Võib arvata, et justiitsministeeriumi ametnikud koostasid välismaiste teadjameeste(või -naiste) ettekirjutustest lähtudes "Lobistidega suhtlemise hea tava ametiisikutele" heas usus, et see aitab ohjeldada "vohavat korruptsiooni".

Ei saanud toonasel valitsuselgi olla midagi sellise võitluse vastu ja nii saigi see "hea tava" ametlikuks. Kuni tublid suvereporterid ja poliitilised oponendid avastasid, et vastne töö- ja terviseminister Peep Peterson on olnud ametiühingute juht, selle tava sõnastuses lobist, ja kannab seega endaga suurt korruptsiooniriski.

Eesti Päevaleht pealkirjastas asjakohase juhtkirja uue valitsuse esimese ämbrina, endine president Kersti Kaljulaid külvab dotseerivaid kahtlusi, rääkimata poliitilistest konkurentidest Kaja Kallasest Kristina Kallaseni, kes kõik oma punkti noolivad.

Terve mõistus, tule koju!

Tuleb tunnistada, et ega keegi Peep Petersoni otsesõnu korruptandiks ei nimeta, aga näe, "heast tavast" tuleneb, et temaga tuleb ettevaatlik olla. Vahest peaks tööminister ruumist lahkuma, kui jutt käib töötingimustest või (alam)palgast? Või siis vältima sõna "ametiühingud" suhu võtmist, või "usalduse taastamiseks" avalikult ametiühingute seisukohtadest lahti ütlema?

See kõik ei ole mõistlik.

See, et sotsid töövõtjate huvide eest seisavad, ei tohiks ju üllatav olla ega ole ka kuidagi kuritegelik. See, kui ametiühingute juhist saab tööminister, kooli direktorist haridusminister või haiglajuhist terviseminister, on ikka pigem hea kui taunimisväärt - vähemalt mingi kompetents on kindlustatud. Sellelt pinnalt formalistlike korruptsioonikahtlustuste levitamine on suisa kurjast.

Mis kõik ei tähenda, et asjakohane minister ei peaks suutma end (endistest) erahuvidest kõrgemale asetada. Aga see on ju osa ametivandest ja kui selle vastu eksida, siis saab ja tuleb ta seaduse alusel vastutusele võtta, mitte teda n-ö ettevaatavalt meediakära saatel demoniseerida.

See ülespuhutud skandaal viitab muidugi üldisemale probleemile. Tajume, et seadus ja seda tagav õigussüsteem ei suuda kõike reguleerida ja nn JOKK-skeemid riivavad meie õiglustunnet. Äraspidi tajutud õigusriiklus on sünnitanud jõmme, kes küsivad ülbelt: "Kus on kirjas, et siia ei tohi sülitada?" ja siis asumegi seaduste kõrvale "häid tavasid" looma. Lootuses, et nii loome seadustest parema kultuurikeskkonna. Asjatu lootus, isegi enesepettus.

Tava ongi seadusest erinev kategooria just selles, et seda ei saa kehtestada, see sünnib ja areneb läbi jagatud kogemuse, see lihtsalt on. Ja tõeliselt head tava pole isegi kirja vaja panna, see on lihtsalt osa suuliselt ja käitumuslikult edasi kantud (organisatsiooni)kultuurist.

Eriti ettevaatlik tuleks olla välistel ajenditel sünnitatud "tavade" juurutamisega, rääkimata sellel eesmärgil sunni rakendamisest. Nii on võimalik edendada silmakirjalikkust ja sellest toituvat intrigaanlust, ent mitte kunagi niigi nappivat usaldust ja teineteisemõistmist.

Osa rahulolematusest pelgalt seadusel tugineva reeglistikuga on tingitud ilmselt meie tugevalt normikesksest õiguskultuurist: kirjutatud sõna on tugevam normi mõttest, mis loobki tihti kafkaliku tunde ülemõistuslikest JOKK-skeemidest. Siin aitaks veidi sisulisem õiguskäsitlus nii täidesaatvas kui ka kohtulikus praktikas kindlasti enam kui "heade tavade" juurutamine õigusnormide kõrvale ja isegi asenduseks.

Samal ajal on mitmetel juhtudel üldkehtivate seadusnormide kõrval või suisa neist tulenevalt oma koht ka korporatiivsetel reeglitel või ametikoodeksitel, mida ka au- või eetikakoodeksiteks nimetatakse. Need loovad võimaluse kollegiaalseks seisukohavõtuks, olgu siis sisevaidlustes või ametireeglite järgimise asjus, enne kui probleem õigusrikkumiseni kasvab. Aga see võiks olla ikka eelkõige organisatsiooni siseasi, mitte avaliku poliitilise või ajakirjandusliku võitluse alus.

Samuti eeldab selline institutsioon palju enamat kui formaliseeritud reeglite kirjapanemine. Eelkõige on vajalik asjaomaste ametikandjate laiapõhjaline sisuline heakskiit kirjapandule, kuid samuti kollegiaalsusele tuginev reeglite rikkumiste sanktsioneerimine ning järelevalve-, menetlus- ja vaidlustusmehhanism. Hea näide on advokatuuri eetikakoodeks, mida on suudetud ka tulemuslikult rakendada ja seeläbi advokatuuri usaldusväärsust kasvatada. Kahjuks on ka vastupidiseid näiteid.

Kui ametnikele suunatud lobitööga seonduvaid riske soovitakse sisuliselt hallata, siis tuleb veidi mõelda, kus ja kuidas need riskid Eestis tegelikult realiseeruda võiksid ja siis vastavalt tegutseda. Ilmselt oleks sobiv täiendada juba olemasolevat ametnike eetikakoodeksit selmet uut tava juurutama asuda.

Eelmise valitsuse heaks kiidetud (ja kehtestatud?) "hea tava" ei tohiks aga kuidagi kehtida kõigi tulevaste valitsusliikmete või teiste poliitiliste ametikandjate suhtes. On ju iga poliitik loomuldasa alati lobist, kes püüab oma erakonnast MTÜ huve läbi avaliku ametiga kaasneva võimu realiseerida. Kui see toimub oma huve avalikult deklareerides, siis tuleb loota, et valijatel jagub oidu sellest aru saada ja oma valikutes ka vastavalt käituda.

Pole mõtet püüda seda loomuomast huvide konflikti mingite "heade tavadega" tasakaalustada. Tulemuseks saame vaid valvekoerast ajakirjanduse osatamise koos vastanduvate poliitiliste huvide eetilisuse presenteerimisega. Ei enamat.

Peep Petersonile aga edu ametis.