Kevad on eksamite aeg. 25. aprillil tegid abituriendid eesti keele riigieksamit, mis koosnes kahest osast ja millega hinnatakse õpilase funktsionaalset lugemis- ja kirjutamisoskust. Hiljutisest uuringust selgus, et eesti õpilased on selles osas jätkuvalt maailma tipus.

Ometi tuleb möönda, et tipus ollakse millegagi võrreldes. Ja võrdlusmaterjal ei ole kiita. Sellest, et meil on lugemise ja kirjutamisega lood vähem halvasti kui teistes riikides, ei järeldu, nagu oleks meil sellega hästi.

Õpetajad on aastaid kurtnud selle üle, et laste õpitulemused jäävad kehvemaks ning mure hariduse pärast on pidevalt esil ka avalikes diskussioonides, lapsevanemate, õpetajate, teadlaste seisukohavõttudes.

Näib, et ainsana ei jälgi neid diskussioone haridus- ja teadusministeerium, mis sammub uljalt mingis oma suunas. Üks ministeeriumi "suuna" ilminguid on eesti keele ja kirjanduse tähtsuse järjepidev eiramine või nõrgendamine.

Kirjandusõpetaja Tiina Veismann kirjutas Postimehes pealkirja alla "Eesti keele riigieksam kustutab klassikat" nukralt, et eesti keele riigieksam ei soosi klassikalise kirjanduse tundmist. Ning et igal juhul hakkab riigieksami teemade valik mõjutama ka õppe sisu. Aga milline on praegu õppesisu Eesti koolides? Sellest ei olegi nagu õieti midagi kuulda, kuigi õppekavade sisu peaks seaduse järgi olema ühiskondliku kokkuleppe ja avalike arutelude tulemus.

Hiljuti väikeses ringis toimunud "õppekavade ajakohastamiseprojekti" esitlemisel selgus aga, et ilma avalike aruteludeta plaanitakse õppekavade sisu oluliselt muuta. Või vähemalt hägustada. Näiteks on plaan keele ja kirjanduse valdkonnas loobuda konkreetsete teoste nimetamisest.

Kas saan õigesti aru, et kirjandus muutub lihtsalt üldnimetajaks, mille sisu valib iga õpetaja täiel määral ise? Vanasti oli olemas rahvuskultuuri olulistele tekstidele toetuv kohustuslik kirjandus ja keegi ei lõpetanud eesti kooli ilma, et ta oleks vähemalt kuulnud Koidula, Tuglase, Tammsaare, Paul-Eerik Rummo või Viivi Luige nime. Kohustus midagi teada muudeti juba aastaid tagasi soovituseks midagi teada - omal valikul. Nii mõnigi õpetaja loobus seepeale kergendusega "raskest kirjandusest" ja asendas selle kergema kraamiga.

Nüüd loobutakse ka soovituslikult kirjanike ja teoste nimetamisest? Liigne sundus, liiga vähe vabadust? Kui riigieksamil puudub samuti vajadus tunda eesti kultuuri- ja kirjanduslugu, siis võibki selle eesti kirjanduse õpetamisega ühele poole saada ja kogu asi lõpetatuks kuulutada.

Kaua ikka veel leidub neid ülima missioonitundega eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, kes vastuvoolu ujudes nui neljaks püüavad lastele eesti kirjandust ja kultuuri lähemale tuua? Seda enam, et õppekavade ajakohastamisprojekt näeb ette ka senise ainepõhise tunnijaotusplaani muutmist põhikoolis n-ö valdkonnapõhiseks. See muudab  õppeainete nädalatundide arvu hägusaks.

Näiteks on valdkonnapõhiselt ette nähtud keeletunnid, aga kui palju neist peaks olema eesti keel, palju mõni muu keel? Koolijuht otsustab igas koolis ise? Äkki polegi eesti keelt vaja õppida, see tuleb ju sündides kaasa? Milleks siis imestada veel selle üle, et seesama haridus- ja teadusministeerium ei soovi toetada Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi algatatud ja sel aastal menukalt läbi viidud eesti kirjanduse olümpiaadi?

Meenutagem järelejätmatult, et õppekavades puudub meil õppeaine nimega eesti kultuurilugu, see on üksikutes koolides valikainena sisse seatud, aga selliseid koole näib olevat käputäis. Ning meenutagem ka seda, et vene õppekeelega koolides on niisugune õppeaine olemas.

Kas ei toimu siin lausa eesti laste diskrimineerimine ebaühtlase hariduse andmisel? Või kas eesti lapsed tohiksid käia vähemalt venekeelsetes tundides oma kultuurilugu õppimas?

Aga mis ma siin ikka naljatan, eesti lapsed ei ole juba ammu Eesti haridussüsteemi huviorbiidis. Seal on välisüliõpilased, sisserändajad ja heal juhul ka väljaspool Eestit elavad eestlased. Eestis elav eestlane oleks nagu nähtamatu, eriliste vajadusteta olend, kellega ei pea arvestama.

Aga minu meelest on see, mis toimub nn õppekavade ajakajastamise, riigieksami, keeleõppe, maakoolide sulgemise ja palju-palju muuga, ületanud taluvuse piiri. Kuidas saab Eesti Vabariigi territooriumil tegutseda ministeerium, mis oma sammudega toimib otse vastu rahvuskultuuri kaitsvale põhiseaduse vaimule? Kas põhiseadus Eestis enam ei kehti?

Viimane kohtuotsus, mis peatas Lüganuse kooli sulgemise, lubab loota, et ehk ikka midagi kehtib. Aga laiem pilt paljastab sõna otseses mõttes hariduslikku lammutustegevust, mida ministeeriumi juhtimisel ellu viiakse. Ometi olen kohanud isegi seitsmenda klassi õpilasi, kes ütlevad, et meil oleks vaja rohkem eesti keele tunde. Lapsed saavad aru, aga otsustajad ei saa.

Ehk ei olegi seda mõistmatut ametnike armaadat siis vaja? Anname ka koolide juhtimise ja hariduse sisu loomise lastele? Kehvemaks vaevalt minna saab. Sest liivakastimängud ja infantiilsus on juba niikuinii meie haridusmaastikul igapäevane reaalsus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.