Praeguse seisuga on Ukrainas toimuva sõja eest Eestisse põgenenud rohkem kui 11 000 alaealist, kellest üle 3000 on juba registreeritud meie haridussüsteemi. Haridus- ja teadusministeeriumi hinnangul peaksid Ukrainast tulnud lapsed saama koha eelkõige eestikeelses lasteaias või koolis. Miks see on nii oluline? Vastus on lihtne: eestikeelsetes lasteaedades ja koolides on keeleõpe oluliselt kiirem ja lihtsam.

Valdavalt on Ukrainast tulnud lapsed läinud õppima eesti õppekeelega haridusasutustesse (üle 68 protsendi), kuid 20 protsenti põgenikest on vene õppekeelega lasteaedades ja koolides. Keelekümblusklassides on praeguse seisuga vaid ligi 11 protsenti registreeritud lastest.

Laste keeleõppes on oluline roll varajasel keelekümblusel. Eesti keel teise keelena tasemetöö tulemuste analüüs näitas, et varase keelekümbluse programmi järgi keeleõppijad saavutasid märgatavalt paremaid tulemusi kui tavaõppijad. Näiteks saavutas varase keelekümbluse rühmade õpilastest A1-taseme ligi 75 protsenti õpilastest, nn tavameetodil õppijatest aga vaid 25 protsenti.

Kiidan Tallinna linna otsust luua kiirelt ukrainlastele keelekümbluskool, kus 60 protsenti õppest toimub eesti keeles ning 40 protsenti ukraina keeles. Usun, et Ukraina keelekümbluskooli näitel saame peatselt hea eeskuju, kuidas oma emakeelt hoides tõhusalt ka riigikeelt omandada.

Venekeelsetes haridusasutustes on paraku suurem tõenäosus, et sõjapõgenikel jääb eesti keel piisaval tasemel omandamata. Meil on teada värsked tasemetööde andmed venekeelsetes koolides aines eesti keel teise keelena neljandates ja seitsmendates klassides. Tulemused on silmiavavad: neljanda klasside õpilastest suutis saavutada kõige algelisema keeletaseme A1 vaid 40 protsenti õpilastest, kellest A1-tasemel rääkida oskab vaid 19 protsenti.

Ka seitsmendas klassis pole olukord parem, vaid 44,2 protsenti õpilastest valdab riigikeelt lihtsal suhtlemise ehk A2 tasemel. Suuliselt suudab ennast eesti keeles väljendada sel tasemel vaid 20 protsenti. Ja need on noored, kes on õppinud eesti keelt seitse aastat.

Viimased lõpueksamite tulemused näitavad, et põhikooli lõpuks omandab eesti keele teise keelena B1 tasemel vaid veidi üle poole venekeelsetes koolides õppijatest ning gümnaasiumi lõpuks on B2 tase saavutatud umbes 61 protsendil lõpetajatest. Sõbrad, meil on tõsine probleem.

Esimest korda oleme riikliku järelevalvena hakanud uurima, miks venekeelsetes koolides lapsed riigikeelt selgeks ei saa. Üks põhjustest on teada: meil on haridussüsteemis ligi kaks tuhat õpetajat, kelle enda riigikeele oskus ei vasta nõuetele.

Näiteks üldhariduskoolides on keelenõuetele mittevastavaid õpetajaid 1090, lasteaedades 683. Vähe sellest, lausa kaheksa üldhariduskooli direktori keeletase ei vasta nõuetele, lasteaedades on riigikeelt mitteoskavaid juhte 19.

Keeleamet teeb hoiatusi, saadab koolitustele ja lõpuks määrab ka trahvi, aga enamus neist ei pea riigikeele oskust jätkuvalt piisavalt oluliseks, et oma elus midagi muuta. Aastaid on sellesse mõistvalt ja pehmelt suhtutud. Nii me enam jätkata ei saa.

Kõik õpetajad, kes seisavad klassi ees, peavad oskama riigikeelt. Õpetaja on eeskuju. Kui õpetaja ei pea riigikeele oskust vajalikuks, miks me siis eeldame, et seda peaksid tegema õpilased.

Seega, selleks, et Eestisse jõudnud sõjapõgenikest lapsed saaksid võimalikult kiiresti selgeks meie riigikeele, on oluline viibida eestikeelses keskkonnas.

Arusaadavalt loodavad sõja õuduste eest põgenenud pered esimesel võimalusel oma kodumaale naasta, et riik uuesti üles ehitada. Arvestades, et üle tuhande Ukraina haridusasutuse on sõjategevuses saanud oluliselt kannatada, terved linnad on maatasa pommitatud, siis peame olema valmis, et sõjapõgenikud peavad jääma meie juurde pikemaks ajaks.

Pingutame, et pakkuda Ukrainast tulnud lastele ja noortele kvaliteetset eestikeelset haridust. Sõja lõppedes, minnes tagasi Ukrainat üles ehitama, on need noored saanud Eestis kindlasti hea hariduse, leidnud uued sõbrad ja saanud selgeks uue keele. Ja Eesti on saanud endale sõbrad Ukrainas.