Kui Venemaa koostööl Aafrika riikidega on muuhulgas ka tugev sõjaline külg, siis Hiina puhul domineerib majanduslik-kaubanduslik suhtumine. Sõjaliste huvide teket võib küll täheldada, kuid seni veel väga väikeses ulatuses. Viimastel aastatel võib aga näha Hiina kasvanud huvi Aafrika meediamaastiku vastu. Elik Peking kasutab "pehmet jõudu" aafriklaste silmis positiivse kuvandi loomiseks.

Hiina ja Aafrika suhetel on pikk ajalugu

Koroonaviiruse ajal on Hiina maine mõnes Aafrika riigis küll kahvatunud seoses aafriklaste vastaste rünnakutega Hiinas, kus neid kahtlustati viirusekandjaiks olevat. Seda negatiivset mõju on Hiina püüdnud tasandada vaktsiinilubadustega ja ka mitmete laenude tagasimaksmise tähtaja edasilükkamisega, maksupuhkustega või mõnel puhul ka laenude nii-öelda andestamisega.

Laenud ja investeeringud ongi üks valdkond, milles Hiina tegevus Aafrikas silma torkab. Mitmel pool on kurdetud, et Hiina laenud on viinud riike niinimetatud laenulõksu. Nõustudes laenu saades Hiina tingimustega ja olles võimetud laenu tagastama, satub riik Hiina valitsejate meelevalda ja peab tegema kas poliitilisi või majanduslikke järeleandmisi.

Aafrikas on Hiina seda meetodit seni üllatavalt vähe kasutanud, sest sealsed maad ei paku Pekingile erilisi vahetuid geostrateegilisi võimalusi võrreldes teiste regioonidega.

Laiemas plaanis vaadates on Hiina ja Aafrika suhetel üsna pikk ajalugu. See ulatub eelmise sajandi 1960. aastatesse, mil Hiina toetas endisi kolooniaid nende vabadusvõitluses. Ajas lähemale tulles kehtestas Hiina 30 aastat tagasi välispoliitilise tava, millest tänini kinni peetakse. Nimelt teeb Hiina välisminister iga aasta alguses esimese välisvisiidi Mustale Mandrile. Nii oli see ka tänavu ja see on omamoodi kinnitus Pekingi Aafrika-poliitika jätkuvusest.

Hiina investeeringutel Aafrikas on tugev poliitiline alatoon, nimelt soovib Peking tagada sealsete riikide positiivse suhtumise, et nad vajadusel hääletaksid ÜRO-s Hiina seisukohtade poolt. Või siis vähemalt pigistaksid silma kinni Hiina tegevust kritiseerivate otsuste arutamise puhul. Olgu näiteks kas uiguuride represseerimine või Hong Kongi teemad. Ja üldiselt see poliitika ka töötab.

Investeeringud

Hiinal on Aafrikas investeerimisel teiste riikidega võrreldes mitmeid eeliseid, muuhulgas asjaolu, et paljud investorfirmad on riigi omandis ja saavad pakkuda riiklike subsiidiumite turvil soodsamaid tingimusi kui turumajandusliku loogika alusel tegutsevad ettevõtted.

Kui jälgida, kuhu investeeringud lähevad, siis torkab silma rõhuasetus maavarade kaevandamisvõimalustele. Maailmas konkureeritakse järjest enam mitmetele maavaradele, muuhulgas haruldastele muldmetallidele.

Kui metallimaakide seni teada paiknemist vaadata, siis Aafrikas on hinnanguliselt 90 protsenti maailma plaatina- ja koobaltivarudest, pool maailma kullavarudest, 2/3 mangaanist ja 35 protsenti uraanist.

Lisaks veel 75 protsenti nioobiumi ja tantaali sisaldavast koltani maagist. See on aga elektroonikaseadmete, sealhulgas nutitelefonide tootmiseks hädavajalik. Huvi nende maavarade vastu on osa Hiina poliitikast saavutada täielik sõltumatus kõigi elektroonika-, ja mitte ainult elektroonika, komponentide tootmisel. Selleks soovitaksegi kontrollida võimalikult suurt osa nende maavarade kaevandamisest.

Kontroll nende üle annab lisaks suure kaaluga kauplemisvõimaluse kõigis maailma küsimustes ja see huvi on ka Venemaa tegevuse üks taustamõjuritest.

Üldplaanis võib märkida, et Aafrika ja Hiina suhetes on huvi vastastikune. Hiina aeglustuv majandus, tööstusvõimsuste ülepakkumine, kasvavad tööjõukulud ja vananev rahvastik on viimasel kahel aastakümnel olnud Hiina välisinvesteeringuid ergutavateks jõududeks.

Ja Aafrika vajab neid investeeringuid. Hiina vajab aga Aafrika toorainet ja vajab ka Aafrika turgu. Aafrika on nimelt Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul muutunud maailma kõige kiiremini arenevaks regiooniks. Sealne elanikkond kasvab aastaks 2050 ennustuste kohaselt 2,2 miljardi inimeseni.

Ja nagu varem märgitud, panustab Hiina tublisti pehme jõu rakendamisse. Kasutades riiklikult rahastatud televisiooni, raadiot, online- ja sotsiaalmeediat, on Peking rajanud Xinhua uudisteagentuuri toel maailma suurima korrespondentide võrgu.

Juba aastal 2006 viis Xinhua oma regionaalse peakorteri Pariisist üle Keenia pealinna Nairobisse. Sinna muide kavandab Eesti saatkonna avamist. Hiina Globaaltelevisiooni Võrgu Aafrika büroo paikneb samuti Nairobis, kus on ka China Radio International saatejaam. Ajaleht China Daily omab aga praeguseks esindusi nii Nairobis kui ka Johannesburgis.

Kuidas aafriklased Hiinasse suhtuvad?

Mõju poolest loetakse Afrobarometeri andmeil tähtsaimaks endist emamaad, teisel kohal on Hiina, siis USA, siis on tükk tühja maad ja järgnevad Lõuna-Aafrika Vabariik, rahvusvahelised organisatsioonid ja India. Venemaa sellesse tabelisse ei mahtunud…

Hiina hoolitseb oma mõju kasvatamise eest nii majanduslikel kui ka poliitilistel põhjustel, kuigi see viib Hiina puhuti põrkekursile mõne lääneriigiga, näiteks Prantsusmaaga, mis vaatab väga viltuse pilguga, kuidas Peking tema endisel kapsamaal laiutab.

Viited lugemishuvilistele

• Experts warn of China′s growing media influence in Africa | Africa | DW | 29.01.2021
• How China Is Expanding Global Influence via Debt Trap Diplomacy (thewire.in)
• The 3 Reasons Why Chinese Invest in Africa (investopedia.com)
• China and Africa: Debt, Development and Geopolitics (ispionline.it)
• China in Africa's Looking Glass: Perceptions and Realities | RUSI