Teateid ukrainlaste häbematust ja isegi julmast käitumisest levitati postituste kommentaarides või saadeti üksteisele edasi. Peamine põhjus, miks inimesed, kes pole isiklikult kokku puutunud ei põgenike ega nendepoolse vägivallaga, selliseid jutte usuvad, on hirm põgenike ees ja laiskus. Inimesed ei kontrolli infot, mis tundub neile tõepärane. Nii ilmusid grupi Novosti Estonii moderaatori Irina Ušarova 6. märtsi põgeniketeemalise postituse alla kohe kuvatõmmised teadetest, milles räägiti kallaletungidest kohalikele inimestele. Peaaegu kõik kommenteerijad jäid neid uskuma.

"Insight" selgitas välja, et Ušarova ise kallaletungidega kokku ei puutunud. Kontrollimata teadete eemaldamata jätmist selgitas Ušarova sellega, et ei pannud neid tähele, sest grupis on palju liikmeid. Tõde on aga teistsugune: ta ise kommenteeris mitut sellist teadet.

Ušarova väidab, et politsei varjab selliseid juhtumeid. Ta ütleb, et ka teda ennast on ähvardatud, kuid politseisse ta pöördunud pole. "Mida see politsei ikka teeb? Politsei on nagunii ukrainlaste poolel, kas pole? See on ju riigi ametlik seisukoht," selgitab ta oma usaldamatust õiguskaitsjate suhtes. Pärast vestlust "Insightiga" kaovad Novosti Estonii grupist kuvatõmmised kallaletungidest.

Veebikonstaabel Maarja Punaku sõnul kontrollib politsei kõiki teateid rünnakutest, mida põgenikud justkui oleksid kohalike elanike vastu toime pannud. Ükski neist pole kinnitust leidnud. "Esimesed tõsised valesüüdistused selle kohta, et Ukraina sõjapõgenikud ründavad kohalikke elanikke, ilmusid pooleteise nädala eest."

Lisaks ühismeedia gruppide kommentaariumitele hakkasid kuvatõmmised rünnakuteadetest levima ka isiklike sõnumite kaudu. 5. märtsi öösel ärkas tuntud fitness-treener Sergei Popov talle Messengeri ja Instagrami saabuvate sõnumite peale. Ta hakkas uurima, mis toimub. Talle vastati, et ukrainlased on rünnanud tema tuttavat, tuttava tuttavat, tuttava sugulast... Pärast nende väidete kontrollimist selgus, et üksteist mitte tundvad inimesed on saatnud sama kuvatõmmist mitu korda edasi-tagasi. Seejuures väitsid nad kõik, et ukrainlased on rünnanud just nende sugulast või tuttavat.

"Kui neid sõnumeid hakati saatma, sain aru, et sellest võib tekkida mingi arusaamatus. Kuna mind loevad Facebookis paljud inimesed, otsustasin teha postituse ja öelda, kuidas sel juhul käituda: selliseid fakte tuleb kontrollida ja neist kindlasti politseisse teatada," selgitab Popov oma seisukohta.

Irina Ušarova ega Sergei Popov polnud ise rünnakutega kokku puutunud, nagu polnud nendega kokku puutunud ka inimesed, kes selliseid teateid levitasid. Näiteks Valga naiste vastu suunatud rünnakutest, mille tagajärjel üks kannatanu olevat koguni haiglasse sattunud, teatas Pärnu elanik Maria. Just tema postitus hakkas sotsiaalvõrgustikes kulutulena levima.

"Minu postituse eesmärk oli manitseda oma sõpru valvsusele, mitte meedias kuulsaks saada. Kuna see pole minu lugu, on minupoolsed kommentaarid ülearused. Ilmselt poleks ma pidanud infot avalikult levitama, kuni politseisse pole ametlikku avaldust tehtud. Parem saata inimestele isiklikke sõnumeid, olukord on meil ju niigi pingeline. Nagu öeldakse: kui politseisse pole teatatud, järelikult pole juhtunud," selgitab Maria oma tegu "Insightile".

Palvele jagada "Insightiga" kannatanu või tunnistaja kontakte vastas naine keeldumisega. "Kui inimene tahab oma loo kohta kommentaare jagada, pöördub ta isiklikult meedia või politsei poole. Et kuulujutte ei tekiks," vastab Maria. Tegelikult on just need kuulujutud põhjustanud Ukraina põgenike suhtes pahameelt, hirmu ja viha. Niimoodi suust suhu levitati ka teisi libauudiseid põgenike rünnakutest kohalike vastu.

Politsei esindaja Maarja Punaku sõnul ei kontrollinud inimene, on see tõsi või ei, vaid lihtsalt levitas kuulujuttu. Libauudised tundusid esmapilgul tõepärastena, sest sisaldasid detaile: bussi numbrit, kus rünnak toimus, või baari nime.

Nii näiteks jäid paljud uskuma uudist baaridaami läbipeksmise kohta Mustakivi piljardisaalis. Kuid piljardisaali omaniku Alik Karajevi sõnul pole baaridaamile keegi liiga teinud, mingeid kaklusi ei ole toimunud. Karajev juhtis tähelepanu ka sellele, et piljardisaal avatakse kell 12, teade niinimetatud kallaletungi kohta avaldati aga veel enne asutuse avamist.

"Need andmed on piisavalt täpsed, et inimene neid uskuma jääks. Selles mõttes, et kui te ütlete lihtsalt, et asi toimus Tallinnas, siis te võib-olla täpselt ei tea, kas see toimus või ei. Aga kui te nimetate bussi numbri, kus lugu aset leidis, kõlab see tõepäraselt. See on üks valeinfo levitamise meetod, mis paneb selle tõepärasemalt kõlama," selgitab Punak.

Ehkki libauudised tekitavad inimestes tõelist hirmu ja viha ning võivad viia agressioonini, on need seaduse silmis kõigest kuulujutud, mille levitamise eest ei karistata. "Hetkel pole kedagi vastutusele võetud, sest meie seadused lubavad karistada inimesi, kes kutsuvad üles vägivallale või tegudele, mis ohustavad avalikku korda ja teiste inimeste elu. Kuid lood, mida praegu levitatakse, on väljamõeldud lood asjadest, mida pole kunagi juhtunud," selgitab Punak.

"Oleme bioloogiliselt ja evolutsiooniliselt valmis reageerima ohtlikule informatsioonile ja seda levitama. Ma kordan: ühismeedia on oivaline vahend, et rahuldada seda inimaju bioloogilist vajadust - otsida ohtu ja jagada seda ümbritsevatega," räägib psühholoog Nikita Grigorjev.

Temaga nõustub ka Sergei Popov, kes hoiatab oma jälgijaid valeuudiste eest: "Usun, et negatiivne suhtumine põgenikesse sai alguse juba ajal, mil Euroopasse saabus kaks-kolm miljonit moslemi põgenikku. Siis tekkisid jutud, et nad peksavad kedagi. Nüüd tähendab põgenik halba inimest."

"Karta on lihtsam kui öelda: "Tere, kuidas me teid aidata saame?" Usun, et peamine põhjus on hirm tundmatu ees. See sunnib meid halbu asju uskuma," arvab Punak.

"Desinformatsiooni tuleb päris stabiilselt. Muutunud on see, et inimesed on ärevamad, sest Eestisse saabub üha rohkem sõjapõgenikke ja Ukraina sõja teema huvitab üha rohkemaid inimesi. Minu meelest on valeinfot praegu rohkem kui varematel aegadel," kirjeldab Punak olukorda.

Kuid inimesed usuvad seda jätkuvalt. Näiteks Irina Ušarova kirjutab, et ukrainlased käituvad Tartus väljakutsuvalt. Ja jälle selgub, et tema isiklikult pole sellega kokku puutunud, vaid jutustab ümber kas oma sõbranna või selle sõbranna sõbranna sõnu. "Ma lihtsalt tean, et nad elavad siin Tartus hotellis, mu sõbranna käib sealt mööda, saadab oma lapselast kooli, sest ta räägib, et nad käituvad seal hotelli kõrval väljakutsuvalt. Karjuvad ja... Ühesõnaga, ma parem ei räägi. Ma täpselt ei tea. Ta rääkis mulle, et tema sõbranna saadab last kooli, laps käib eesti koolis ja peab sellest hotellist mööda minema," jutustab Ušarova võõrast juttu ümber.

Et virtuaalne konflikt ei muutuks tegelikuks, teeb Sergei Popov ettepaneku kehtestada karistus rahvuste vahelise vaenu õhutamise eest. "Kuni rahvuslikku vihkamist õhutavate valede eest ei kehtestata kriminaalkaristust, kuni ühiskonnas nimetatakse üksteist tibladeks ja kuraditeks, ei muutu midagi."

Psühholoog Nikita Grigorjev pakub probleemile oma lahenduse - tuleb järgida infohügieeni: mitte suhelda kahtlaste gruppide ja inimestega, ammutada infot erinevatest allikatest ja seda kindlasti kontrollida.