"Must lagi on meie toal ja meie ajal ka". Tundub, et see Juhan Liivi luulerida on ajakohane igal ajal, ka praegusel ajal.

Värvisime hiljuti kodus ühe seina valgeks, sest vahetasime aja jooksul kollaseks tõmmanud sisetelefoni ja elektrikapi uksed uute ja valgete vastu. Kogu sein on nüüd ilus ja valge valge. Ja ka lagi on valge, mitte must nagu meie ajal.

Paar nädalat hiljem hakkasid arvuti- ja teleekraanidele jõudma videod ja pildid rusudeks pommitatud majadest Ukrainas. Võib-olla. Mis võib-olla, kindlasti oli seal mõnigi pere ostnud purgikese värvi ja andud vähemalt osale korterist uue ja värske ilme, et kodu, veidi ilusam kui varem, loetud päevade pärast ilmselt lõplikult kaotada.

Isegi kui elanikel õnnestus eluga pääseda, pole neil enam kuhugi naasta, sest pole enam seina, pole enam lage, ei musta ei valget ja seda kõrvalt vaadates ei oska jõuetusest enam isegi midagi kosta. Ei musta ega valget.

Juba vaatan ma Pärnu koduaknast Kaevu tänava ja Tibulaks hüütud kvartali nõukogudeaegseid korterelamuid, mis kõik viimaste aastate jooksul uue ja nägusama välimuse saanud ja mulle kangastuvad lööklaines purunenud aknad. Ma näen vaimusilmas, kuidas mõnes majast puudub pool, mõni maja täielikult varemeis. Ei ole mummuliseks võõbatud maja, ei ole enam kollast ega punast värvi, nende asemel on vaid hallus, suits ja lagu. Nagu kirjutas Juhan Viiding: "neis kivides näen hauakive musti, mis pandud maha juba jäädavalt."

Öeldakse nüüd sageli, et maailm pole pärast 24. veebruarit enam endine. Aga maailm ei ole kunagi endine. Öeldi, et pärast koroonakriisi lõppu pole maailm enam endine. Pärast seda, kui ma kukun libedal tänaval ja murran jalaluu, pole samuti maailm enam endine. Iga koit loob uue maailma, iga hämarik peidab eilse ja mis on läind, on läind.

Ma ei lähe enam õhtul magama arvamusega, et maailm pole enam endine, sellest pole kasu, ei minu arvamusest ega endiseks olemisest või mitteolemisest. Ma lähen magama lootusega, et oleks üldse hommikul maailm, kuhu ärgata.

See on pigem abstraktne hirm, mis saab sageli toitu vaid pisiasjadest, terakestest. Näiteks kontserditeatest, et "keegi vallutab lava". Miks vallutab, läheks pigem rahus ja esineks? Ühes reklaamis vallutab mingi part linnatänavad. See abstraktne hirm toitub sellestki, et õhtul laseb keegi kauguses ilutulestikku, mille ilu ma ei näe, ma kuulen vaid tulestikku.

Need on muidugi pisiasjad, koletised, mille sünnitab vaid uinunud mõistus. Põhjused, tõeliselt suured ja sadu tuhandeid elusid päriselt mõjutavad põhjused ehk päriskoletised on kaugemal ja suuremad ja ohtlikumad, ning need on tõelised koletised, mitte nagu need, kellele ise oma hirmuga elu annan.

Osalesin laupäeval žüriiliikmena Pärnu Koidula muuseumis üleriigilise Koidula luule etlejate finaalis. Konkursil loeti Koidula ja teiste eesti luuletajate loomingut. Kuulasime ja lugesime luulet ajal, kui käib sõda, mis ei ole midagi kauget, midagi võõrast, vaid midagi väga lähedast ja väga oma.

Sõda ei lõppenud ja kannatused ei lõppenud, kui sulgesime papa Jannseni vana koolitoa ukse ja meie ümber jäi vaid turvaline minevik, mis on tuttav ja hea, sest see on läbi ja seljataha jäänud. Sõda ei olnud lõppenud, kui me avasime taas ukse ja muuseumist lahkume. See jätkub ja kannatused jätkuvad ja paljud elud enam ei jätku.

Mõtlesin, et miks me seda teeme, etleme ja kuulame luulet? Miks toimub emakeelepäeval eestikeelsete tekstide lugemismaraton? Kas me peidame end tegeliku maailma ja kannatuste eest? Kas me poeme peitu? Kas me jätame luulet lugedes oma võitluse kellelegi teisele võidelda?

Ei ja veel kord ei. Meie keel ja kultuur ongi meie võitlus, need moodustavad meie esimese ja viimase kaitseliini. Esmalt loovad need midagi, mida üldse kaitsta ja lõpuks on need ainsad, mis võimaldavad meil igavikku omale otsida.

Kristjan Jaak Peterson kirjutas:

"Siis ma võtan teid,

selge, sinise taeva

tähed, maa pealt

kõrge isamaa poole

rõõmuga vaadates laulda;

siis ma laulan sind,

öösekuningas, kuu!"

Ukrainas käib võitlus ka eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade. Kui meie siin ei hoia oma keelt ja kultuuri elus ja elujõulisena, on kõik järgmised lahingud juba ette kaotatud. Just selle pärast on oluline, et loeksime ikka ja jälle, et "meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see", sest muidu peame ühtäkki tõdema, et "meil aiaäärses tänavas, kui armas oli Z".

Nii et loeme ja kirjutame ikka edasi kõiki neid ridu. Kui vaja, ka vastikuid ridu, kui vaja, ka nastikuid ridu ja rästikuid ridu, suuri rästikuid ridu, millest ja mida kirjutas meile Viiding.

Meie võit, meie keele ja kultuuri võit on tähtedes kirjas. Kõigis tähtedes, terves tähestikus, millest koosneb eesti keel. Koidula kirjutas: "Oh armasta, niikaua kui sa jõuad! Oh armasta, niikaua kui sa saad!"

Ühel hetkel peame panema luuletustele punkti, sest iga luuletus saab millalgi lõpu ja siis peame taas avama ukse vastikusse, nastikusse, rästikusse maailma, aga oleme me oleme nüüd veidi tugevamad ja tõesti armastame niikaua kui jõuame, armastame, niikaua kui saame. Ja seda on väga palju.

Kommentaar põhineb 12. märtsil üleriigilise Koidula luulekonkursi finaalvõistlusel Pärnu Koidula muuseumis peetud ettekandel.