Kert Kask: rikas keel muudab igapäevase suhtluse vabamaks

Keele üle kaklemisel on ka positiivne külg. Mida rohkem me keele teemadel mõtleme, arutleme ja kaasa räägime, seda tugevam on eesti keel, kirjutab Kert Kask.
Õigekirjagurmaani lehele kirjutavad nädalast nädalasse inimesed, et täpsustada, kuidas on üht või teist asja "õige" öelda. Mitte isegi niivõrd, et täpsustada, milline sõna sobib kirjakeelde kirjutamiseks, vaid kirjakeeles rääkimiseks. Vahel kipub vaidlus keele pärast minema nii tuliseks, et inimesed lähevad omavahel tülli.
Emakeelepäeval tasub meelde tuletada, et keele pärast ei maksa kakelda. Keele olemasolu jaoks on valik, et oleks olemas kirjakeel, aga et oleks olemas ka murded ning ka kõnekeel slängisõnadega.
Rikas keel muudab igapäevase suhtluse nüansirikkamaks ja vabamaks, kuid teksti koostades tuleb valida teksti tüübist lähtuv stiil. Niisiis ei peaks kehvasti vaatama sellele, kui kõnekeel ongi kõnekeelne. Seda see ju tähendabki.
Samal ajal on täiesti mõistetav ka inimeste soov kuulda kirjakeelt. See oleneb samuti kontekstist, kõnelejast ja kuulajast. Näiteks ajakirjanduskeel on üldiselt kirjakeelne ja väga suuri kõrvalekaldeid heaks tooniks ei peeta. Küll aga on meedial omaette roll keele paindlikkuse säilitamisel ja uuenemisel.
Näiteks aasta alguse energiadebatist on jõudnud laiemasse kasutusse sõna "tuugen", mis tähistab tuulegeneraatorit. Ka sõna "taristu" ega teised uued või hästi unustatud vanad sõnad ei oleks igapäevase keele osaks ilma ajakirjanduseta. Seega on positiivne, kui kasutusse jõuavad ka sõnad, mis pole (veel) sõnaraamatus kirjas.
Eelmise aasta e-etteütluse tekst tekitas elavat arutelu, kui teksti lõpus oli valik, kas kasutada sõna "õigesti" või "õieti". Õigeks loeti mõlemad. Sõnaraamatu järgi rangelt võttes on kahel sõnal erinev tähendus, kõnekeeles tähistatakse aga millegi õigesti olemist või õigel viisil tegemist mõlema sõnaga. Niisiis on küsimus kontekstis.
E-etteütluse eesmärk on olla keelt väärtustav ja populariseeriv, barjääre murdev ettevõtmine. tuleb tõdeda, et esimesed 95 sõna pidid olema rangelt kirjakeelsed, täpselt nii, nagu õigekeelsussõnaraamat kirjakeele normina kirjeldab. Ja see üks viimane võis olla normist erinev.
Lihtne on tekkima küsimus, et kui "õigesti" asemel sobib ka "õieti", siis miks "refleksioon" peaks kirjutama just sellisel kujul, kuigi umbes viis tuhat e-etteütluse kirjutajat lisasid sõna keskele ühe t-tähe ja panid kirja sõna "reflektsioon".
Lähtudes loogikast, et tekst on läbivalt ühes stiilis, mõeldud kasutamiseks ühes kanalis ja algusest lõpuni samale inimesele või inimestele, peaks üks tekst jääma ühte stiili. See ei tähenda, et keelega ei võiks piire murda. Ja miks mitte mängida ka vingerpussi neile, kes sellest aru saavad, aga läbivalt kirjakeelne tekst – nii suuline kui ka kirjalik – peaks olema algusest lõpuni ühes stiilis.
Tulles tagasi keele üle kaklemise juurde, on sel ka positiivne külg. Mida rohkem me keele teemadel mõtleme, arutleme ja kaasa räägime, seda tugevam on eesti keel. Keele pärast on mõtet tülitseda ainult selleks, et saada paremaks, targemaks ja vahedamaks kirjutajaks ja kõnelejaks. Kirjakeel sobib kõnekeelde ja vastupidi, aga kõik oleneb teksti eesmärgist.
Toimetaja: Kaupo Meiel