kriitika võivad analüüsivahendina olla teatud juhtudel sobilikud, kuid sotsiaalsete praktikate asjakohastamise kontekstis juhatavad mõlemad nullsummamängu, mille kasulikkus ühiskondliku elu korraldamisel on üsna kaheldav.

Vastanduste, võitjate ja kaotajate kujutamine on jätkusuutliku ühiskonna kujunemisel tõketeks, mida tuleb ületama hakata.

Immanentne kriitika, selle pooldajate arvates ja ülal põgusalt puudutatud argumentidele tuginedes, püüab ületada eksternse ja internse kriitika puudused ning mõista süsteemseid vastuolusid, mille ümbermõtestamine juhataks positiivsete kvalitatiivsete muutusteni.

Kiiruseküsimus ei pea tingimata konflikti tähistama

Transpordiameti 2020. aasta kohta vahendatud andmetel "sõidab linnades ja asulates lubatud suurima kiiruse piires 56% (2019. aastal 54%) juhtidest.⁶" Niisiis on normi (piirkiirus) ja igapäevase (liiklus)praktika suhe üsna problemaatiline ning sellega tegelemiseks oleks kasulik kaaluda paljusid ideid. Siin kasutan immanentse kriitika võimalusi.

Alustuseks on vajalik mõista, kas normi ja praktika erisus on üldse olemas. Ülalviidatud andmetel kiirusepiirangu ja sellest kinnipidamise ebakõlas suurt kahtlust ei ole. Lahenduseks aga ei piisa internsest kriitikast ehk normi ja praktika konflikti olemasolu demonstreerimisest ning normi üldise vajalikkuse tõdemisest.

Nii norm (piirkiirus) kui ka sellest kinnipidamine ei ole midagi enne ega etteantut, vaid omavahelises relatsioonilises suhtes. On ju keeruline kujutleda kiirusepiirangu eiramist, kui piirangut ei ole. Enamgi. Kiirusepiirang teeb kiiruseületamise võimalikuks ning - sõnastades provokatiivselt -, kutsub selle esile.

Tõsi, viimane ei ole ainus põhjus normi eiramiseks. Näiteks võib oletada, sest asjakohaseid andmeid ei ole saadaval, et vähemalt mõned autojuhid ületavad piirkiirust põhjusel, et nad ei soovi hilineda (n-ö korralikud inimesed) või tahavad kokkulepetest kinni pidada (n-ö sõnapidajad).

Paradoksaalselt aga teeb just kiirusepiirang võimalikuks nii (aja) planeerimise kui (ajaliste) kokkulepete sõlmimise. Piiranguteta ühiskonnas on kohalejõudmine loterii, sest on võimatu adekvaatselt ennustada teiste liiklejate käitumist.

Niisiis on piirangud üldiselt vajalikud, kuid need mõjutavad vältimatult ka praktikaid. Liikleja seisukohast ebaadekvaatne piirang on sissejuhatuseks normi rikkumisele. Lisaks normi kehtestajale ja normi subjektile on liikluskorralduses veel hulgaliselt osalisi, kel kõigil võivad olla teatud erinevad vaated nii normile endale kui selle rakendamise praktikatele.

Immanentne kriitika otsib lisaks normi ja praktika konfliktile ka süsteemseid vastuolusid, mis võiks juhatada positiivsete muutusteni praktikas. Siin tuleb mängu üks immanentse kriitika võimekuse tugitala: immanentne kriitika tegeleb ühiskondlike praktikate, mitte üksiku Anu või Tõnu praktikatega.

Ühiskondlikke praktikaid kujundavad muuhulgas näiteks püüdlus hästikorrastatud ühiskonna poole ning reeglid ja normid on korrastamisel vajalikeks vahenditekst. Samal ajal domineerib majandusloogikaid rõhutav ja esiletõstev igapäevakäitumine nii valitsemispraktikates kui ka individuaalses käitumises

Põhimõtted nagu "kes palju teeb, see palju jõuab" või "vara üles, hilja voodi, …" ja erinevate edetabelite-mõõdikute paraad loovad peaaegu paratamatult tingimused, kus piirkiirusele võidakse anda tegusa inimese takistaja tähendus (olgugi, et seda tingimata nii ei sõnastata).

Kui selline tähendus saab igapäevaseid heakskiidu kinnitusakte kõike ühiskonnakihte läbivate näidete kaudu, siis võib muutuseid esile kutsuda olla keeruline. Ei ole ju haruldased olukorrad, kui piirkiirust eiravas ühtses liiklusvoos veereb mööda meedia vahendusel tuttav riigivalitsemisele lähedalseisev isik või näiteks politseivärvides sõiduk.

Nüüd, mil esialgseid tõendeid nii normi-praktika kui ka süsteemsetest vastuoludest on piisavalt, juhatavad need ka võimalike lahendusteni. Ja neid lahendusi on palju, kuid kõnealuse konflikti ulatusele (umbes pooled juhtidest ei pea piirkiirusest kinni) ja institutsionaalsele kontekstile (surved edukaks olemiseks ja kiirustamiseks) mõeldes, on üks võimalus muuta nii perspektiivi kui objekti.

Tõsi, ilmselt oleks endiselt kasulik tegeleda ka nii normide asjakohastamisega kui praktikatega (sh ennetus, jms), kuid tõsiseltvõetava muutuse esilekutsumiseks võib sellest jääda väheks ning see võib võtta väga kaua aega.

Perspektiivi muutmise näiteid teistest valdkondadest on palju. John F. Kennedy võttis eesmärgiks saata inimene Kuule kümnendi lõpuks⁷, mitte arutleda selle üle, kas, millal ja kuidas kosmosesse minna ning see on perspektiivi muutuste demonstreerimisel üks levinud näidetest. Argisema näitena võib vist tõdeda, et mõnikord on põhimõtteliste muudatuste esilekutsumiseks kasulik vahetada operatsioonisüsteemi, mitte laveerida erinevate äppide vahel.

Objekti vahetamine ei ole vähem tähtis perspektiivi vahetamisest. Selle asemel, et öelda teistele, mida tegema peab või kiruda viletsaid norme, võib ju ise tasapisi liikuma hakata.

Siin peitubki vihje praktikate muutmiseks tingimuste loomisel ja selle sõnastasin essee esimeses lauses: "50 km/h on alampiir, sest see on vähim, mida turvalisuse heaks teha saan."

Ühelt poolt võib eeldada, et arvamust ülempiirist toidab liiklusseaduse sõnastus lubatud sõidukiirusest ("Suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis"⁸).

Teisalt, veidi järele mõeldes, on raske vaielda, et selline sõnastus on lihtsalt õigusaktis kasutatav stiil ja ühiskonna turvalisuse aspektist on kiiruse reguleerimise eesmärgiks "suurendada kõigi liiklejate, aga eelkõige jalakäijate ja sõitjate liiklusohutust⁹".

Nii nagu essee alguses lubasin, olen kaugel sellest, et öelda kellelegi, kuidas tuleb käituda või õhutada arutelu piirkiiruse vms normi muutmiseks. Ajaloost on hästi teada, mida juhiste andmine endaga kaasa võib tuua.

Sestap piirdungi immanentse kriitika kui mõtteviisi demonstreerimisega ning mõistan kriitikat kui praktikat, st keskendun iseenda praktikatele.¹⁰ Ja kui juhtumisi on selliseid palju, siis võibki toimuda muutus, kus kaotajaid ei ole ning võitjad on nii valitsejad, kelle säraval juhtimisel kõik aset leidis kui valitsetavad, sest on põhjust sõna pidada ja kokkuleppeid sõlmida.

Kokkuvõte asemel: edasi

Suures osas saab nõustuda nii Noam Chomsky kui ka Thomas Hobbsesiga. Chomskylt teame, et (võimule) tõe rääkimisest ei ole mingit mõtet¹¹ muuhulgas põhjusel, et adressaat teab tõde isegi ja Thomas Hobbesilt¹², et normide eesmärk ei ole piirata inimeste vaba liikumist, vaid suunata ja hoida neid sellises liikumises, et nad endale oma hoogsates püüdlustes, läbematuses või ettevaatamatuses viga ei teeks, sest piirete eesmärk ei ole rändaja takistamine, vaid rajal hoidmine.

Nii ei olegi tingimata vaja kellelegi-millelegi etteheiteid teha või näidata, kui "valesti" midagi on ja selliselt luua võitjate-kaotajate duaalsus ehk nullsummamäng. Kui kuulata, mõelda ja tasapisi liikuma hakata, võib juhtuda suuri asju.

Võib küll vaielda selle üle, mis on ikkagi need faktorid, mis teevad ühe ühiskonna teisest edukamaks, kuid raske on vaielda selle üle, et väheedukaid ühiskondi iseloomustab madal õpivõime. Siinne essee võib kellegi arvates näiteks olla viletsas stiilis, puuduliku argumentatsiooniga, realiseerimatute mõttekäikudega, vms, kuid see on vähim, mida teha sain.