Meelis Oidsalu: lõimimise "valged elevandid"

Foto: Ken Mürk

Vikerraadio saatesarja "Valge elevant" idee autor ja saatejuht Meelis Oidsalu vaatleb sarja viimasele saatele tuginevas artiklis lõimimise ja julgeolekuga seotud kitsaskohti ja arenguvõimalusi Eesti ühiskonnas.

"Lõimimine" on viimastel kümnenditel nii viledaks kulutatud sõna, et selle ühiskonna kerksuse ja ka julgeoleku seisukohalt olulise termini tähendust tasub uuesti meelde tuletada. Lõimitus on ühelt poolt kõrge siis, kui inimesed, kes on valinud oma elukohaks Eesti, tunnevad siin ennast koduselt ja saavad end siin maksimaalselt teostada, seda oma rahvuslikust, rassilisest või kultuurilisest kuuluvusest sõltumata. Loomulikult peavad nad seejuures väärtustama demokraatlikke põhimõtteid.

Aasta tagasi esitletud integratsioonimonitooringus hinnati pikemaid lähiajaloolisi trende ja nii mõnigi neist on olnud positiivne. Üks neist puudutab meediaruumi. Pikki aastaid on teisest rahvusest inimeste põhilised meediakanalid olnud Venemaa kanalid. Viimases monitooringus olid ka teisest rahvusest isikute seas esmakordselt kõige usaldusväärsemad Eesti venekeelsed kanalid või ka eestikeelsed kanalid. Seda arengut, et vaadatakse rohkem kohalikke uudiseid, on mõjutanud ka koroonapandeemia.

Ka eesti keele oskuse levikus on viimase 30 aasta jooksul toimunud märgatav kasv: 90-ndate alguses oskas ainult 14 protsenti teisest rahvusest inimestest eesti keelt. Täna on neid, kes keelt ei oska, kaheksa protsenti. Eesti keele oskus on oluline eeldus, et inimestel tekiksid ühiskonnas kontaktid, võimalus omandada järgmist haridustaset, valida meelepärast tööd, osaleda kultuurielus ja poliitikas. Praegu on eesti keelt mitte oskavate täiskasvanute huvi eesti keele õppimise vastu märgatavalt suurem kui on riigi keeleõppe pakkumine. Eesti keele majade projekt Narvas, Pärnus ja Lüganusel on olnud menukas ning see võrgustik vääriks laiendamist.

Teisest rahvusest kodanike naturalisatsioonitempo on aga ajaga langenud, Vene kodanike või määratlemata kodakondsusega inimeste suhteliselt suure osakaalu küsimus Eesti elanikkonnast on üks neid, mis "valge elevandina" ehk pikka aega lahendamata probleemina järgmiste riigikogu valimiste eel erakondade tähelepanu väärib. Seda eriti Ukraina sõja valguses. Lõimimine ei puuduta juba mõnda aega ainult muust rahvusest inimesi, vaid ka eestlasi, kellest suur osa elab ja töötab välismaal ja kellega nende loodetava naasmise kindlustamiseks tuleb hoida kultuurisidemeid ning toetada nende laste huvi oma päritolumaa ja sinna kunagi naasmise vastu. Ka sünnilt eestlasi tuleb teinekord tagasi Eestisse "värvata". Positiivse trendina naaseb praegu Eestisse rohkem inimesi kui siit lahkub. Oma osa on siin ka riigi pingutusel väliseestlaste lõimimiseks, olgu siis nõustamise või tagasikolimistoetuse näol. Miks mitte võtta eesmärgiks enamiku Soomes asuva diasporaa tagasitoomist Eestisse?

Endiselt on Eestis üsna suur ühiskonna ruumiline segregatsioon, ehk siis teatud piirkondades elavad eestikeelsed inimesed, teistes piirkondades venekeelsed inimesed. Ruumiline segregatsioon süveneb, seda on näha kasvõi Ida-Virumaa näitel. Seda tendentsi süvendab ka haridussüsteemi jätkuv segregeeritus. Eestikeelse hariduse reformi osas pole küsimus ainult selles, mis keeles lapsed õpivad, vaid ka selles, et nad õpiksid ühes kohas koos, et neil tekiks ühine väärtusruum, kontaktid ja usaldus.

2020. aasta lõimimismonitooringu järgi tunnevad küsitletud teisest rahvusest inimesed Eestis end ebavõrdsemalt kohelduna kui varasem 2017. aasta uuring seda näitas. Lõimitus või selle puudumine mõjutab otseselt ka Eesti majanduse konkurentsivõimet, välismaised talendid ei tule tööle keskkonda, kus nad ei tunne end vaba ja turvalisena.

Teine oluline lõimituse või sidususe mõõde erinevate rahvusgruppide horisontaalse sidususe kõrval on vertikaalne lõimitus, st kodanikuaktiivsus ja poliitilise n-ö alt-üles jõustatuse tunne.

E-valimiste kasutuselevõtus 2005. aastal nähti üht võimalust valimisaktiivsust suurendada, ent uuringute kohaselt ei ole seda toimunud ei noorte ega ka teisest rahvusest elanike hulgas. Eesti noored tunnevad end poliitilisest elust kõrvalejäetuna ning nende valimisaktiivsus on madal. Samal ajal on võrreldes 2017. aastaga kasvanud Eesti elanike institutsiooniväline poliitiline aktiivsus, ent eelkõige eestlaste, nooremate, kõrgemalt haritud ja hea eesti keele oskusega inimeste hulgas. Iga neljas Eesti elanik on andnud allkirja üleskutsele, protestiavaldusele või petitsioonile ning iga kuues on osa võtnud avalikust koosolekust või osalenud internetis poliitilises arutelus. Koroonapandeemiagi ajal toimunud meeleavaldused ja protestiaktsioonid olid märk kogukogukondliku aktiivsuse kasvust, olgu kogukonnad probleemi- või piirkonnapõhised.

Kodanikuühiskonna või vabakonna puhul teatakse enim selle huvikaitselist poolt, inimesed tulevad kokku ja otsustavad hakata mingi teema eestkõnelejaks, kuulugu esindatavad huvid konkreetsetele inimrühmadele (erivajadustega inimesed, seksuaalvähemused, erinevad eagrupid) või muudele elusolenditele (loodus- ja loomakaitsjad). Ent vabakonnal on kaks vähem tuntumat, ent väga olulist rolli. Kui huvikaitsele orienteeritud kodanikuaktiivsus on pigem võistlev ja võitlev, siis nii koroonapandeemia kui Ukraina põgenikekriis osundasid vabakonna kaasloovale potentsiaalile.

Vabakond tuli nii Ukraina kui Eesti riigile appi ja muu hulgas osutati üsna keerukaid logistilisi teenuseid (kiirabiautode komplekteerimine ja ümberehituse korraldamine Eestis ja nende toimetamine Ukrainasse; Ukraina põgenike evakueerimine Poola piirilt). Sektoritevahelise kiire võrgustumisvõime kasvatamine, sh suutlikkus suurte kriiside korral vabaühendustega koos mingeid avalikke teenuseid käitada, vajaks nii praeguse kui järgmise riigikogu koosseisu tähelepanu, selleks tuleb luua toetav õigusruum. Üks võimalus selleks on luua vastav riigieelarveline fond Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juurde. Eesti-suguse väikeriigi puhul on sellise võime olemasolu ka julgeolekuküsimus. Eestis on palju räägitud iduettevõtluse edust ja üha uutest ükssarvikutest, sel kümnendil on loota samasugust plahvatust sotsiaalse ettevõtluse (s.o. ettevõtlusvorm, kus üle poole kasumist reinvesteeritakse oma sotsiaalse missiooni elluviimisesse) vallas. Ka sotsiaalse ettevõtluse sektor võib arenguhüppeks vajada seadusandjalt soodustusi.

Riigikogus eelmise aasta mais vastu võetud katusstrateegia "Eesti 2035" seab eesmärgiks koosloomelise ühiskonna, mis tähendab seda, et ka avatud valitsemise all ei mõisteta enam mitte ainult seda, et poliitika sihtrühmi kaasatakse pärast seda, kui ametnikud on mõne õigusakti eelnõu kooskõlastusele pannud. Eesti on sel aastal eesistujamaa kunagi Barack Obama poolt algatatud Avatud valitsemise partnerluse raamistikus, mille eesmärk on edendada läbipaistvat ja koosloomelist valitsemiskultuuri selle partnerlusega ühinenud (enamasti) lääneriikides. Riigikantseleil on plaanis mõningad olulised muutused nii valitsuse otsuste kui õigusaktide menetluskorra muutmiseks nii, et vabakonnad ja üksikisikud saaksid panustada probleemide defineerimise faasis, st ammu enne seda, kui ametkonnad on alustanud mingi otsuse eelnõu lihvimist.

Kõlab võib-olla veidralt, aga seni üks viljakamaid koosloomeprojekte oli 2012. aastal nn "Jääkeldri protsessi" nime all alanud üritus, mis kandis ka vilja mitme olulise seadusemuudatuse näol. Et protsessi ajendas erakondade rahastamise skandaal (nn kilekotiskandaal), siis oli sellel projektil vaat et kerge riigivastasuse või riigikogu halvustamise maik juures. Koosloomelises poliitikakujundamise keskkonnas oleksid aga sellised laiendatud perioodilised kärajad pigem normaalsus, mis sellisena täiendaksid ja toetaksid riigikogu tegevust, mitte ei pakuks sellele konkurentsi.

Mõnevõrra elitaarsemate rahvakogude asemel on rohujuuretasemel ja kohtadel toimuv koosloome mõistagi märksa jõustavam nähtus ja selles suunas on toimunud positiivseid arenguid, näiteks kaasava eelarve kasutamise mõttes. Seda tehakse praegu siiski jupiti ja hetkiti, samm edasi oleks juba süsteemne kogukondade hõlvamine kohe eelarveprotsessi esimeses etapis, selles, kus määratakse kindlaks, milliseid probleeme üldse eelarve koostamise käigus lahendama asutakse. Seda ei tasu segi ajada riigikogu "katuseraha" traditsiooniga, mis oma läbipaistmatuses, juhuslikkuses ja seotuses riigikogu liikme huviga järgmistel valimistel ringkonnast hääli saada on kaasava eelarve idee üsna räme mõnitamine.

Kui järgmine riigikogu koosseis suudaks katuserahade jagamisest loobuda, teeksid nad juba ainuüksi sellega suure panuse kaasava eelarve idee vääristamisse. Katuserahade jagamise asemel võiks mõelda hoopis, kas heategevuse ja annetamise soodustamiseks on riik omalt poolt kõik teinud. Eestlaste annetamishuvi on ajaga oluliselt kasvanud, heategevusorganisatsioonid nagu "Kingitud elu" ei muuda mitte ainult elusid, vaid pakuvad avalikke teenuseid, mille rahastamiseks riik ei ole suutnud või ei saagi teatud põhjustel vahendeid leida. Selliseid vabatahtlikkuse alusel otserahastatud avalikke teenuseid võiks tuleviku-Eestis olla märksa rohkem. 


"Valge elevant" on Vikerraadio, kolme Eesti mõttekoja (Praxis, Arenguseire Keskus, TTÜ Ragnar Nurkse Instituut) ja riigikontrolli koostöös valminud saate- ja artiklisari, milles loetletakse Eesti poliitika "valgeid elevante" ehk Eesti ühiskonnaelus pikaaegselt lahendamata probleeme, millest 2023. aasta riigikogu valimistel enam vaikida ei sünni, kui soovime saavutada riigikogus vastu võetud strateegia "Eesti 2035" eesmärke.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: