Katrin Tiidenberg: nemad vä? Nemad saadame tuleriidale

Katrin Tiidenberg
Katrin Tiidenberg Autor/allikas: ERR

Uhhuu-pilkamine uudislugudes ja meemides on suures osas mõistetav. Siiski on paslik küsida: miks võlubakteritel ja ürgenergial siinmail nii viljakas pinnas on ja kes enamasti naerualuseks saavad, kirjutab Katrin Tiidenberg algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Eestlaste isevärki vaimsusest on omajagu juttu olnud.* Jumalausklikke on vähe (13 protsenti), neid, kes usuvad "kõrgemaid jõude või ülivõimetega inimestesse" aga palju (59 protsenti).

Viimasel ajal lahatakse ühis- ja pärusmeedias aina enam igasuguste isehakanud gurude ja võlujogurtimeistrite tegevust ja selle võimalikke tagajärgi. Juhitakse tähelepanu murettekitavale trendile, kus erialase ettevalmistuseta inimesed oma veendumused esmalt elustiiliks, siis isiksuseks ja seejärel karjääriks vormivad ning kaaskodanikele erineval määral tervist kahjustavaid märjukesi (kloor, uriin) ja pedagoogilisi teenuseid (energiateraapia, õnnekoolitus) müüvad.

Uhhuu-pilkamine uudislugudes ja meemides on suures osas mõistetav. Siiski on paslik küsida: miks võlubakteritel ja ürgenergial siinmail nii viljakas pinnas on ja kes enamasti naerualuseks saavad.

Alustame esimesest. Peagi ilmub 2023. aasta Eesti inimarengu aruanne, mille keskmes on vaimne tervis. Toimetan selles digitehnoloogiat käsitlevat peatükki, kus muu hulgas uurime alternatiivtõlgenduslikke sotsiaalmeediagruppe: uusvaimseid, konspiratiivseid ja rahvatarkuslikke.

Sellistesse (Facebooki) gruppidesse jõudjate ajendiks on sageli mingi akuutne mure. Seejuures on inimene enamasti juba üritanud oma probleemi teisiti lahendada, näiteks meditsiiniinstitutsioonide abiga. Eestis on aga puudu psühhiaatritest, kliinilistest psühholoogidest, koolipsühholoogidest, vaimse tervise õdedest ja perearstidest. Ka vaimse tervise häbimärgistatuse poolest jätab olukord soovida.

Alternatiivtõlgendusgruppides on aga abiandjaid rohkesti, sealt saab üldjuhul tasuta ja kiiresti mitmekesiseid lahendusi kõiksugustele probleemidele. Mees petab? Palun! Juuksed kukuvad välja? Palun! Tööl kiusatakse? Palun!

Uuritud grupid on paljudele üks vähestest kohtadest, kus nad mõistvat suhtumist kogevad ning end väärtustatuna tunnevad. See on muidugi kahe teraga mõõk. Mõtte- ja saatusekaaslaste leidmine mõjub küll võimestavalt, ent aitab kaasa ebateaduse levikule ja võib mõnel juhul viia väärinfopõhisele ja destruktiivsele aktivismile.

Lisaks võivad (vaimse) tervise probleemiga inimesed sedalaadi gruppide tõttu ilma jääda teaduspõhisest abist. See ei muuda aga asjaolu, et alternatiivtõlgendusgrupid täidavad tervishoiusüsteemi ressursipuudusest tekkinud tühimikke ja nende populaarsus näitab, et suurel hulgal meie kaasmaalastest on rahuldamata vajadusi mitte üksnes professionaalse abi, vaid ka kuuluvuse ja mõistetud olemise asjus.

Teine märkus puudutab silma jäänud mustrit uhhuu-kriitikas, mille võtab kõige paremini kokku satiiriväljaande Lugejakiri.ee pealkiri: "EHMATAV! 40ndatesse jõudnud naine polegi veel selgeltnägija, joogainstruktor, väenaine, kaugravija, valgusolend, tantraekspert, lingamspets, kouts ega holistiline hingamisterapeut". Enamik uhhuukriitikas käsitletud tegutsejaid on tõesti naised.

Miks?

Vaatame korraks naiselikkuse kuvandit. Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse monitooringud ja soorolle puudutavad teadusuuringud näitavad ikka ja jälle, et koormus koduste ja hooldamistööde tegemisel langeb hoolimata naiste suhteliselt heast haridusest ja suurest osalusest tööturul naiste õlule.

Kristiina Raud viis eelmisel aastal koos Turu-Uuringute AS-iga läbi fookusgrupiuuringu, kust eendus Eesti naine, kes: hoolitseb laste, aga ka mehe eest, kuna "mõnikord on vaja purjus mees koju viia"; on "sama töökas kui Eesti mees", ent "alamakstud", ja peab sageli "töötama mitmel töökohal"; on "tark", "haritud", "iseseisev", "enesekindel", aga "väga hooliv", ja "hea ema"; on "tervislike eluviisidega" ja "ilus", kuna "hoolitseb alati enda eest". Oma vaba aja (millise? ma küsin) pühendab ta sõpradele, perele, "käsi- ja aiatööle".

Usutavasti olete nõus, et tegemist on väga nõudliku kriteeriumikogumiga. Kas on võimalik, et eesti naiseks olemise standardid lausa innustavad uhhuulusse sukelduma? Kui valida on alamakstud ja ülekoormatud iseseisvuse ja spirituaalse yoni massaaži vahel, siis kumb neist nüüd ebaratsionaalne on?

* Vaimsete ja pärimuslike ideede levikut uurivad näiteks Mare Kõiva, Berit Renser ja Marko Uibu.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: