Kielis asuva maailmamajanduse instituudi raportid kinnitavad , et Eesti on võtnud Ukrainat abistades oma õlgadele kõige suurema koorma. Kuigi USA on andnud Ukraina abistamiseks 44,5 miljardit eurot, teeb see vaid 0,22 protsenti riigi SKP-st. Eesti seevastu on andnud Ukrainale 1,23 protsenti¹. Läti (1,07), Leedu (0,61), Soome (0,1 protsenti) panus on palju väiksem.

Ka sõjalise abi osas juhime kindlalt. Eesti on kulutanud Ukrainasse saadetud relvadele 0,93 , Läti 0,75, Leedu 0,21 ja Soome 0,01 protsenti SKP-st. 0,4 protsenti oleme kulutanud siia saabunud kümnete tuhandete sõjapõgenike peale.

Vähe on räägitud sellest, millised riigid on võtnud endale sõjapõgenike vastuvõtmisel kõige suurema koorma. 13. septembri seisuga on liidrikoht meie käes. Eesti Vabariigis tuleb üks ukrainlane 24,3, Tšehhi Vabariigis aga 24,4 elaniku kohta. Poola on alles kolmandal kohal, seal tuleb üks sõjapõgenik 28 poolaka kohta.

Ukrainlased on vähem kui seitsme kuuga kasvatanud Eesti elanikkonda lausa 4,1 protsendi võrra. Kui Eestis tuleb üks sõjapõgenik iga 24 elaniku kohta, siis Leedus vaid 43, Lätis 57 ja Soomes 143 kohta².

Valitsuse kehtestatud tänavuseks sisserände piirarvuks on 1311. See tähendab, et aasta jooksul tohib nn kolmandatest riikidest siia saabuda kuni 1311 inimest. Tegelikult on tulnud juba 58 225 inimest ehk 44 korda rohkem, kuid aasta pole veel kaugeltki lõppenud.

Sisserände piirarv kehtestati aastakümneid tagasi. 0,1 protsenti püsielanikkonnast tundus toona maksimaalne, mida Eesti riik suudab ennast ohtu seadmata vastu võtta.

Ukraina jookseb tühjaks

Suur väljaränne on iseloomustanud Ukrainat juba pikka aega. Kui 1991. aastal, mil Ukraina iseseisvus, elas seal 52 miljonit inimest, siis mullu oli elanike arv langenud 41,6 miljoni peale.

Eriti drastiline on lahkumine olnud 20-24-aastaste seas. Tuhandest mehest on lahkunud 330, tuhandest naisest aga lausa 480, ehk kolmandik mehi ja pooled naistest. Järgneva paarikümne aasta pärast jääb Ukrainasse vaid 35 miljonit elanikku³.

Algusaastatel lahkusid ukrainlased kodumaalt majanduslikel põhjustel. Pärast 24. veebruari avas Euroopa uksed kõigile Ukraina elanikele. Kui varem tuli tükk aega vaeva näha, et välismaale pääseda, siis nüüdsest tuli vaid kohale sõita. Enne 2014. aastat oli ligikaudu 70 protsenti Ukraina töömigrantidest pärit riigi lääneosast. Nüüdseks on nende kõrvale tõusnud ka idaosast saabunud.

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) andmetel võib rahvusvahelist kaitset taotlevad ukrainlased jagada kahe rühma. Esimesse kuuluvad isikud, kes põgenevad Ida-Ukrainast, mis jäävad keskvalitsuse kontrolli alt välja, teise rühma aga kohustuslikku ajateenistust vältivad desertöörid. Riigist lahkub reeglina noorem rahvas.

Ukrainlaste invasioon Euroopasse seisab tugevatel jalgadel. Rajad on tugevalt sisse tallatud ja sihtriikides on välja kujunenud ulatuslikud ja tihedad rändevõrgustikud⁴.

ÜRO pagulasameti augustikuine uuring näitab, mida Euroopasse saabunud ukrainlasi tegelikult huvitab ja mida nad plaanivad. Ülekaalukalt kõige enam tahavad ukrainlased raha (49 protsenti küsitletutest), kolmandik (30 protsenti) tahaks tööd, vaid 13 protsenti unistab taas perega kokku saamisest.

63 protsenti pagulastest tahaks pagulusse jääda, vaid 13 protsenti kavatseb kodumaale naasta ja 11 protsenti tahab liikuda edasi mõnda muusse riiki. Unistuste sihtpunktiks on Saksamaa (28 protsenti), Kanada (9). Teise riiki tõmbavad perekondlikud sidemed (30 protsenti) ja veelgi paremad tingimused (24 protsenti)⁵.

Poola anomaalia

Kas te kujutate endale ette, et seitse kuud pärast sõja algust oleks veerand Tartu elanikest Ukraina põgenikud, Tallinnas oleks aga ukrainlaste osakaal kasvanud 13 protsendini? Poolas just nii on. Gdanskis ja Katovices on ukrainlasi 25, Wrocławis 23, Krakowis 19 ja Łódźis 11 protsenti. Aga see pole veel midagi. Poola lõunaosas asuvas Rzeszówi nimelises linnas on juba iga kolmas elanik ukrainlane. Seni 200 000 elanikuga linn on kasvanud enam kui poole võrra⁶.

Kõik see on toimunud erakordselt kiiresti. 2011. aastal toimunud rahvaloenduse järgi elas Poolas 24 000 Ukraina kodanikku, 2015. aasta sügisel oli kehtiv elamisluba juba 52 000 Ukraina kodanikul. Neile lisandus 400 000 ajutise tööloaga ja ligi pool miljonit turistiviisaga ebaseaduslikult töötavat ukrainlast.

Tänavu kevadel voolas Poolasse esimese viie sõjanädalaga üle kolme miljoni ukrainlase. Tänu ukrainlastele on Poola rahvaarv ületanud 41 miljoni piiri.

See, et Poola on Ukrainat jõuliselt aidanud, on ootuspärane. Esiteks on kahe rahva keeled sarnased, teiseks elab poolakates mälestus aegadest, kui Lääne-Ukraina kuulus nende riigi koosseisu⁷.

Tšehhi magnet

Teine slaavi riik mis ukrainlasi kõige enam ligi tõmbab, on Tšehhi. Kolmekümne aastaga on ukrainlaste arv Tšehhis kasvanud üle neljakümne korra. Kui veel 1990. aastate algul oli Tšehhis 10 000 ukrainlast, siis nüüdseks ületab nende arv 423 000 piiri.

Esialgu oli tüüpiline Ukraina võõrtööline riigi lääneosa vaesest perest pärit keskealine mees Kui 2000. aastal oli viiendikul alaline elamisluba, siis 2015. aasta lõpuks juba kahel kolmandikul.

Ukrainlastel on väga lihtne Tšehhi kodakondsust saada. 2014. aastast kehtiv kodakondsusseadus lubab topeltkodakondsust. Mida aeg edasi, seda vabamalt ukrainlased end Tšehhis tunnevad. Kui 2006. aastal soovis vaid 36 protsenti tööloa omanikest jääda Tšehhisse veel vähemalt viieks aastaks, siis 2013. aastal oli neid juba 80 protsenti. Kanda kinnitanud ukrainlased toovad endaga kiiresti kaasa ka oma pered⁴.

Kui sõja algul asusid tšehhid Ukrainat õhinal aitama, siis peagi nende õhin vaibus. 28. juunist karmistati oluliselt suhtumist Ukraina sõjapõgenikesse. Kui varem kehtis pagulaste tervisekindlustus aasta, siis nüüd vähendati see 150 päeva peale.

Vältimaks elamispinda vajavate Tšehhi perede diskrimineerimist, tohib nüüd ukrainlastele pakkuda vaid neid pindu, mida põliselanikud ise ei vaja. Lõpetati ka 200 euro suuruse toetuse maksmine.

Ukrainlastel ei lubatud enam korraga mitmes riigis toimetada. Kui ajutise kaitse saanud inimene küsib edaspidi ajutist kaitset ka mõnes teises euroliidu riigis, jääb ta Tšehhi omast ilma.

Kui Ukraina põgenik vahetab kasvõi pooleks kuuks elukohta, peab ta sellest kolme tööpäeva jooksul siseministeeriumi teavitama. Vastasel korral lõpetatakse talle toetuste maksmine. Riik hakkas tõsiselt kontrollima, kas pagulased kohas, kuhu nad sisse on kirjutatud ka reaalselt elavad⁸.

3. septembril tuli Praha tänavatele 70 000 inimest. Lehvisid loosungid "Tšehhi Vabariik ennekõike!". Loosung "Parim ukrainlastele ja kaks kampsunit meile!" võttis kokku asja sisu: energiahinnad kasvavad, vaesus suureneb, aga valitsus mõtleb eeskätt Ukraina sõjapõgenikele.

Venestamise uus laine

Ukrainat sinisilmselt abistades oleme ületanud punase joone. Kümnete tuhandete venekeelsete ukrainlaste saabumisega oleme seadnud ohtu Eesti rahvusriigi säilimise ning astunud venestamise uude ajastusse.

Eestis on olnud seni kaks venestamise lainet. Esimest seostatakse tsaar Aleksander II-ga, teist EKP toonase juhi Karl Vainoga. Venestamise teine laine algas 1978. aastal. Sestpeale hakkas Eestisse igal aastal saabuma keskmiselt 20 000 venekeelset inimest. Tänavu on vaid seitsme kuuga meile saabunud kolm korda rohkem umbkeelseid inimesi kui Vaino ajal kolme aastaga kokku.

See, et Poola, Tšehhi ja Montenegro ukrainlasi kõige innukalt vastu võtavad on mõistetav, kõik need on slaavi riigid. Erinevalt neist pole Eesti slaavi riik. Ometi on just Eesti võtnud oma õlgadele kõige suurema koorma uute slaavlaste vastuvõtul.

Teadlased on toonud välja kolm peamist tegurit, mis ukrainlasi välismaal ligi tõmbavad⁶. Sihtriigis räägitakse nendega sarnast keelt, kultuuriline keskkond on neile sarnane ning ees on oma sotsiaalne võrgustik. Kõik kolm eeldust on Eestis täidetud.

Meil pole mitte üksnes palju venelasi, vaid siin räägitakse ka laialt vene keelt, mistõttu sobib neile ka siinne kultuur. Kolmandaks olid arvukad Ukraina võõrtöölised jõudnud meil juba enne tänavust sõda luua oma tugeva võrgustiku.

Eurostati andmetel oli Eestis juba 2020. aastal pretsedenditult palju Ukraina võõrtöölisi. Iga saja eestimaalase kohta tuli üks ukrainlane. Toona jäime maha vaid Tšehhist, Poolast ja Leedust. Seal oli üks Ukraina võõrtööline vastavalt 64, 77 ja 89 inimese kohta⁹.

Rahvaloenduse andmed näitavad, et Ukraina kodanike arv hakkas kasvama juba sajandivahetusel. Kui 2000. aastal oli meil vaid 2867 ukrainalast, siis 2011. aastal juba 4756, mullu aga juba 15 935. Nüüdseks on Eestis olevate Ukraina kodanike arv kasvanud 80 000 inimeseni.

Sageli räägitakse, et meile saabuvad ukrainlased. Tegelikkus on märksa keerulisem.

Heiki Pääbo on oma doktoritöös uurinud ukrainlastele omast identiteedikonflikti ja nende suhteid venelaste ja poolakatega:

"Nõukogude perioodil oli Ukraina täiesti venestunud. 1990. aastaks oli osa Ukraina piirkondi nii sügavalt venestunud, et isegi inimesed, kes end ukrainlaseks pidasid, rääkisid vene keelt emakeelena. Linnarahvastik venestus juba tsaaririigi ajal ja see tendents jätkus nõukogude ajal. Ukrainas tähendas ukraina keele rääkimine matslikkust ja harimatust, vene keele kasutamine oli seevastu haritud ja modernse inimese tunnus."¹⁰

Kuigi olukord on veidi muutunud, on Eesti sarnaselt ülejäänud Euroopaga üle ujutatud inimestega, kes räägivad enamasti vaid vene keelt.

Juba paar kuud peale sõja algust, ajal mil Ukraina sõjapõgenike esimesed hordid Poolasse tulvasid hoiatas raport, et "ajapikku kui vaimustus ja solidaarsustunne väheneb on oodata konflikti Poola ja Ukraina kogukondade vahel."⁶. "Poolakad võivad hakata tundma, et riik pöörab neile vähem tähelepanu kui Ukraina sõjapõgenikele, konkurents tööturul kasvab, töökohti jääb vähemaks, palk langeb, samal ajal taskukohase elamispinna kättesaadavus väheneb ja üür kasvab, teenuste kättesaadavus aga väheneb."

Raport hoiatab, et natsionalistid kelle paleuseks on rahvusriik, võivad hakata pead tõstma ning ksenofoobia suureneb. Seetõttu on väga oluline, et kohalikud omavalitsused tegeleksid järgnevate kuude jooksul pingete maandamisega investeerides tõhusalt kultuuridevahelisse haridusse, tegeleks lõimumisega ja teeks arendaks linnades ning veebis sotsiaalkampaaniaid.

Pole kahtlust, et kõik see kehtib ka Eesti kohta. Olukord, kuhu oleme sattunud, on vastuoluline.

Üheaegselt püüame siinsele vene kogukonnale kiirkorras riigikeele selgeks õpetada, samal ajal võtame avasüli vastu kümneid tuhandeid uusi venekeelseid ukrainlasi. Miks me arvame, et suudame nüüd teistmoodi käituda, kui oleme viimased kolmkümmend aastat seanahka vedanud?