Vaatasin nädala algul Kristjan Pihli ja Ove Mustingu ajakirjanduslikult väga kõrgel tasemel tehtud teledokumentaali "Tagalas", mis tegi vaatajale tublisti selgemaks, millega tegelevad Eesti vabatahtliku tagalaüksuse Slava Ukraini vabatahtlikud, eesotsas aasta eurooplaseks kuulutatud Johanna-Maria Lehtmega.

Filmis oli muidugi omajagu emotsioone, sest eks pea kõik inimesed ole ikka inimesed, aga kõlama jäi pigem see, kuivõrd hoogsalt ja väsimatult meie tublid kaasmaalased Ukrainat aitavad. Vaatad ja mõtled, et tahaks ise sama hoogu ja väsimatust säilitada, aga see on iga päevaga, mil sõda kestab, aiva keerulisem.

Ukraina asepeaministri nõunik Jaanika Merilo ütles Eesti Päevalehele antud usutluses just nimelt, et "paljud inimesed väsivad ja see on loomulik. Tähtis on, et kõik need suured ja mõjuvõimsad riigid ja organisatsioonid ei väsiks. Ei tohi väsida need, kes tarnivad praegu Ukrainasse relvi, sest see väsimine on otseselt seotud inimeludega."

Hiilivale sõja- ja sõnumiväsimusele juhtis suhtekorraldaja Põim Kama tähelepanu juba kahe kuu eest, kui ta kirjutas ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos, et "Kõhklevalt ja pisut häbenedes on juba mitu inimest tunnistanud, et on sõjauudiste jälgimisest loobunud. Sest on liiga õudne ja masendav. Midagi teha ka ei saa, vaatad lihtsalt reaalajas abituna pealt, kuidas sõbra õues tapetakse ja hävitatakse."

Nii et seegi on väga inimlik, see väsimus. Ma isegi hakkasin juba tüki aja eest valima, milliseid sõjauudiseid ja -kommentaare jälgin, millised allikad püüan jätta tähelepanuta, ikka selleks, et masenduse ja lootusetuse tunne mind lõplikult enda alla ei mataks. Ei jaksa isegi enam vaadata ega kuulata Ukraina toetuseks toimuvaid kontserte ega väisata järjekordset heategevuslikku laata või oksjonit.

Kartus saada millalgi ebamäärases tulevikus järjekordset kurba uudis tabas eriti tugevalt mind päeva eest, kui vaatasin Twitteris põhjendatult maailma kõige vahvamaks koeraks peetud Patronist kõnelevaid säutse. Väike, uljas ja Ukraina riikliku autasu pälvinud pommikoer on üks neid kangelasi, kelle nägemine teeb alati rõõmu, aga siis mõtled, et ta tegutseb ju sõjas ja sõjas saadakse surma. Mida tunneksin, kui peaksin Twitterist lugema Patroni kohta kõige kurvemat uudist ja kas mul oleks jaksu sellega toime tulla?

Need kõik ongi väsimuse ilmingud ja ma ei arva, et neid tundeid peaks häbenema, aga samal ajal on selge see, et kevadväsimus on sel aastal ometi tulemata jäänud. Slava Ukraini vabatahtlikud, kelle tegemisi telefilm kajastas, näitasid just seda eeskuju, et tunnete eest, ükskõik kui masendavad ja kurnavad need ka pole, ei ole keegi kaitstud, aga füüsilisel ega vaimsel väsimusel ei tohi lasta endast võitu saada.

Kevad on meil tänavu kuidagi külm, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, aga ikkagi ei ole sellest puudunud ei otse kalapaadist ostetud värske räim ega pestoks suristatud karulauk. Need on märgid, et normaalne maailm pole lõplikult kadunud ja annavad sõjaõuduste kõrval veidi jõudu.

Ehk võiks võtta ka sellenädalasi valitsuskriisi ilminguid hoopis positiivses võtmes: poliitikud teevad poliitikat nagu nad peavad ja nende töö ongi. Kui kahurid laulavad, ei vaiki ei muusad ega poliitikatuusad ning oma veidral kombel annab seegi eeskuju, kuidas väsimatult oma asja ajada.

Sõjauudistega pikitud kevadisest kurnatusest aitab üle saada, kui paneme tähele suuremaid ja väiksemaid võite. Eesti pääses Stefani looga "Hope" Eurovisiooni finaali, mis on ju täitsa kobe võidu-uudis. Kevad võidab kohe-kohe ja luuviljalised puud puhkevad isegi Pärnus õide. Poliitikas võidab lõpuks ikkagi terve mõistus, olen selles kindel.

Slava Ukraini ja paljud teised meie vabatahtlikud on oma olemasoluga suur võit nii Eestile kui ka kogu maailmale. Nende üle võime uhkust tunda, neid eeskujuks võtta ja nõnda ongi kevadväsimus midagi, mis tuleb alles võib-olla millalgi tulevikus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.