Avalik arutelu eesti kirjakeele tuleviku üle on viimasel ajal jätnud kummalise mulje. Kui jagasin enam kui aasta tagasi ERR-ile oma mõtteid eesti keele tuleviku ja keelelise vabaduse kohta, ei osanud ma aimatagi, et astun kellegi pirakale konnasilmale.

Üldistatult kõlavad viimasel ajal väited, nagu keeleteadlased sooviks eesti kirjakeelt lammutada, kuigi ilmselgelt nii ei ole. Ühtki keelekorralduse põhimõtet pole viimasel ajal muudetud ning koos digitaalse õigekeelsussõnaraamatu mahuga keele reguleeritud osa pigem kasvab. See, et keel ajas muutub, on aga iga elava keele tunnus.

Proovin selle artikliga oma seisukohti ja arusaamu natuke selgitada. Teravate sõnavõttude taga näib pigem olevat küsimus, kui palju ja kuidas peab kirjakeelt tänapäeval üldse keskselt reguleerima.

Kas olemasolevad keelereeglid ehk normingud on ajakohased või vajavad muutmist? Millised on need põhimõtted, mida normingute muutmisel peaks arvestama? Aga laiemalt on küsimus ka vabaduses – kui palju ja kes saab meile ette kirjutada, kuidas me oma emakeelt kasutame?

Eesti keel on palju rohkemat kui kirjapilt ja komad

Kahjuks on tänane üldine arusaam eesti keelest väga kitsas: nii koolihariduses kui laiemas teadvuses taandub eesti keel vaid normikeelele ja diskussioon piirdub sellega, kas mingi asi on õige või vale. Kõik, mis jääb sellest väljapoole, on üsna tundmatu maa.

Ometi on õigekirjareeglid vaid väike osa keelest ja üldse mitte kõige tähtsam. Ühtlasi ei ole keelereeglid midagi objektiivset, vaid standardkeele loomise käigus välja kujunenud kokkulepete komplekt: me kirjutame geenius, aga mitte geenjus või keenjus – mis siis, et hääldus on kõigil juhtudel sama. See kõik ongi lihtne ja arusaadav, kuni kokkulepped puudutavad vaid sõnade õigekirja. Kõik, mis puudutab sõnade kasutamist, on aga märksa keerukam.

Näiteks juba sõnade tähendust määratleda on keeruline, sest tähendus ilmneb sõna kasutuses. Aga sõnade tähendus võib ka kergesti muutuda, näiteks teiste keelte mõjul (nagu sõnade adresseerima või treiler uued tähendused inglise keele mõjul) või laiema kultuurikonteksti muutumise tõttu (nagu sõnad hiir, pilv või mälu, mis on muutunud ka arvutisõnavara osaks).

Lisaks sõnadele on keeles aga veel palju kihte: grammatika (kuidas sõnu käänata-pöörata, kuidas lauset luua), tekst (kuidas mõttekas tekst kokku panna) ja nõnda edasi. Grammatika osas on eesti keel küllalt ühtlane: me kääname-pöörame sõnu enam-vähem ühtmoodi, ent muidugi on olemas ka mõningane varieerumine, näiteks paralleelvormid.

Osa neist on keelekorralduse poolt aktsepteeritavad ehk n-ö normingukohased, osa mitte (nt videosid ~ videoid  ~ videosi, autosid ~ autosi, julenud ~ julgenud, Eestisse ~ Eesti jts). Ent kõik need variandid toetuvad kellegi sisemisele keeletunnetusele ja on selles mõttes olemuslikult igati õiged, kuigi ei pruugi vastata parasjagu kokkulepitud normingutele.

Keel on demokraatlik ja vaba

Tõin need mõned näited, et illustreerida: keel on keerukas, olemuslikult demokraatlik ja stiihiline süsteem, mis ei allu "õigeks" või "valeks" lahterdamisele. Keeleuurijad mõtestavad igapäevaste keeleliste valikute tegemist kui keelekasutajate lõputut otsustamist: siia sobib pigem see variant, sinna pigem teine.

Seda protsessi saame jälgida tegelikus keelekasutuses, kogutud suurte tekstihulkade ehk tekstikorpuste abil, mis sisaldavad paljude inimeste autentset keelematerjali. Kui samal ajal on olemas piisavas koguses keelematerjali ka keele varasematest perioodidest, pakub see suurepärast võimalust jälgida ja selgitada keele muutumist.

Korpused võimaldavad suurte andmehulkade põhjal uurida keelekasutajate valikuid ja nende põhjusi. See on tuntud kui kasutuspõhine keeleuurimine, mis on tänapäevase teadusliku keeleuurimise enimlevinud ja -tunnustatud lähenemisviis. Kasutuspõhise lähenemise puhul on oluline, et järeldusi ei tehta üksikjuhtude põhjal, vaid töötatakse läbi suuri andmehulki ning terade sõkaldest eraldamiseks  rakendatakse statistilisi meetodeid. 

Kasutuspõhist lähenemist võiks kasutada ka keelekorralduses. See tooks kaasa keele demokratiseerumise. Kellelgi ei ole mandaati luua või muuta keelereegleid vaid mõne üksiku inimese keele-eelistuste põhjal, vaid aluseks tuleks võtta paljude keelekasutus.

Kahjuks tuleb nentida, et veel mõnikümmend aastat tagasi kujunesid eesti keele normid ainult ühe-kahe selle valdkonna autoriteedi maitse-eelistuste alusel. Ometi peaks demokraatliku ühiskonna keelekorraldus võtma arvesse tegelikku keelekasutust, et vähendada lõhet inimeste sisemise keeletunnetuse ja olemasolevate "ametlike" normingute vahel.

Reegel peab sündima elust enesest, mitte elu segama

See tähendab, et keelereeglite loomine, muutmine ja ka kaotamine tuleks otsustada paljude inimeste keelekasutuse põhjal. See võimaldab üle vaadata näiteks vanu norminguid, mis on keelekasutajale olnud rasked ning mida ei ole hõlpsalt omaks võetud.

Hea näide on paronüümid – sõnad, mis lähevad välise sarnasuse tõttu kergesti segamini. 1930. aastatel üritati mõnede eri murretest pärit samatähenduslike sõnade puhul neile kirjakeeles kunstlikult tähendusvahet luua (näiteks enamus-enamik, järgi-järele, vahel-vahest-vast).

Hoolimata sellest, et neid on ligi sada aastat üritatud õppijale selgeks teha, ei oska ka praegused keelekasutajad neid kasutada nii, nagu norm loodi. Kui keskmise keelekasutaja jaoks on paronüümide eristamine sama segane kui 50 või 80 aastat tagasi, ei ole asi mitte õppijas, vaid eristuses endas.

Kirjakeel on seda efektiivsem, mida enam see toetub inimese loomulikule keeletunnetusele (sisemisele keelenormile, mis omandatakse, mitte ei õpita). Loomulikult on mingi osa keelest ka see, mida on vaja lihtsalt "ära õppida".

Aga keelt ei ole vaja üle reguleerida. Lugeja jaoks ei ole vahet, kas kirjutada osadele inimestele või osale inimestele, enamus inimesi või enamik inimesi – me saame suurepäraselt aru, mida kirjutaja mõtles, ning enamus inimesi ei pane tõenäoliselt isegi tähele, mis valik tekstis oli tehtud.

Probleem tekib alles siis, kui kasutajale tuleb meelde, et "oot, sellega oli mingi jama, siin oli vist mingi reegel". Ka see, et on kaks võrdväärset varianti, ei ole enamasti probleem: varieerumine on keeles loomulik nähtus, seda juhtub iga päev ja igal pool.

Eesti keel on ülereguleeritud – ja sellisena hääbub

Praeguse seisuga on eesti kirjakeel pigem ülereguleeritud keel. Iga keelekasutaja on tõenäoliselt tajunud konflikti selle vahel, mis on n-ö lubatud ja mis on keelekasutuses tegelikult käibel. See osutabki ülereguleerituse probleemile.

Samal ajal näeme me noorte ponnistusi riigieksamiks valmistumisel – järjest uued põlvkonnad komistavad samade probleemide otsa, näevad vaeva nende normide õppimisega, mille puhul loomulik keeletunnetus neid ei aita või mis on sellega lausa vastuolus.

Seetõttu ei saa öelda, et noored on rumalad ja ei suuda lihtsalt "õiget" keelt ära õppida. Hoopiski on ilmne, et sageli on praeguste normingute omandamatuse taga nende tehislikkus, erinevus tegelikust keelekasutusest või lihtsalt normingute vananemine.

See olukord tekitab aga trotsi ning vahel ka soovimatust eesti keeleruumis osaleda, eriti kui on valida, nagu näiteks oli Jaan Kaplinskil või on nende hea inglise keele oskuse taustal paraku suuremal osal tänapäeva noortest.

See on reaalne, tõsine ja eesti keele jaoks võib-olla eksistentsiaalne oht – kui noortele tundub, et neil on lihtsam oma akadeemilisi või muid tekste kirjutada inglise keeles, sest "inglise keel on lihtsam, seal on vähem reegleid".

Teeme eesti keele paindlikuks ja mugavaks

Igas eluvaldkonnas vaadatakse aeg-ajalt kehtestatud kokkulepped või reeglid kriitilise pilguga üle ning neid ajakohastatakse. Tehakse uuringuid, mis selgitavad välja, mis neis kokkulepetes-reeglites vajab muutmist, et vastata tänapäeva vajadustele, ning vabanetakse koormavateks osutunud regulatsioonidest. Nii ka keelega – me vajame normingute ülevaatamist selleks, et eesti kirjakeel oleks paindlik ja mugav töövahend, mitte aga veskikivi kaelas.