Meedias käib kõige põletavamgi teema maha umbes kahe nädalaga. Suuremate portaalide sõjablogide jälgitavus juba väheneb. Päev-päevalt tekib aina enam ruumi teiste teemade ja uudiste jaoks. Üks ööreporter kirjutas, et nüüd, kus sõda on juba kaks nädalat kestnud, on tervislikum iga mürsutabamuse pilti enam mitte jagada. Tervislikum.

Tõsi, mürsutabamuste ja tsiviilohvrite pildid uudisvoos enam palju ei aita. Neid on nüüdseks kordades rohkem, kui vastu võtta ja läbi tunnetada suudame. Igale surijale silma vaadata ja miljonite individuaalsete tragöödiate täit mõõtu hoomata pole kellegi võimuses.

Tasapisi harjume ära ja omamoodi oleks kohutav, kui ei harjuks. Vaimsele seisundile on harjumine teretulnud ja tervislik. Eriti, kui viimased ilusad suusailmad ja kevadkoristus kutsuvad. Harjumine ja tähelepanu hajumine ei ole aga tervislik Ukrainale ning vaid õige pisut pikemas perspektiivis kogu Euroopale, sealhulgas Eestile.

Meenub stseen filmist, kus mahalaskmisel ütleb hukkaja ühele pealtvaatajale, kes on õuduses ja vastikuses silmad sulgenud: "See on varsti möödas, mu armas. Aga praegu pead sa vaatama." Sarnases olukorras on nüüdseks kogu lääne avalikkus, meedia ja poliitiline ladvik. Sugugi ei tahaks, aga oleme sunnitud vaatama.

Hetkel pole isegi seda lohutust, et sõda varsti möödas oleks. Vaadata aga samuti ei jaksa. Niimoodi hiilib mõtteviisi ohtlik nihe. Suurest soovist, et kõik oleks juba möödas, hakatakse tasapisi tegema mööndusi, millistel tingimustel see täpselt mööda võiks saada. Äkki peaks agressorile siiski teatud järeleandmisi tegema? Peavad ukrainlased siis lõpuni paindumatud olema, kas nad siis ei võiks rahu ja lääne heaoluühiskonna säilimise nimel millestki loobuda?

Praegu suudab suur maag Volodõmõr Zelenski veel tähelepanu hoida ning kutsuda lääne avalikkuses esile imetlust, empaatiat, kaasaelamist, raevu, meeleheidet, häbi – kõiki asjakohaseid tundeid. Aga ta ei suuda seda igavesti. Päev, mil lääne liidrid hakkavad Ukraina presidendi kõnede suhtes ebamäärast vastumeelsust tundma, ei ole kaugel. Hetk, kui parema meelega pööraks pilgu ära ja teeks midagi muud. Igaühel on omad mured.

Seda enam, et mured on reaalsed. Kõik Euroopa riigid peavad aktiivselt tegelema rände-, energia- ja toorainekriisiga ning tähelepanu hajub paratamatult. Ometi ei tohi lasta sõnumiväsimusel endast veel võitu saada. Peame edasi vaatama kasvõi sellepärast, et kõik, mis järgmiseks juhtub, ei tohi meid tabada üllatusena. Peame olema valmis, sest juhtuma hakkab palju ja see ei ole varsti möödas. Elu muutub pöördumatult ja aastateks.

Juba on selge, et Eestisse ei tulegi 10 000 põgenikku, nagu esialgu sai välja käidud. Pigem räägime ühe nulli võrra suuremast numbrist. Praegu loodab enamik saabujaist paari kuu pärast koju tagasi minna, kuid tõenäosus selle õnnestumiseks on väike. Kodu lihtsalt ei ole enam, puuduvad majad, teenused, taristu ja töökohad, mis veel paar nädalat tagasi eksisteerisid.

Seetõttu tuleb leppida, et suur osa põgenikest jääb siia paigale. Eesti ühiskond peab suutma nad vastu võtta, integreerida ja näitama üles kogu empaatiat, mida nad vajavad ja väärivad. See on tohutu koormus riigi- ja omavalitsuste eelarvele, haridus- ja sotsiaalsüsteemile ning kinnisvara- ja tööjõuturule. Mis tähendab, et ükski senine eelarve või prognoos enam ei kehti ning ennustatud trendid pihustuvad päevade, isegi tundidega.

Teiseks saab rängalt pihta majandus, heaolu ning üldine turvatunne. Nagu kaks aastat koroonakriisi poleks seda juba piisavalt murendanud. Me pole majanduslikult sõltuvad mitte ainult Vene energiast ja toorainest, vaid sellestki, kas Ukraina põllumees saab kevadel põllule minna ja külvata või mitte. Kuna pigem ei saa, prognoosib ÜRO tänavuseks toiduhindade tõusuks enneolematud 22 protsenti ning mitmed riigid on hakanud piirama toiduainete müüki.

Soojad suveilmad elame üle, aga hiljemalt sügisel saame tunda sõja mõjude täit raskust. Selleks ajaks on inimväärse elu baasvajaduste hinnad katapulteerunud ning liiga paljudel eestlastel "raha lõpus liiga palju kuud järel", nagu Mihkel Nestori ja Peeter Koppeli podcastis tabavalt sõnastati.

Kui elu läheb raskemaks, ostujõud väheneb, vabad töökohad haihtuvad ja inimesed ei tunne end enam turvaliselt, mureneb kiiresti viimaste nädalate imetlusväärne ühtsus, mil kõik erimeelsused näisid olevat unustatud. Lisaks on ukse ees riigikogu valimised, poliitikutel tuleb hakata vastanduma ja rahulolematust kultiveerima.

Raskused ja rahulolematus aga tähendab, et keegi kusagil peab kõigis hädades süüdi olema. Praegu on süüdlaseks Putin, aga tuul võib pöörduda. Seal, kus üks narratiiv väsib ja kangelaslugu lõpeb, tekib soodne pinnas uute ja teistsuguste jaoks. Siis on uksed avatud nii idanaabri kui ka lähemate ja kaugemate äärmuslaste propagandale ning niigi hapras seisus ühiskond killustub tundmatuseni. Üldine lagunemine muudab meid haavatavaks ja rünnatavaks, miski lihtsalt ei püsi enam koos.

Seepärast ei tohi keegi Ukrainalt pilku pöörata. Isegi, kui paneks parema meelega silmad kinni või teeks midagi muud. Praegu peame vaatama. Selleks, et oleks tunnistajaid, kes pärast mäletaksid, kuidas kõik juhtus. Samuti, et fookus ei hajuks ja narratiiv ei nihkuks. Et kõigil püsiks meeles, kui kallis on vabadus ning miks seda hinda tuleb maksta.