Maailmas on kokku üle 7000 keele, millest ainult umbes 200 on riikide ametlikud keeled. On kümnete miljonite rääkijatega keeli, milles ei anta kõrgharidust. Euroopa väikeste keelte uurijana saan nentida, et eesti keel ei ole ohustatud ega staatuse mõttes isegi mitte väike keel. Eesti keel ei ole isegi väikekeelte uurijate uurimisobjekt, ta on selleks liiga suur ja tugev.

Arvestades, et eesti keelt kasutatakse kõigis eluvaldkondades ja et eesti keele rääkijate arv pidevalt kasvab, kuulub eesti keel rikkuse ja elujõu mõttes pigem maailma suuremate keelte hulka.

Mis üldse võiks eesti keelt ohustada? Keelte arenemise ja muutumise ajalugu arvestades on raske selliseid tegureid praegu näha. Euroopa keelte minevikust ei leia me ühtegi näidet, kus mõni keel oleks hääbunud, sest selle kirjakeele reeglid ei olnud piisavalt detailsed (nagu tundub, et mõnikord eesti keele puhul kardetakse) või vastupidi, olid liiga jäigad (mida on ka ette heidetud). Kuid kirjakeele reeglid üldiselt keele elujõudu ei mõjuta.

Eesti keele tuleviku kontekstis on murelikult räägitud noorte keelekasutusest. Me elame praegu ingliskeelse interneti ja sellega kaasneva kakskeelsuse ajastul. Kui praegused teismelised kasutavad palju (või nii mõnegi arvates liiga palju) ingliskeelseid sõnu või terveid fraase, siis see aga veel ei tähenda, et nad läheksid mingil hetkel täiesti üle inglise keelele ning pärast enam eesti keelt ei oskaks.

Sama näeme ka Põhjamaades või Lääne-Euroopa riikides ning tegemist on pigem samasuguse nähtusega nagu släng. Noored tahavad olla teistsugused kui nende vanemad ja keel pakub selle väljendamiseks hea võimaluse. Täiskasvanuks saades kaob enamasti nii akne, kõige vastu mässamine kui ka spetsiifiline keelepruuk, millega see põlvkond ennast eristas.

Noorte inglise keelele üleminekut on kardetud varsti juba aastakümneid. Juhtunud see siiski ei ole. Mõned, kes praegu kurdavad, olid ise needsamad noored, kelle üle eelmised kurtjad mõni aeg tagasi südant valutasid.

See, et erinevad grupid räägivad sama keelt veidi erineval moel, on keeleteadlase jaoks pigem keele rikkuse märk. Mulle tundub, et eestlased on hakanud rohkem ja mõnuga rääkima murdekeeli või vähemalt ei näe selles probleemi, kui murdeelemendid nende eesti ühiskeelt isikupärasemaks muudavad.

Näiteks si-osastav, mida on olnud viimasel ajal rohkem märgata (autosi, raamatusi jne), ei ole ju sugugi mingi olematu vorm, vaid mitmetes eesti murretes on see tavaline käändelõpp. Veel 1920. aastatel oli see ka ühiskeeles kasutuses. Sealt see omal ajal kadus, praegu tundub, et tuleb tagasi. Kas see meile nüüd meeldib või mitte, on ehk juba pigem maitse kui keelekorrektsuse küsimus.

Teoreetiline oht paljudele keeltele oleks see, kui kõrgharidus muutuks liiga palju ingliskeelseks. Teatavasti pole ükski keel kunagi "valmis", vaid keeled muutuvad, tekivad uued sõnad, kogu viis, kuidas mida öeldakse, muutub jne.

Kui mõnda keelt kõrghariduse ja teaduse jaoks ei kasutata, siis on selle keele uuenemine ja praktilise eluga kaasas käimine kohe tunduvalt raskendatud.

Samal ajal on muidugi kasulik, kui akadeemilises maailmas on olemas mingisugune ühine suhtluskeel, vanasti oli selleks ladina keel, vahepeal saksa keel, tänapäeval siis inglise keel. Seegi muutub. Aga näiteks magistri- ja doktoritöid võiks Eestis küll kirjutada võimalikult palju eesti keeles. See ei tohiks ju ometi kellegi jaoks olla raskem kui inglise keeles kirjutamine.

Keel on elujõuline siis, kui temast on kasu. Iirlastel on selline ütlus: "Beatha teanga í a labhairt" ehk "Keele elu on selle rääkimine". Keel elab ja jääb elama, kui seda kasutatakse. Kui oma keelt aga igapäevaseks suhtluseks enam vaja ei lähe – tihti sellepärast, et inimeste jaoks on mugavam kasutada mõnda muud keelt, mida rohkem osatakse –, siis see hääbub või muutub nii-öelda "pühapäevakeeleks", mida räägitakse ainult piiratud määral ning pigem formaalselt. Seda seisundit näeme nüüdseks juba paljudes Euroopa vähemuskeeltes.

Eesti keele jaoks on seega kõige parem see, kui Eestis elamiseks on seda igal pool vaja. See motiveerib ka mujalt tulnud inimesi keelt õppima. Mäletan, et tihti oli Tartu Ülikooli saksa filoloogia esimesel kursusel Ida-Virumaalt pärit tudengeid, kel oli eesti keele oskus peaaegu olematu. Nad suhtlesid teiste tudengite ning õppejõududega siis saksa keeles.

Oma eriala ainetes ei olnud see ka mingi probleem. Kuid varsti tulid juurde ka üldained, mis olid läbinisti eesti keeles, ja teiseks semestriks oli neil eesti keel ilusti suus, sest ilma selleta ei oleks nad hakkama saanud.

Eesti keelt saab tugevamaks muuta, kui me lihtsalt "nahaalselt" kasutame eesti keelt, isegi siis kui mõni arvab, et mõnes kohas pole see ehk kombeks või sünnis. Kasvõi teaduses.

Uute inimeste oma keeleruumi toomise heaks eeskujuks võib tuua Walesi, kus on tugev kõmrikeelse hariduse kultuur. Kui ingliskeelne pere tuleb näiteks Londonist Gwyneddi provintsi elama, siis lapsed läbivad kõigepealt kuuekuulise kõmri keele kümbluse, saavad keele selgeks ja lähevad siis kõmri kooli.

Nii mõnegi Lääne-Euroopa riigi rohkem ja vähem õnnestunud integratsiooni vaadates saab jällegi öelda, et ei ole ehk erilist mõtet proovida avalikke teenuseid lõputult võõrkeeltesse tõlkida, sest lõpuks peavad inimesed niikuinii riigikeele ära õppima ja mida kiiremini see toimub, seda parem kõigile.

Viimase 30 aastaga on eesti keele positsioon pidevalt paranenud. Kui kunagi pidi inimene mõtlema, kas näiteks Tartus saab arsti juures eesti keeles hakkama, siis nüüd saab ka Sillamäel juba eesti keeles suhelda. Mitte alati, kuid aina rohkem. Teisalt võib nüüd juhtuda see, et Tallinna vanalinnas vaadatakse sulle imeliku pilguga otsa, kui üritad eesti keeles suhelda. Aga ehk seegi kunagi jälle muutub.