Harri Tiido: Musta Mandri riigipöördehooaeg
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Aafrikat tabanud riigipöörete laine. Musta Mandri viimase aja riigipöörete puhul on olnud huvitav jälgida, et mitmel korral on riigipööret toetanud elanikud tulnud tänavaile Venemaa lippude ja Venemaad toetavate loosungite all, märgib Tiido.
Kuigi meie tähelepanu on juba pikka aega keskendunud Ukrainale ja sealse sõja kontekstis toimuvale, jätkub elu ka mujal maailmas. Seekord tuleb juttu sellest, mis Aafrikas toimub. Ukraina kontekstis märgin kohe ära, et kui ÜRO-s hääletati Venemaa sõda hukka mõistva resolutsiooni poolt, siis oli Venemaaga ühes paadis vaid üks Musta Mandri riik, Eritrea.
Lõuna-Aafrika Vabariik näitas mõni aeg hiljem, et Moskval on Aafrikas ka aktiivseid toetajaid. Nimelt pakkus Lõuna-Aafrika ÜRO-s alternatiivse resolutsiooni Ukraina humanitaarabi osas. Ülejäänud riikide enamuse poolt toetatuga võrreldes ei sisaldunud selles mingit viidet Venemaale.
Seda resoteksti propageeris aktiivselt ka Venemaa esindus ÜRO-s. Lõuna-Aafrika Vabariigi president Cyril Ramaphosa süüdistas aga Ukraina sõja alustamises NATO-t ja teatas, et hakkab kõigiti vastu üleskutsetele Venemaad sõja eest hukka mõista.
Aafrika mõju ÜRO-s ei tasu alahinnata. Musta Mandri riike on maailmaorganisatsioonis 54 ehk umbes 28 protsenti. Ja Ukraina sõja teemalise resolutsiooni hääletamisel oli enamus, 28 riiki Ukraina poolel. 17 riiki jäid erapooletuks ja kaheksa ei osalenud üldse.
Üldiselt oli jagunemine loogiline. Ukraina toetajad olid läänemeelsed demokraatiad, kuigi olid ka mõned mittedemokraatiad ja värddemokraatiad. Kõigil neil on erinevates vormides sõjalised sidemed läänega, sõjaväebaasidest kuni ühise võitluseni islamistide vastu.
Erapooletud ja mittehääletanud riigid on aga kõik autoritaarsed režiimid või hübriidvalitsused. Neist osadel on tihedad sidemed Venemaaga. Oli ka erandeid, kuid nende lahtirääkimisega läheks lugu pikaks.
Niipaljukest siinkohal Ukraina sõja ja Aafrika seostest. Lisada võib tõiga, et vähemalt Põhja-Aafrika riikidele on sõda ka võimalik põhjus näljahäda tekkeks. Ukraina on maailma üks suurimaid teravilja eksportijaid ja Põhja-Aafrikasse tulid nisulaevad just Ukrainast.
Osadel aafriklastel on seega eluline huvi Ukrainas toimuva vastu. Teadupärast tegelevat sõjaväljal muidu kiduravõitu Vene sõjaväelased praegu ka kombainide ja traktorite hävitamisega, et takistada riigi põllumajandustegevuse jätkumist. Aga noh, see on moskoovia rändhordidele üldiselt omane käitumine.
Kuid Aafrika jutt tuleneb tegelikult seal viimasel paaril aastal toimunud arengutest. Meil on enim olnud juttu Malist seoses meie kaitseväelaste osalemisega sealses prantslaste operatsioonis.
Mõneti ongi jutt seotud just selle piirkonnaga ehk Saheli regiooniga Sahara kõrbe lõunapiiril. See kant on muuhulgas kurikuulus kui üks Ladina-Ameerika kokaiini Euroopasse viimise tee ja ka migratsiooni kiirtee. Kuid üldistan pilti veel pisut. Nimelt räägitakse juba mõnda aega Aafrikat tabanud uuest riigipöörete lainest. Viimase aastaga on toimunud riigipöördeid rohkem kui isegi möödunud sajandi kuuekümnendatel, mil jõuga võimu vahetamine oli Mustal Mandril üpris levinud tava.
Kui statistikat vaadata, siis oli tol kümnendil jõuga võimuvahetuse katseid 41, neist 26 olid edukad. Järgmisel kümnendeil oli katseid 42, 1980. aastatel 39 ja 1990. aastatel sama palju. Praeguse aastatuhande esimesel kümnendil riigipöördekatsete arv kahanes. Siis läks asi käest ära.
Viimase kahe aastaga võtsid sõjaväelased võimu kuues riigis, veel kolm katset aga nurjusid. Viis riigipööret langeb Saheli piirkonnale Aafrikas, konkreetselt Burkina Faso, Guinea, Mali, Sudaan ja Tšaad.
Mõneti olla tegemist doominoefektiga. Kui ühes riigis toimub riigipööre, siis naabrite juures võib see anda halba eeskuju, mida kiputakse järgima. Pisut kummaline on ka asjaolu, et tihti tervitab elanikkond sõjaväelastest võimuvõtjaid. Lootes ilmselt, et nüüd läheb kõik teisiti ja paremini. Aga ei lähe ja küpseb pinnas järgmiseks võimuvahetuseks.
Mõned vaatlejad märgivad, et selline sõjaväelise diktatuuri eelistamine demokraatiale on märk sellest, et Mustal Mandril on demokraatia nurjunud. Majanduskriiside, julgeolekuprobleemide ja eriti valitsuse korrumpeerumise põhjuseid nähakse just demokraatias. Ja usk sellesse kaob. Nagu keegi probleemi olemuse lühidalt kokku võttis: näljased inimesed ei saa demokraatiat süüa.
Aafrika viimase aja riigipöörete puhul on olnud huvitav jälgida, et mitmel korral on riigipööret toetanud elanikud tulnud tänavaile Venemaa lippude ja Venemaad toetavate loosungite all.
Ei oska toimuva mehhanismi veel lahti rääkida, kuid ilmselt tegelevad Venemaa ja teda pooldavad või temast sõltuvad sõjaväelased või poliitikud ühtlasi ka infooperatsioonidega. Vene lippude lehvimine riigipöörde küüsis riigi tänavail jõuab kindlasti maailma meediapilti ja alateadvuslikult jätab see mulje Venemast kui positiivsest jõust, mille poole pürgitakse.
Tegelikult on Venemaa huvid selgemalt väljendunud palgasõdurite saatmises ja relvamüügis Aafrikasse. Palgasõdurid on enamuses mitte lahinguväljal võimlejad, vaid riigitegelaste ja oluliste äriobjektide kaitsmisega tegelejad. Ja tihti ei maksta neile otse rahas, vaid jagatakse saaki, see tähendab, nad saavad omandiõiguse mõne maardla üle või osa selle toodangu müügist.
Teadupärast on Venemaa ka suurim relvamüüja Aafrikas, tagades ligi 38 protsenti kõigist relvadest. See on kaks korda enam kui teisel kohal olev Prantsusmaa, kellele järgnevad USA ja Hiina.
Mainitud Saheli piirkonnas eriti, kuid ka Aafrikas laiemalt ei ole kuhugi kadunud islamiäärmuslased. Ei saa välistada, et kuskil mainitud aladel kujuneb uus rahvusvahelise islamiterrorismi keskus, mis tegeleb mitte ainult kohapeal võimu taotlemisega, vaid ka muudes riikides terrorilöökide korraldamisega.
Aafrikat tasub jälgida mitte ainult kriitiliste maavarade ja migratsiooni plaanis, vaid ka laiemalt. Ja suhetesse Aafrika maadega tasub investeerida, et mitte jätta kontinenti Venemaa ja Hiina pärusmaaks.
Viited lugemishuvilistele
- Russia-Ukraine war: decoding how African countries voted at the UN (theconversation.com)
- West Africa grapples with wave of military coups - POLITICO
- Are coups back in Africa?, By Toyin Falola (premiumtimesng.com)
- While the focus is on Ukraine, Russia's presence in the Sahel is steadily growing | Bruce Mutsvairo, Mirjam de Bruijn, Kristin Skare Orgeret | The Guardian
- Экспансия России в Африке: миграционно-джихадистская угроза для Европы (Defence 24, Польша) | ИЧКЕРИЯ.ИНФО (wordpress.com)
- Surge in Militant Islamist Violence in the Sahel Dominates Africa's Fight against Extremists – Africa Center for Strategic Studies
- The Fractious Future of the Islamic State in West Africa - War on the Rocks
Toimetaja: Kaupo Meiel